Читать книгу Vikerkaar - 12 2021 - Страница 3

***

Koormavedajate veri on tummine.

Paks veri

ei voola esimese nälja peale

ihust välja,

kõnelevad teadjad.

Miks ometi

ei muretsenud

sina omale korralikku koormat?

Kas sina siis ei tea,

et kujud valavad inimestega tina?

Nii umbes poole eluaja paiku võtab kuju

inimese

ja viskab vastu seina.

Seks puhuks

suur sukanõel ja seitse nahka

peab sul kile ja koormakatte all,

vatiini ja vammuste vahel

valmis olema.

Tarvidusel tõmbad uudse-

naha turjale,

õmbled silmad välja,

kaabid küüntega mulgu pähe

ning näitad kujule keelt

nigu neitsikest.

Kas sina siis ei tea,

et kuju on tõsiasjadest

koosnev substants?

Liiatigi, kui inimene võtab kuju

ja viskab vastu seina

ja pühib killud kokku

ei juhtu õieti midagi.

***

Ühel päeval tuleb päike välja ja küsib raha,

ent sinul ei ole anda midagi,

mida sinule pole antud.

Pakud pitsi viina,

lubad nõud ära pesta,

kingad läikima lüüa,

kaarte panna:

„Ilus tüdruk,

las ma võtan sult

needuse maha!“

Seni armasta oma täkku

ja armasta oma mainet

nagu isane ogalik oma sugu,

sest tõesti-tõesti, ühel päeval

tuleb päike välja.

Ta ei kummuta su klaase,

ta ei pelga su needust,

tema ei suru nuga su kõrile.

Ta küsib raha,

sest sina ei ole elu heaks midagi teinud.

Sa pole ise

isegi sündinud.

Sinu Ise pole küünemustagi väärt,

kuid päike tahab viimsepäevani loota,

et sured

ise.

***

Sina, kes sa emaüska varbaküüne-

vihaga kratsinud oled,

sina, kes sa sinises taevas sital käid,

kuigi sul on klaustrofoobia,

ja ehkki stjuuardid

kemmergu-

ust lahti hoiavad,

sina, kes sa ikkagi minestad

vere lõhna, väri-

ämbliku,

esimese halli ihukarva peale.

Sina, kes sa ahmid valgust,

topid seda sõrmedega suhu

nagu sulajuustu

ja lutsutad

labakäed küünarvarteni puhtaks.

Valgus tantsib su pärasoolemõhnadel,

sinu, kes sa oled läbinähtav,

su sõnad lehkavad higi järele

kuigi on kasinad.

Sina, kes sa imestad,

miks keegi sind ei ihalda,

sa oled üpris närune,

õige näotu,

kõige tavalisem

aga nii kallis,

et ma ei jaksa sind osta

ega üleval pidada.

***

Minevik on oma lonkava mära maha löönud.

Enam ei reduta episoodilise mälu räästa all

virtsased säärikud.

Enam pole hinges ühtki sarvikut,

kelle turja röögatus emaigatsuses

klohmida,

enam ei saa maailmavalu

piimasse lüpsta,

et põletikus udaraid

paiselehetõmmise ja silmitu süütundega

tohterdada.

Lõpnuleib laiutab laual.

Tänu taevale.

Lõpuks ometi.

Sinu häbi ees

hakkab hallituselgi piinlik.

Ta lükkab eosed

taldrikust eemale,

pistab nende pead salvräti alla

nagu pisikesed mõlkis mannergud.

Oh, aeg.

Viimaks ometi,

neist, kes kangesti tahtsid

olla suuremad kui

kärbsemust,

saavad

kitsepabulad.