Читать книгу Vikerkaar - 12 2019 - Страница 4

Mingil moel oli Ada mulle kõige lähedasem inimene. Või on praegugi. Me ei rääkinud palju, aga kui rääkisime, siis teadsime kohe, mida teine mõtles. Ma vähemalt arvan nii, sest ega me seda ju ühemõtteliselt selgeks teinud. See lähedus põhines mingit sorti heaolutundel.

Esimene selline kogemus oli lapsepõlvest. Jah, ta oli minust vanem. Aga tookord kuulis ta kogemata pealt dialoogi.

„Sa ei tohi sinna vaadata!“

„See on mu õe kott!“

„No just. See on su õe kott.“

„Mida mina siis ütlesin?“

„Sinu õe, mitte sinu kott.“

„Ma tahan teada, mis ta sai.“

„Küsi tema käest.“

„Ta võib-olla ei taha öelda.“

„No näed.“

Tagantjärele tundub, et olin kaheksa-aastasena targem kui praegu. Või mis tarkus see ka on? Tavaline, normaalne viisakus. Mõõdukas arvestamine teise inimesega. Ada kippus selliseid asju märkama ja ütles mulle pärast nelja silma all. Nelja silma all paari sõnaga, aga mulle jäi tunne, et see oli oluline. Tema tunnustus oli mulle oluline.

Ta meeldis mulle nii koleväga kangesti, kui üks neljakümneaastane naine saab meeldida kümneaastasele poisile – niisugune on meie vanusevahe. Me ei puistanud teineteisele südant, aga ta ütles asju, mida minagi oleksin tahtnud öelda. Ta polnud just jutukas. Mõnikord tundsin, et minus kasvas mingit vestlust pealt kuulates rahutus, oleksin tahtnud midagi teha või ära minna või vastu vaielda, ja siis nägin, et Ada hakkas nihelema ning naeratas või vangutas pead – igatahes, isegi kui ta midagi ei öelnud, kõnelesid tema žestid just seda keelt, mida minu rahutuski, ja kui ta ütles, siis ma mõtlesin sama. Minu mõtteräbal, mis kivide vahelt teed otsis, liikus samas suunas, kuigi aeglasemalt. Võimalik, et ma lihtsalt nõustusin temaga käigu pealt, võtsin tema seisukohad üle.

Siis läks mööda kolmkümmend aastat, mille jooksul me kohtusime nii umbes kolm korda aastas enamasti üsna suures seltskonnas, osalesime pinnapealsetes vestlustes, omavahel eriti nagu ei rääkinudki, aga ometi mõtlesin ma, et ta on mulle võib-olla kõige lähedasem inimene. Või siis ainult tundsin. Idee, et ta on minu olemasolu, minu mõtteviisi eeltingimus, tundus kuidagi, teate, lahke.

Aastad tegid oma töö. Või mis kuradi töö see on, päriselt?! Mis töö see on? Igatahes, midagi nad tegid. Ada jäi haigeks. Väga haigeks. Ma teadsin, aga me ei olnud ju kuidagi ametlikult seotud, ei olnud sugulased ega midagi, ei olnud sõprust sõlminud, aga lõpuks ei pidanud ma vastu ja läksin teda vaatama.

Ruum oli tehtud hämaraks, ümberringi vedeles igasugust kolu – esemeid ja asju ja rätikuid ja tasse ja kopsikuid ja vanu riideid ja see kõik jättis niisuguse tunde, et kuskil oleks pidanud olema vasest teekann, aga vist ei olnud. Lagi oli ähvardavalt madal. Mulle tundus, et tema kodu oli hakanud kinni kasvama alles siis, kui ta haigeks jäi. Sugulased aitasid teda natuke. Ta suutis päris lõpuni ise vetsus käia ja nii, aga toitu oli vaja tuua ja kapist uute tekkide võtmine jäi mingil hetkel abiliste peale. Lõpuks olidki nad kõik välja tõstnud, asetanud kõik asjad põrandale ja diivanile ja laudadele ning need olid Ada ainsas toas laiali ja muutsid selle uruks, millest viis läbi paar jalgrada.

Ma ei osanud midagi öelda.

„Mõtlesin, et pole ammu näinud.“

„Ega rohkem ei näe ka.“

Ta oli ikka väga otsekohene, kuigi kõik mäletavad teda kui kõige viisakamat ja leebemat inimest. Ta oli hirmus otsekohene, ta lihtsalt ei ladunud oma mõtteid kuigi tihti välja. Kui ütles, ütles otse – kuigi, jah, ikkagi viisakalt ja leebelt.

„Nojah.“

„Kuidas sul läheb siis?“

„Ah, tead, tavaline. Olen oma elutee keskel. Töö ja mingid suhtevärgid ja... No põhimõtteliselt mingi suvaline mudru. Kui sellele ajale etteruttavalt tagasi mõelda.“

„Keset paksu metsa. Tean küll.“

Mul oli hirmus hea meel, et ta viite ära tundis. Muidugi tundis. Tundsin, et silmanurka tikkus pisar. Mul on silmad üldse märja koha peal.

„Kuidas siis oli?“ Vaikisime veidi. „Noh, elada.“

Vaikisime kaua.

„No küllap sa tead,“ ütles ta lõpuks. Ta sai rääkida ainult väga vaikselt. Seinakell tiksus täiesti taktitundetult.

„Et nii ongi?“

„Vist küll.“

Vaikisime jälle.

„Midagi on ikka veel,“ lisas ta. „Ma usun, et sa saad aru. Ma nagu tean, mis see on, aga mul pole enam jaksu seda sõnastada.“

„Ma oleksin pidanud varem tulema.“

„Siis ma poleks veel viitsinud seda sõnastada. Teadnud oleks vist küll. Ma usun, et sa tead ka.“

„Jah. Võib-olla. Mis siin ikka.“ Ega ma ei teadnud küll. Või vähemalt ei teadnud, et teadsin.

Vaikisime. Kell tiksus. Mõtlesin, et küsiks, millal Aino teda vaatama tuleb või kas ma saan talle midagi tuua või või või, aga ei viitsinud. Otsustasin, et kui mõnel praktilisel asjal oleks tähtsust, siis ta ütleks. Nagunii oli selge, et neil varsti enam tähtsust ei ole.

Ada ohkas ja pani silmad kinni. Päike vajus madalamale. Mul oli hea meel, et ma ikkagi olin tulnud.

„Tead,“ ütles ta lõpuks. „Ma mässisin su natuke sisse.“

„Mis mõttes?“

„Noh, sa pead mul mind matta aitama. Nii nagu mulle meeldib.“

„Muidugi aitan.“

„Tegelikult, sa ei pea. Sa võid keelduda, ka tagantjärele. Ära praegu midagi luba.“

„Väga salapärane.“

Ta vaikis natuke. „Sa saad väikese päranduse ja juhised mu matuste jaoks.“

„Seda küll vaja ei ole.“

„Kumba?“

Eh.

„Kuule, pärandus katab vaevalt sinu kulud. Ära põe. Ma jätaks hea meelega rohkem, aga mul pole. Maja (kuut) läheb tütrele ja ega see midagi väärt ei ole.“

„Ega ma selle pärast.“

„Ma ei viitsi viisakas olla.“

„Mina tegelikult ka mitte.“ Ma ei saanud päriselt aru, miks ta seda ütles, aga mis seal’s ikka. Kiitsin takka.

Ada sirutas käe. Napp liigutus, käsivars jäi paigale, käelaba tõusis randmest, sõrmed sirutusid veidi. Poetasin oma käe tema käe alla. Tema käsi oli väga väike. Väga kuiv ja rabe.

Istusime. Tähendab, tema lamas.

Jupp aega läks mööda.

Pigistasin tema kätt ja ütlesin: „Kuule, ma loodan, et sa sured varsti ära.“

Ada naeratas. Naeratas soojalt ja tänulikult. Naeratas, nii nagu ta ikka oli naeratanud, kui ta minuga nõus oli. Tähendab, iga kord isemoodi, aga see tunderõhk oli alati minu jaoks õige. Tema silmanurka valgus pisar. Ma teadsin täpselt, mis pisar see on. Ajab ju nutma, kui keegi on sinuga ootamatult hea. Näiteks see Juhan Liivi luuletus – tuled linnast, kõik on suhteliselt perses, visiooni ei ole, tulevikuperspektiiv kaob mingi valge pasa virvendusse ja siis kutsutakse sind õdusasse ruumi, pakutakse sooja leiba ja küsitakse su käekäigu kohta. Minul oleks kohe pill lahti. Või võib-olla mitte otse selle peale, aga kui tunned seda hoolimist, päris hoolimist. Eriti, kui pole osanud seda oodatagi. Vaat niimoodi Ada nuttiski, sest ta oli sitaks väsinud. Tal oli raudselt hea meel, et ma tema poolt olen. See ehk küll ei üllatanud teda, aga noh. Saate aru küll. Ada ei oleks kunagi öelnud „sitaks väsinud“, aga sel hetkel ta kindlasti nii mõtles. Ja mulle ta selliseid väljendeid kunagi pahaks ei pannud. Keel, väljendusviis, oli erinev, aga miski oli ikkagi väga sama. Ta oli nagu viiul ja mina mingi kuradi, ma ei teagi, pingipill või oboe või väga heal juhul elektrikitarr, aga me mängisime samas orkestris sama lugu ja kõik klappis.

„Minu arust me sobisime päris hästi,“ kinnitas Ada. „Ma olen nüüd väsinud.“

„Kallis oled,“ ütlesin ma ja pigistasin veel korraks tema kätt. Tema pigistas vastu, aga niimoodi lühidalt, et jah, aga hakka nüüd pealegi minema, mul loog lahti.

Läksingi. Järgmisel päeval oli Ada surnud.

Samal päeval sain ametliku kirja. Ja ausõna, ma tegin kõik nii, nagu kästud.

Nuputamist oli muidugi omajagu. Alguses hakkasin rabistama. Näiteks ostsin ma tema kaalumiseks saunakaalu. Pingutasin üle, oleks võinud kaalu umbkaudu hinnata. Mul ei tulnud ühtegi teist mõtet ja raha ka ei olnud. Pärandus pidi üle kantama kunagi natuke hiljem. Ma võtsin ta sülle ja astusin kaalule. Ja siis kaalusin ennast. Lahutasin. Ainult viiskümmend kaks kilo. See pidi mu elu kergemaks muutma, ma ei olnud enam väga heas vormis.

Ta oli selle kõik juba üsna ammu välja mõelnud. Organite loovutamise kaart oli allkirjastatud ja puha, aga nüüd oli ta juba nii vana ja katki, et võtta ei olnud midagi. Mõnes mõttes oligi lihtsam.

Mind üllatas, kui asjalikult ja kainelt ma kogu seda asja ajasin. Tegelikult ei üllatanud. Mõtlesin, et kui see tehtud, küll siis jõuab tulla emotsionaalne tagasilöök või puhang või mis tulema peab.

Rentisin auto, ostsin talle loori ja leidsin, et minu vanad päikeseprillid ikkagi ei sobi. Mul läks uute valimisega tükk aega, aga lõpuks jäin rahule. Käisin mitmes poes ja turul. Mõtlesin küll, et võtan lihtsalt suured ja odavad, aga jupp aega valisin. Kübara leidsin tema kapist. Üllatus küll, aga kõike ei olnud veel kappidest välja tõstetud. Rentisin auto ja sõitsime Riia lähedale metsa. Mitte väga lähedale. Miks Riia? Nii ta tahtis. Ikkagi välismaa. Olin täpse paiga Google Earthist enne välja vaadanud. Ta oli tugitooli surema roninud, et ma saaksin ta – ta ise ütles oma kirjas nii! – rahuliku südamega pakiruumi visata, aga ma võtsin ta ikka enda kõrvale, muidugi. (Mul vedas: matusekorraldaja-laibavuntsija jõudis päris tööpäeva lõpus, tal oli midagi juhtunud, ma ei tea, kas seoses tööga või isiklikus elus või mis. Ta oli selgelt närvis ja vihane ja teda ajas sisemiselt täiesti keema, et Ada istus. Kuidas sa ta kirstu saad? Noh, näitasin talle pabereid, kinnitasin, et kirstu ei avata (selle kohta oli paberites vastav märge), ja ütlesin, et saan hakkama, ja saan hakkama lugupidavalt, ärgu muretsegu. Ma muidugi kahtlustan ja loodan, et tal jäi see asi natuke kripeldama, aga tol päeval jättis ta mulle kirstu ja tõmbas ise minema. Ja kui ta järgmisel hommikul tuli, siis olin ma kohal ja kirst oli valmis, kenasti kinni. Laibamukkija läks kirstuga minema ja mina tõstsin Ada kapist autosse ning asusime teele.)

Ühesõnaga, mulle tuli Sin City meelde ja ma tahtsin, et kogu ettevõtmises oleks ka natuke stiili ja üldse. Niisiis, ta istus minu kõrval (loorist olin ikkagi taibanud enne autosse minemist loobuda), päikeseprillid ees ning kübar peas. Möödujad mingeid erilisi pilke meie auto poole ei heitnud. Võib-olla mu ülitundlikkus selles küsimuses hakkas teistpidi tööle, kui oleks normaalne. Normaalne oleks ju, et ma oleksin arvanud, et kõik vahivad. Ma ise ka ei vilksanud nii väga tema poole piiluda. Proovisin temaga rääkida, aga see tundus õõnes. Sõitsime vaikides.

Ühesõnaga, sõitsin Riia lähedale metsa, läksin ühistranspordiga linna, käisin loomaaias, tegin plaanid, võtsin takso, tulin sellega viie kildi kaugusele teeristile, kõndisin autoni ja sõin. Sõin kohe palju. Magasin natuke. Sõin veel pisut. Käisin, mis seal pattu salata, metsas sital. Püüdsin hunniku puujuure alla sokutada. Vist õnnestus ka. Mitte väga sügavale, aga ikkagi sai kaetud ja ma arvan, et sisse sinna keegi astuda ei saa. Selles mõttes puhas töö.

Süda peksles sees, muidugi. Aga kokkuvõttes kõik sujus. Muidugi muutis koolnukangestus tema tassimise mõnevõrra keerulisemaks. Olin mõelnud, et saan ta turjale visata – nii et ühe õla pealt ripub alla üks jalg ja üle teise õla üks käsi –, aga nüüd pidin tassima nagu porgandit. Sellist kõverat porgandit, ta oli ju istumisasendis. Kuidagi sain hakkama. Kaks hetke olid siiski üsna jubedad. Ei, mingeid signalisatsioone siis loomaaias veel ei olnud, aga kuradi kiskjad on ju ise paras signalisatsioon. Igatahes, ma oleksin pidanud kindlasti esimese käiguga kohale viima treppredeli ja teise käiguga Ada. Mina, kuradi loll, tegin vastupidi ja need neetud elajad röökisid nii, et ma kartsin, et kõik Läti korrakaitsjad kargavad mulle turja. Päriselt, see oli jube kogemus. Ma ei soovita seda kellelegi. See tuleks kuidagi seadustada, et ustavad sõbrad ei peaks teid öö varjus varga kombel matma.

Teiseks tekkis mul Ada lahtiriietamisel psühholoogilisi probleeme. Aga muidugi ei saanud ma teda riietega üle aia visata. Olin koolnukangestust alahinnanud. Ma lihtsalt ei saanud tal riideid seljast. Lõpuks pidin mõned rõivatükid katki rebima. See ei olnud lihtne. See oli tegelikult kohutavalt raske. Ma oleksin hea meelega võtnud natuke aega, et raevust nutta, ja tahtsin midagi puruks peksta, aga hoidsin ennast vaos ja sain hakkama. Või õigupoolest oli kõik see nuttatahtmine nii paksu otsustavusekihi all, et seda peaaegu ei tundnudki. Ma pidin keskenduma ja keskendusingi. Natuke tiksus kuklas see hirm, mis tunne oleks vahele jääda. Täitsa putsis. Mingi eriti haige nekrofiil. Aga mina täitsin armastatud inimese viimast soovi.

Ja kolmandaks oli ikka jube raske teda visata. Aga ma olin selle enne selgeks mõelnud, et ma ei saa teda mingi nööri otsas sinna langetada, et nii pole väärikam. Tegin südame kõvaks, sama kõvaks kui pind, millele ta valju prantsatusega kukkus.

Vaatama ma muidugi ei jäänud.

Ei, ma ei saa öelda, et mul poleks süda pahaks läinud. Läks. Ja ma ei suutnud sirgelt joosta, tuikusin sealt kuidagi minema. Kui keskendusin, siis paarkümmend sammu läks päris hästi. Aga ma ei suutnud ennast pikemaks ajaks kokku võtta, varsti tuikusin jälle. Ja kuigi ma olin endale sada korda öelnud, et pean autot juhtides kõiki eeskirju järgima, et festina fucking lente, ajasin ühe prügikasti ümber. Õnneks autole mõlki ei jäänud. Prügikasti ma püsti tõstma ei hakanud, tõmbasin kummide vilinal minema, kaks kvartalit hiljem suutsin tempo normi piiresse langetada. Jube raske oli aeglustada, ma ju just olin kihutanud. Ja kui kihutad, siis juba tundub, et sind aetakse taga. Selle, et autole mõlki ei jäänud, tegin ka kindlaks alles järgmisel päeval.

Aga kõige hullem oli ees.

Kogu selle taaskäitlusprojekti sain ma ju salaja ära teha. Tõsi, tekkis küsimus, et mis mõte sellel on, kui ma seda salaja teen, see peaks inimesi kõnetama. Aga otsustasin, et ju siis Ada tahtis seda teha lihtsalt tegemise rõõmust. Pulli pärast. Või sellepärast, et ta pidas seda õigeks ja õige tegu on õige igal juhul – ükskõik, kas keegi sellest kuuleb või aru saab. Ja ajalehe õuduste rubriiki ta ju pääses, kuigi ilma nimeta ja, paraku!, näota. Ja sõnum, mida ajalehest lugeda võis, ei olnud päris see, mida Ada ise silmas pidas. Aga eks see oli Ada enda otsus.

Igatahes, hakkasin enda raskustest rääkima. Matustel pidin ette kandma luuletuse. Sugulased olid mu soovi suhtes tõrksad, aga ma olin juba hakanud luuletajana tuntust koguma, see aitas mul n-ö lavale pääseda, oma soovi läbi suruda. Ja Ada oli ju maininud sugulastele, et tahab, et ma kõne peaksin.

Pole mingit kahtlust, see on olnud minu senise elu kõige rängem ülesastumine. Kujutage nüüd ette, et peate kõigi nende inimeste ees, kellest suuremal osal on lahkunu pärast süda tõesti katki, aga küllalt paljudel on selle katkise südame peale tõmmatud kombekuse koormakate, lugema luuletuse kalli lahkunu mälestuseks. Vuntsidega papid, ülikonnakuue nööp vaevu kinni veetud, sest matuseid on nii harva ja kuidagi ikka ajab vana kuub asja ära, ei hakka uut ülikonda ostma, ammugi kaalust alla võtma, vahivad sulle sügavas mõistmatuses otsa. Prouad pigistavad käekottide sangu ja huuli kriipsuks, püüavad sind pilguga hävitada, aga ei ole täit veendumust, kas peab hävitama – nad teavad ju küll, et ma Adale meeldisin. Äkki on hetk kohane hoopis meeleliigutuseks? Ta ise kutsus mu matustele. Kui tihti te üldse olete käinud matustel, kuhu kadunuke ise külalisi kutsub, ah? Mõned nihelevad noored, kellel on ausalt öeldes natuke ükskõik ja natuke kardavad nad seda pühalikkust ja leinalisust, kardavad, et see võib nakata, neile külge hakata. Kõik on nii tõsised ja rasked, et noored kardavad endale oma surelikkust teadvustada ja on sellevõrra natuke eemal- ja üleolevamad. Mingi enesekaitse värk. Aga see mure, see võõras mure, võib kuhugi nende rinde alla endale pesa teha, võib endale kaeviku kaevata ja ajada juured sinna, kust end enam välja ei suitseta. Võib-olla isegi mitte leina selle konkreetse inimese pärast, sellest ikka oled üle, aga mure üldisemalt. Nimetu ahastuse. Mingi raskuse. Ei taha ju sellist asja endale rinde alla. Muidugi ei taha. Kujutage ette kõiki neid ülejäänud matuselisi, keda te olete kahtlemata näinud, ja mõelge, et peate neile lugema luuletuse. Te ei tohi naerma hakata, te ei tohi nutma hakata. Te ei tohi ära joosta. Te ei tohi olla naeruväärne. See ei tohi mõjuda kuidagi poolikult – ah, teen ära. Üle ei tohi pingutada. Märkasite, ma hakkasin teid (või ennast) sellest rääkides teietama? Või ei, noh, igatahes. See on keeruline.

Ja luuletuses olid read:

Oh mis kole oh mis kõle –

meie Adat enam põle.

Justnimelt „põle“. Mina ei teeks kunagi sellist luuletust, saate aru.

Meie õlgadele laskus

tühja igaviku raskus.

Ma tahaks kohe edasi panna, et „rusikad meil rullis taskus, hüva viski loksub plaskus“, ja ehkki see eirab täiega palatalisatsiooni ja on päris mage ja vigane, siis see vigasus oleks minu moodi, mitte nagu see „põle“. Ma olen täiesti kindel, et Ada teadis seda.

Kuidas küll võiks nõnda sinna

teise ilma teele minna.

No mida perset, Ada? Mida perset?! Ühesõnaga, see luuletus oli paras piin, aga ette ma ta kandsin. Inimesed ei osanud öelda ega teha ka midagi. Küllap nad oleks osanud, kui ma oleksin kaotanud hoolega näole manatud siiruse. Aga ma pidasin vastu. Ja kui ma jõudsin viimaste ridadeni –

Nüüd läind on ta

mis saab, mis saab?

– siis puhkesin nutma ja tundsin, kui kuradi koleväga kangesti ma Adat armastan. Ikka armastan, olevikus, kuhu see siis kaob. Ja kuna luuletus oli läbi ja see lihtsalt juhtus, siis ma tohtisin seda teha. Nutta.

Kõik teadsid, et kirstu lahti teha ei tohi. Ma ei tea, kuidas ta selle oma sugulastele selgeks teinud oli, aga oli. Muidu ju ikka pildistati lahtise kirstu juures nagu lõvijahil. Ma olin need maakivid küll ära vooderdanud, aga üks noorem mees, selline ümarate põskedega hakkaja väikeettevõtja, koperdas kuidagi kirstu hauda lastes ja kivid pääsesid veerema. Päris iseloomulik kolin. Kirst nagu kõlakast. Haud nagu võimendi.

„No mis?“ küsis üks kirstulangetajatest.

Kõik tardus korraks. Kõik tardusid korraks. Või mina ka ei tea. Minu aeg igatahes tardus. Usun, et teistel ka.

Punastasin. Taevas, kuidas ma ometi nii väikese asjaga nii suure jama kokku keerata oskasin. Lõpp oli nii lähedal, peaaegu olin pääsenud ja nüüd see. Kivide vooderdamine ei ole ju nii raske. Miks ma seda korralikult ei teinud? Noh, ma ei olnud kirstu täites veel õigesse tegutsemisrežiimi jõudnud. Mõtlesin alguses, et võtan vooderdamiseks mõned Ada tekid, aga siis hakkasin kartma, et need on sugulastel pähe õpitud ja nad hakkavad neid minult nõudma. Võib-olla oleks pidanud kivide asemel hoopis puitu kasutama? Muidugi oleks. Nüüd jäävad need kivid sinna ja kunagi, loodetavasti pärast minu surma, tekib kellelgi küsimus, et mida põrgut.

„Kuulge!“ ütlesin ma nõudlikult, hääles kile noot. Minu leekivpunast nägu ja ausaid pisaraid ei saanud kahtluse alla seada. Kirst lasti hauda. Muld visati peale – alguses, nagu oleks podisevale pilafile näpuotsaga maitserohelist lisatud, siis hoogsalt, nagu pilluks kolhoosi laudas lehmadele heinu ette. Võta oma muld. Aga muld Adat ei saanud. Hüäänid said.

No oligi kõik. Kummaline naine see Ada. Veel palju kummalisem naisest, keda ma seni olin arvanud tundvat.

Ahjaa – matusepärja viskamine läks natuke nihu. Ma ei olnud palju joonud, kaks pitsi, aga kogu see emotsioon lahvatas minust üle ja ma olin ikka päris sodi. Hüüdsin, et kes pihta saab, on järgmine, ja valmistusin viskama. Inimesed hakkasid karjuma ja pistsid punuma – igatahes õnnestus seda muidu nii tuima sündmust mõnevõrra elavdada. Ma ei olnud nii kiiret reaktsiooni oodanud ja parandasin haaret, et pärg neile kettaheitja kombel järele lennutada. Nad olid nüüd vana koolisöökla tagumises otsas puntras ja püüdsid üksteise selja taha pugeda. Viskasin kuidagi nii halvasti, et pärg põrkus vastu üht posti, tehasestiilis neljakandilist sammast, ja siis minu pihta tagasi. Mina olen järgmine.

Eks see ole alati nii olnud. Sitta kah.

Mingid mehed hakkasid nüüd minu poole marssima, pigem hiilima. Ega nad kaklema poleks nagunii hakanud, matused ikkagi. Ehk oleks mu välja visanud ja jalaga tagumikku toksanud. Näitasin neile Ada kirja seda osa – olin igaks juhuks koopia teinud –, kus ta matusepärja mängimist nõudis. Pärgki oli väike ja kerge, spetsiaalselt selleks puhuks tehtud.

Ega ma kauemaks ei jäänud ka. Ja tema sugulastega mul asja ei ole. Küllap nad tõmbasid veel peo käima.