Читать книгу Värske Rõhk 2/2020 - 2 2020 - Страница 3

MARYLIIS TEINFELDT

MÄLESTUSTE MAASTIKUD

Kõnnin tee otsa. Pööran ümber, et tagasi minna, aga näen, kuidas rästik ühest teeservast teise roomab. Hakkan nutma ja isa järele hüüdma. Ta tuleb koos labidaga. Rästik valatakse garaaži vundamenti õnne märgiks.

Kui proovisin rattaga lõigata, et tund aega varem koju saada. Siis lõppes see sellega, et kõndisin, ratas käe kõrval, jäises puusakõrguses vees.

Suurte lautade taha, põllu keskele on maa alla kaevatud onn, kus isa lapsena ühest oma kollasest kummikust ilma jäi.

Vanaema ja vanaisaga kuumas rannas, kaasas kaks potti. Üks on pissimiseks ja teises on mannavaht.

See varakevadine pärastlõuna, kui käisime emaga metsast kuuski maja ette istutamiseks kaevamas ja peale mida ma rongile tormasin. Õhk oli metsas kuldne. Ma olin esimest korda armunud. Poissi, kellega ma sel õhtul alles esimest korda kohtuma läksin.

Kui Riia kesklinnas kukkusin ja üks vene mees mind läbi sõimas.

Suurest vihast läksin aeda kompostihunnikusse mulda kaevama. Ma ei mäleta enam, miks ma kuri olin. Muld aga oli ilus, rikkalik ja parajalt tökatmust.

Kõik need südasuvised korrad, mil karjudes ümber maja olen jooksnud, sest üks mesilane on mu juustesse takerdunud.

Sõitsime mootorrattaga, mina õega külgkorvis. Võristasime läbi prügimäetee, kus peatusime korraks, et nartsisse korjata. Lilled viisin järgmisel päeval õpetajale. Mul oli piinlik tunnistada, et ma polnud neid korjanud mitte oma aiast, vaid Tapa prügimäele viivalt teelt. Üks vene tüdruk pinnis mind, kuni murdusin. Lilled kaotasid sel hetkel oma ilu. Ma ei vaadanud enam kordagi nende poole.

A näitab mulle Google Mapsist oma kodukohta. Ta seletab, kus ja kuidas nad pagariärist saiu varastasid, millist teed pidi jooksid, millise maja nurgal seisatasid. Ta otsib mulle üles vanaema maja, vanaisa maja ja kivihunniku, kus elas 14 kassi.

Sõitsime pimeduses Aaspere-vanaema juurest koju ja isa ajas jänese alla. Vaatan autoaknast, kuidas isa jänese pagasiruumi tõstab, ja pärast on ta hästi tasa.

Vanaema juurde sõites on üks väike ja ümar, aga siiski piisavalt järsk sild. Märk ütleb küll, et enne selle ületamist tuleb kiirust vähendada, aga isa ei tee seda kunagi. Ta teab, et meile meeldib sillalt üle sõites peadega õrnalt vastu lage koksata ja siis pepuli potsatada. Saame ka teist kaudu vanaema juurde sõita, aga sellisel juhul me justkui polekski vanaema juures käinud.

Kui mu vend kiriku ees pissis. Kirjutasin sellest luuletuse:

Ta pissib

kiriku ees

põõsastes

Leian Peipsi rannast kaldale uhutud nätsupaki. Võtan selle liivalt ja panen suhu. Vesi on nätsu krobeliseks pühkinud.

See on vist üks esimesi mälestusi üldse: kõnnin vanaisaga garaažidest läbi lepavõsa lauda juurde. Ta näitab mulle karukella. Ilm on kevadine ja soe. Karukellad on mulle lõuani. Kui suureks saan, avastan, et vanaisa näitas mulle karukella asemel ojamõõla.

Kui rattaga kukkusin ja postiljon mind ei aidanud.

Sõidame emaga ratastel koju. Ema otsustab lõigata läbi karjääritee. Peame tee ületamiseks karjusetraadi alt läbi minema. Küsin emalt, kas vool on sees. Ta ütleb, et prooviksin järele. Kramplik nelja-aastane sirutab käe traadi poole ja haarab sellest tugevasti kinni. Vool oli sees. Siiani mõtlen, miks ema nii julm oli.

Öösel autoga vanaema juurest koju sõites näeme, kuidas põllud silmapiiril laiudes põlevad. Isa on roolis ega ütle midagi.

Telgime kahe sõbrannaga veidike majast eemal. Mängime kaarte ja öö katab maad. Ühel hetkel kuuleme kedagi ümber telgi hulkumas ja kähisemas. Hirm poeb naha vahele. Nutame ja kallistame kägaras. Magame selle hirmsa öö pissistel tekkidel, sest tüdrukutel tekkis suurest hirmust häda. Proovisime küll krõpsupakki pissida, aga see läks katki.

Jõulud, paar aastat tagasi. Sõitsime õhtul surnuaialt koju, majaesine välilamp valgustamas ühtlast kurba murulappi.

Kõndisin Kristiine keskusest paljajalu Tõnismäe poole. Esimese saja sammuga said tallad mustaks. Mitu päeva ei saanud ma neid puhtaks.

Ema küpsetab viineripirukaid. Küsin talt üht Rakvere viinerit, ent ta ei anna. Saan pahaseks ja luban endale, et nüüd on aeg tädi Marju juurde kolida. Võtan paar asja oma Pipi kotti ja hakkan Tapa poole sammuma. Olenemata sellest, et olin viiene, oleksin – traksipükstes, soojas kevades naeratades – peaaegu Tapani jõudnud, kui üks auto poleks minu kõrval peatunud. Isa, vanaisa ja keegi kolmas olid juhtumisi linnast koju sõitmas, kui nägid oma tütart-lapselast maanteel sihikindlalt tatsamas. Mäletan ainult seda, kui nad autost välja astusid. Vanaisa võttis korraks päikseprillid eest ja kissitas.

Muhu. Jaanipäev. Istume L-iga sillal ja vaatame uduga kattuvat merd. Samal ajal, kui suudleme, sõidab kastiauto mööda. Kastitäis sõidulisi plaksutavad ja hõikavad meile: „Kibe!”

Vanaema räägitud lugu, kus ta metsas rästiku peale pissis.

Kuldkollane Peipsi järv, kuhu ma kord uppusin ja kust vanaisa mind päästma tuli.

Lähen A-ga tülli. Me ei lepigi ära, sest nädal hiljem kuulen, et ta on endale haiget teinud ja teda ei ole enam. Ta elas ühe ilusa noore kasemetsa lähedal. Seal on pikk roheline lopsakas rohi ja sirged peenikesed kased. Ma ei saa seda kujutluspilti peast välja, et ta tegi seda seal kasesalus. Miski justkui ripuks seal siiani.

Käime külas sugulastel, keda nüüdseks enam ei ole. Seal pimedas tubade rägastikus istub voodil surev naine. Köögis on muldpõrand.

Näen unes, kuidas lendan üle Tallinna ülikooli, taamal on üksnes suur hall ja kivid.

Sõidame Ungari piiri ääres läbi romade küla. Meie auto ette veeretatakse mäenõlvalt kivilahmakaid. Vasakul on hallidest tellistest kortermajade kompleksid, kus pole ühtegi akent, ust, kardinat. Välisuks on ümar koopasuuline avaus telliskiviseinas. Majade vahel laiub kuid viimata jäänud prügi.

Sõidan P-ga randa. Tuleme rongilt maha ja kõnnime tasa läbi männimetsa mereni. Räägime lihtsatest asjadest. Ta käib ujumas. Ma voolin märjast liivast poolemeetrise läbimõõduga suure kera. Ilm on kergelt pilvine, vaikne, tasa, hall ja hell ja seisev. Täpselt nagu meie suhe.

Suudleme mitu tundi pargis, sest me ei saa kummagi poole edasi minna. Õudselt tahaks. Mul on ükskõik, mida möödaminevad inimesed arvavad.

P-ga tunnen alati lootust ja lootusetust. Istume õhtupooliku Kaņepeses. Ta räägib mulle, et sõprade vahel on armastusel alati võimalus. Hüvasti jättes lõkendab süda mu sees nii, et sunnib mind jooksma. Jooksen suurest ahastusest, lootusest ja armastusest koju. Ma ei ole aastaid niimoodi jooksnud.

Kell on kolm öösel. Tellin talle takso. Kiigun tossuäärtel. Vaatame teineteist kohmetult. Meie naeratustes kumab ükskõiksus. Jälle vist kipitab mu hingel see lootusetunne. Asfaldis peegelduvad Krišjāņa Valdemāra iela linnatuled. Uduvihm võbeleb õhus.

Sõidan viiendal augustil Tallinnast lennukiga Portugali. Näen lennukiaknast kaheksakümne viie aastast tantsupidu.

Telkisime L-i, E ja B-ga lumises detsembrikuus Tapa linna peaväljakul kuuse kõrval. Panime sinise telgi püsti, sõime kananagitsaid ning seejärel panime telgi taas kokku.

Kõnnime meres. Astume kivilt kivile ja lükkame varbad lainekurrutatud liiva. Näen kuidas M võtab kaelast hõbeketil rippuvad sõrmused ja puistab need kellegagi hüvasti jättes merre.

Jalutame A-ga läbi metsa. Terve mets on täis päikest ja seeni. Satelliidi-piltidelt on näha, et mets on täis suuri mitmesajameetriseid täiuslikke lageraieringe.

Parasjagu rekonstrueeritakse Kopli trammiliine. Pean seetõttu jala linna kõndima. Kuna suvi rõkkab, päike naeratab, panen ninale tavaliste prillide asemel päikseprillid. Mu südames on kurbus, mistõttu sobivad need mu nutetud silmade ette hästi. Minu elukaaslane ei ole juba mitu ööd koju tulnud. Proovin ahmida suvist elurõõmu ja mõtted eemale saada. Näen taamal, kuidas mulle lähenevad kaks ratturit. Kuna mu nägemine on prillideta kehv, siis tajun üksnes kahte kiiresti liikuvat udukogu. Liigun mina ja liiguvad nemad. Ühtäkki võtavad nad kätest kinni, sõidavad minust kahelt poolt mööda, ülestõstetud käed õhus, mina nende vahel, ja ma saan aru, et üks neist oli minu kadumaläinud armsam ja teine tema uus.

Käisin Ida-Tallinna haiglas aborti tegemas. Mitu päeva pärast seda näen end kõrges loksuvas heinas vaikselt kõndimas. Pea kohal kokku löövad pruunid nõtked taimed kohisevad. Võiksin vanduda, et samal ajal kõnnin ka aina kõrgenevas vees.

Isa lapsepõlveunenägu, milles ta kirjeldas oma tulevast kodu suure laiuva majaesise tulbipõlluga.

Riias on üks kortermaja, mis mind esimest korda linnas käies tõmbas kui magnet. Selles on midagi. Palju aastaid hiljem leian end enesele üllatuslikult Riias elamast. Terve seal oldud aja vältel ei leia ma seda maja üles. Kardan, et see on lammutatud. Ta oli verstakivi minu kasvamisloos, Riia ja Läti armastamises. See maja muutis lõpuks kõik. Oma viimasel Riia päeva õhtul kõnnin A-ga sihitult ringi. Lähme meie lemmikbaarist mööda natuke teist rada pidi kui tavaliselt ning avastan, et minu maja oli terve see aeg olnud baari kõrval. Olin vahtinud selle krobelist seina sadu õhtuid, toetanud selga, otsinud varju või sooja. Alles viimasel korral sain aru, kus ma kõik need korrad käinud olin.

Viimane päev Tartus, enne kui tundmatusse kaugusesse lendan. On Kirikute Öö. Võtan Rääbu sülle ja lähme välja. Kõnnime mööda pikki treppe Pauluse kiriku torni, kass kätel. Pärast istume Tiigi pargis purskkaevu äärel. L teeb minust ja Rääbust pilti. Taevas on selge ja ergas. Palju on vaikust, ruumi, pargitulede kuma ja hiiliva suve sääski.