Читать книгу Värske Rõhk 2/2020 - 2 2020 - Страница 2

ELISABETH KAUKONEN

*

Nad tulevad oma pimedates paatides,

sõuavad sõjakisa saatel üle vee

minu naha kuldsete kallasteni,

minu ihu looklevate luideteni,

et rajada siia oma riik.

Luua ja loota,

väidelda ja vaielda,

kakelda kenade pindade,

mu vahu ja viljade pärast.

Et juua mu allikaist sõõme, nad tulevad,

tõrvikud käes, vaatavad üle kõik urud,

kus kasvab kuldpunaseid õunu,

löövad käed puusa, teiba maasse ja kisavad,

et su õunad ei kuulu sulle,

su pärlendavad pojad rinna all.

Nad tulevad sõjakisa saatel

ja kisuvad õunad kakeldes endale.

Mu keha ei suuda ennast kaitsta, ta läheb roiskuma

ja haiseb iga suutäiega,

mis tuksuvast lihast rebitakse,

ihus võrsuvatel õuntel

pole enam hingegi sees.

Nad tulevad pööriöö pimeduses

tulevad oma sõnu istutama

minu kätte ja kehasse,

minu mulda ja meeltesse.

Polegi muud teha kui läbi sõrmede vaadata

kiskumist-kärinat.

Siin ma elu edasi ei anna.

*

Seda paati pole tehtud linnuluust.

Selle sees on palehigipisaraid,

pikkade tundide käes

villi vihutud sõrmi.

Läksin läbi takjate,

läbi laane ja valusa võsa

paadi jaoks puitu tooma.

Saagisin ja silusin,

raksude rahus raiusin tüvikate tammede

ja pajude võrasid,

et voolida oma tillukest lootsikut.

Jugapuust tegin aerud, punapõllesid

ei häbenenud purjedeks panna.

Oma tillukest, aga tubli lootsikut

voolisin nii, et saepurusaba taga.

Värvisin ta võikarva,

lihvisin kaared ka siledaks,

et ta pinnal püsiks.

Loksu-loksu, paadike,

ära lase suurel lainel end kõikuma lüüa.

Seila välja igast sopamülkast,

roostikust ja rabast,

tunne jõgede tulva järele janu ja näita,

et sa ei ole

tehtud linnuluust.

*

Maa on must,

märg ja libe nagu kala külm kere,

öö tilgutab tiibadele täiskuukive,

katab elavaid ja surnuid oma

raske regiriimiga ja ühtäkki

pole minus enam midagi, mis poleks

sündinud temast.

Mu juustesse põimisid varesed pesa,

mu nahk on valge ja valguse pihud

panevad selle kooruma,

valgus on valus mu põsesarnadel.

Tume kleit kahiseb, kui üle külmunud juurte astun,

silmad kilamas kui ahnel linnul,

hundiluud ja sügelevad kihvad,

sõõrmed, mis tõmblevad verehimus,

otsides tormakalt voolavat, tuksuvat.

Palavikus on saanud minust elajas,

kes lunib liha,

kuid kardab omaenese südant.

Seda, mis seal kratsib ja kiheleb,

mis tahab end lahti rebida mu ihust,

lauldes oma lugusid

ööd ja päevad läbi.

Ma jooksin paljajalu selle sünge hääle eest ära

öö avatud kätesse,

aeglaselt ja hirmunult,

püüdsin uinutada seda, mis

minust tegi üksiku ulguja,

pagulase pimedusse,

et iial ei saaks vabaks veenides vohav,

südames siputav

salalind.

*

Mina ei taha olla see piiga,

peenepihaline linalakk-neid Saaremaa valsist,

kellegi loopida ja lennutada

seal laupäevaõhtuste kaskede süles.

Tahan ise huultega suudelda taevast,

siduda pastlapaelad kinni

ja minna heinamaalt eemale metsa,

ööbikuid otsima.

Mina ei taha heliseva häälega

naerda üle kadakate,

tahan naerda läbi leekide, kui

halud praksuvad riidal,

sakrus punupats lohakalt üle õla

ja nõgesekublastes käed

kuupaistet kallistamas.

Mina ei taha olla

naine Kirde saia pakilt,

soe ja rahulolev,

pakkumas prisketele isamaa poegadele alati

lahkust ja leiba.

Mina ei taha õitseda

kaua ja kelmikalt kui nurmenukk,

tahan ohakana hooletuid sääremarju torkida,

tahan valjusti ja vihmaselt

äratada unesolijaid.

Mina ei taha tähemõrsjaks,

olen ööhulkuri tütar,

neiu nooruke, justkui roosinõelake

hundisilmade

ja mererindadega,

määrin su moka peale mürgimett, kui mulle

truudust murrad.

Üles-alla juuksed valla,

põsed punased kui põlev pisuhänd.

Mina ei taha kivisid kanda,

tedremunast tulnud linnuõlad

raskuse all lösakil.

Parem pühin pisarad põlle sisse

ja välguna raksatan tunded tuhaks.