Читать книгу Vikerkaar 3 2020 - 3 2020 - Страница 5

Üks auto oli kasutada. Vana, aga sõitev. Pakkusin lambist välja, et sõidame nats ringi, kuni auto on.

Hea küll.

Hea küll nii sinult kui Ženkalt. Rakveres tõmbasin end küll keskmiselt umbe. Aga me saime Viljari ja Alge pool olla ja järgmisel päeval olin vinks-vonks. Enam-vähem.

Mõtlesin, et hea oleks väike paus teha enne Tallinna otsa. Aga minna kuhugi tuli, sest ma tajusin, et hakkan oma mölaga Viljarit ja Alget juba tüütama. No ja teid ka. Teised inimesed elavad korralikku elu. Las elavad.

Eelmisel päeval linna pidi tuulates olin ostnud ühe suure pildi. Kuigi raha endal üldse polnud. Sealt Pika tänava galeriist. Marssisime mööda minnes sisse ja seal olid suured aktifotod. Mina seda tüdrukut ei tundnud. Aga ühel pildid oli ta nii lootusetu näoga, et vist meenutas mulle see sind. Kas enne või pärast lahutust. Ei ikka enne, sest pärast ei näind ma sind ju aastaid. A võibolla meenutas ikka sind pärast. Sest kuigi ma teadsin, et sul on uus mees, siis ma ikka lootsin, et sa oled vahel lootusetu ka.

Selgus, et see oli Rakvere Teatri peakunstnik, miski Lõuna-Eesti tüdruk. Mõtlesin, et kuidas ma teda siis ei tunne, kas me teatri pidudel pole koos joonud. Aga äkki oli ta alles vähe aega.

Ütlesin lambist, et võtan selle pildi. Hinda ei küsinud. Auto oli, oleks võinud kohe ära viia, aga näitus pidi veel üles jääma. Ladna, kunagi tulevikus võtan.

Hoog oli sees ja tantsisin tänaval. Tantsisin kirikusse seal kõrval sisse, aga siis võtsin hoo maha ja lõin risti ette. Oli kuidagi pööraselt hea tuju. Vist hea sind näha. Ja et sa ei teind välja, et olime koos Ženkaga, kes elas minu juures juba oma pool aastat. Ma muidugi ei jaganud ära, et teil tekkis hoobilt omavaheline lugu. Loll, nagu ma olen.

Jaanipäev oli tulemas ja ma käisin pinda, et läheme jaanipäeval koos Maarja ja vahmiili juurde Ruilasse. Keegi neist oli kutsund. Ma ei mäleta, kes. Ja ma olin öelnud, et muidugi tulen, aga võtan oma vahmiili ligi.

„Võta muidugi! Küll me teid kuhugi magama paneme.“

Oli ju selge, et jaaniööl ma kuhugi sealt ei lähe.

Žen ja Laur ei teind mu lollitamisest eriti välja. Rääkisid vaikselt omavahel, kuigi ega veerandvenelane Laur venet ei räägi ja Žen ei räägi õieti eestit, kuigi aru juba saab. Ehk rääkisid pa angliski.

Tundsin, et olemine on ikka nats hõre.

„Aga teeks väikse käigu Haljalasse?“

„A gdje eta budjet, Petj? Kus see on?“

„A pa daroge. Seal on Eku. Ma pole teda kaua näinud. A kauaks ei jää. Lihtsalt tere ja head aega.“

„Nuu.“

Vaatasin üle õla Lauri. Sõbratarid olid koos tagaistmel nigu kaks kukulindu lavotškal. Kui saaks nendega koos ja korraga magada. Ah unusta ära, Petro Porošenko.

Mul oli Eku nummõr. Otsisin televonnist välja ja ütlesin Laurtšikule: „Ole meheks, helista Ekule.“

Laur võttis televonni: „Mis ma talle ütlen?“

„Ütle, et mina. Ja sina. Ja Žen. Ja et kas ta on kodus.“

Laur helistaski. Ega ta eriti kõhkle. Kiire otsustaja. Kuigi ega ta Ekut näind olegi.

Ma olin Ženkat selle aja jooksul mitmele poole külla vedanud. Enamasti olid need rikkamad sellid. Ja mulle tundus, et Žen ei tundnud end mõnikord hästi. Ehk tundis, et on võõras. Rikkad sellid ei uurind iial, kes ta on. Rääkisid oma asju. Mõtlesin, et kas Žen oli haavund, et temaga ei räägitud, või mis.

Aga Eku juures oli tal kohe hea. Kuigi seal oli napp elamine vanas kolhoosi kortermajas. Seina peal Lenin ja Che Guevara ja tohutu plaadilasu riiulitel. Põhiliselt vana briti rokk. Aga mitte ainult.

Ega Eku ka Ženkalt midagi küsinud. Laurtsilt samuti mitte. U matrosov njet vaprosov.

Meil oli jäätist kaasas. Kilone pakk. Haljala poest. Sõime jäätist ja ma tundsin, et nüüd on kõik korras ja ma ei puhu enam midagi välja. Ma ajasin Ekuga vana aja plära. Sest me teame aastakümneid.

Tundsin, et tahaks juba uuesti jooki: „Teate neiud, hakkame minema. Kodu ootab ja õlu ootab kodus.“

Plikad ei virisenud. Nii, siis nii.

Tee peal tundus mulle, et auto kisub paremale. Ega rehv tühi ei ole?

Pidasin korraks kinni. Plikad arvasid, et pissipeatus, ja leekisid kahekesi metsa. Rehvil pold häda. Kusin ise ka teeserval.

Aga auto kiskus ikka. Kas on rehvid tasakaalustamata. Peaasi, et poleks mingi tõsisem jama. Šarniir, pooltelg, roolivarras, mis veel võiks olla. Keerasin täiskiirusel rooli kiiresti vasakule ja paremale, et kui kiiresti järele tuleb. Et asi selgemaks saaks ja miski asi hiljem ei üllataks.

„Mis sa teed!“ see oli Laur.

„Auto kisub paremale. Ma pean aru saama, mis see võib olla. Äkki läheb üle.“

Jõnksutasin natuke veel.

„Ära tee! Lõpeta ära.“

„Kurat võtaks,“ viskas mulle ära. „Kes juhib. Tahad, juhi ise selle kiskuva rooliga.“

„Petja, oled sa ikka kaine?“ Žen oli väga vaikne ja ettevaatlik.

„Muidugi olen!“

„Nu a...“

„Ah ta prosta. Tjanet kuda-ta. Panjatj hatšu.“

Jätsin jõnksutamise. Sõitsime jäises jaanipäevaeelses vaikuses Tallinna.

Ei, plikad ikka vahepeal sosistasid.

„No što u vas tam...“ hakkasin küsima, aga lõin käega.

Aga mingit nägelust rohkem polnud.

Viisin Laurtsi Vinti ja Ženkaga läksime Koitu. Avasin õlle.

Jaaniõhtu oli järgmisel päeval. Pakkisin hädapäraseid asju.

„Peter, I had chat with some friends. I am not coming. Please don’t mind.“

„But we agreed. Why?“

„Just I have not seen them for a while. Please don’t be angry.“

„No, just... Well then. We can go with Laur.“ Helistasin: „Ma võtaksin su varsti peale. Mis ma sulle jooki kaasa ostan.“

„Tead, aga ma ikkagi ei tule. Lihtsalt ei ole tuju. Ma ei taha kuhugi. Ja jooki mul on. Pole vaja midagi võtta.“

„Aa, siis ei pea minema. Ma tuleks siis lihtsalt sinu poole.“

„Ei ole vaja. Ma väsisin lihtsalt ära. Ma tahan puhata.“

„Jaaniõhtul?“

„Ükskõik.“

„Aa. Nojaa. Aga äkki ikka.“

„Ei, ma ei taha.“

„Me ju leppisime kokku.“

„Nüüd on nii.“

„Olgu,“ läks minu suu kriipsuks. Ei taha, pole vaja.

Nii, ma võtan veel Laura vana suure poroloonmati kaasa. Kui seal on maja rahvast täis, võin selle peal magada. Või autos kas või.

Pöörast tuju Ruilasse sõites enam polnud, aga kui kohapeal paar jooki kangutasin, tuli tagasi. Ma ei tea, kas osalt seepärast, et Maarja oli Jüriga ja suur paks armastus lehvis neil ümber. Mul ükstapuha.

Rahvast oli palju ja liha oli palju. Kõik puha muusikarahvas. Ma neid ei tundnud. Pold rääkida suurt kellegagi ja ma ei tahtnudki. Kartsin, et hakkan jama ajama. Hakkasin liha grillima. Ja muudkui jõin. Keegi ei teind sest väljagi. Aga nad olid mõnusad. Jagasin lihapalu ja tekkis lühikesi vestlusi. Mul läks tasapisi kergemaks. Pianistiga lobisesime John Cage’ist ja Steve Reichi kuuest klaverist. Hea, mõte läks mujale. Kangutasin edasi. Jooki. Mitte inimesi.

Kõikuma just ei hakanud, aga õnneks tantsima samuti mitte. Või üle lõkke hüppama. Ehk oli meeles, kui jala välja väänasin. Jaanipäeval. Käsmus. Siis oli ka pöörane. Ja samuti oli Laurtsiga halvasti. No millal poleks. Me kohe oskame. A mis mul temast ja tema elust. Armas lahutatud naine. Kel silmad on kui söed. Ja ei need söed kustu. Ei meelest läe mul iial. Vist. A kes teab.

Süüa ma ei viitsind. Juua jagus. Ega kõik kõhtu mahu.

Vedisingi Laurtsi suure porolooni autost otse keset õue. Kui asi sealmaal. Pakuti tuppa kohta, aga ei. „Mul on siin hea. Magan õues pea selgeks.“

Millegipärast meenus, kuidas veel Laurtsi juures olles olin netist „Hava Nagilat“ õppinud. Nii laulu kui tantsu. Tahtsin Ženkale esitada. Ta on pooljuut. Hakkasin poroloonil persetades vaikselt ümisema. Veinipudeli olin jätnud lauale, et pimedas porolooni kõrval ümber ei ajaks.

Ähh, und polnud. Külma miskit pold samuti. Asi pold selles. Ja vana magamiskott oli pealevõtmiseks. Veel Inglismaalt toodud. Sakste vana.

Ajasin end istukile, võtsin laualt veinipudeli. Ei hakand klaasi valama. Läheb veel maha.

„Hava nagila, hava nagila, hava nagila, venismeha...“ laulsin vaikselt ja tantsisin mööda õue. Pagan, sammud ei tule meelde. „Hava neranenah, hava neranenah, hava neranenah, venismeha...“ Eh, kena klipp oli, kus vanad juudid tantsisid ja hoidsid veinipudeleid pea peal tasakaalus. Kas proovin? Ei, ei, viibutasin veinipudelile näppu, sina oled mulle niimoodi armas. Võtsin punnsuutäie. „Uru ahim, be-lev sameah, uru ahim be-lev sameah...“ võtsin tempo üles ja lõin käed laiali, et emmatella kogu maailma. „Let us rejoice, friends?“ Vana juut minus ärkas ellu. Võtsin veel punnsuutäie ja põrutasin edasi. Tantsida enam ei riskinud, enne juba kippusin niiskel rohul käntsu käima.

Korra jäin toppama. Keegi võib mind majast vaadata-kuulata ja möödalaulmise üle irvitada.

A mis mul sest.

Lasin edasi: „Uru ahim!..., uru ahim!...“ See oli juba fortes. Olgu peale, läksin pianosse: „Be-lev sameah... Ah Ženka, mu arm, miks sa ei tulnud. Ja Laur sina. Äkki oled sinagi paras juut. Kes teab. Uru ahim!..., uru ahim!... Be-lev sameeeee...“

Keegi tuli terrassile: „Mis sa teed siin?“ Ah, Eva, õige jah, ta oli ju enne kambas.

„Ei midagi. Kas sees oli kuulda ja sa ei saanud magada.“

„Ei olnud. Niisama tulin suitsu tegema.“

„No teeme suitsu, ütles tüürimees.“

„Sa oled tüürimees?“

„Muidugi.“

„No palun siis. Võta suitsu.“

Istusime laua taha. „Veinilonksu ka tahad,“ ulatasin pudeli.

„Anna,“ võttis Eva ja jõi samuti pudelist.

Taevas, kui ammu see oli, kui meil lugu oli. Väike lugu. Ei olnud suur lugu.

„Ma olin sinusse armunud seal Rakveres.“

„Arvad, et mina ei olnud.“

„Sellele ma ei mõelnud.“

„Mehed ei mõtlegi.“

„Sina siis mõtlesid? Et kas ma ka olin.“

„Ei, ma ei mäleta.“

„Aga ma niisama ei tahtnud. Kuigi see sell teatrist ütles, et maha ja taha.“

„See või?“

„Jah, hea sell muidu. Ma ütlesin, et küll jõuab. Ta ütles: „Ei jõua, Peeter, ei jõua!“ Aga teised pidasid meid silmas ja ma ei tahtnud nii. Teiste rõõmuks.“

„Nojaa.“

„Ma tahtsin, et kui, siis omaette.“

„Pärast olimegi omaette. Tallinnas.“

„Natuke. Aga siis oli mul laps.“

„Oli jah,“ ohkas Eva.

„Ja nii ma ka ei saa.“

„Ja mis sul nüüd on?“

„Midagi.“

„Kogu aeg on midagi.“

„Ei, nüüd ei ole mitte midagi.“ Rüüpasin veini. Eva rüüpas ka.

Tasapisi rüüpasime ennast porolooni peale. Tähti vaatama. Pugesime niru magamiskoti alla. Ja tegime keppi. Hea oli.

Hommikul võtsin Eva auto peale. Et viin ilusti koju ära. Nigu kombeks.

Maarja ja Jüri ajasid veel õues omi asju. Läheks ometi neilgi hästi.

Tegin reveransse ja saatsin õhumusisid.

Poole tee peal helistas Laur: „Mis sa teed?“

Hm, nagu siis, kui koos olime. See tuttav „mis sa teed“ tegi tuju heaks. „Midagi, viin Eva koju ja siis olen vaba. Kas tulen sinu poole? Mis sa eile õhtul tegid?“

„Midagi ei teinud. Hulkusin niisama üksi linna peal. Ära tule. Ma olen väsinud.“

„Jälle. Me pole enam abielus, et sa peaksid kogu aeg väsinud olema. Nigu anekdoodis.“

Laur katkestas kõne. Teada värk. Ei mingit üllatust.

Eva vaatas teisest aknast välja. Ei teind välja.

Viisin ta koju.

Kas Koidus õlut on? Ega vist.

Võtsin hoopis pudeli viina.

Et saaks korralikult magama jääda. Muidu kondan mööda tuba. Teadagi.

Peas hakkas jälle muusika pihta. See ja teine.

Žen oli kodus. Istus netis nigu linnuke.

„Käisid ka kuskil, Žen? Või istusid kogu jaaniöö netis.“

„Mitte päris. Me käisime Stromkal.“

„Noortekeskuse omadega? Kuidas seal oli? Suur tuli.“

„Tavaline,“ haigutas Jevgenija-Yauhenya. „Palju inimesi. Lauraga jalutasime. Muud midagi.“

„Aa. Laur kaanis juua ka?“ Avasin viinapudeli ja võtsin lonksu: „Ära tee välja, Ženka maja.“

„Mitte eriti. Tal oli kaasas küll.“

„Nihhuja sebje.“

„Miks nii.“

„Ta ütles, et oli üksi.“

„Võibolla oli siis minuga koos olles üksi ka.“

„Ma mõtlesin, et te olete noored armunud.“

Žen ohkas: „Mida sa kõike ei mõtle. Aga me leppisime kokku, et ma viin ta LGBT keskusesse.“

„Oi, bljää.“

„Petj, mulle ei meeldi.“

„Izvini, Žen.“

„Et ta saaks endale sealt naispartneri leida.“

Istusin maha. „Žen, ära pahanda, ma istun korraks siia maha.“

„Sadisj. Ma peaksin vist magama minema.“

„Mina ka. Kohe lähen.“ Vaatasin viinapudelit ja hakkasin vaikselt laulma: „Ti zh mene pidmanula, Ti zh mene pidvela, Ti zh mene molodogo, z uma-rozuma zvela...“ Keerasin korgi maha. Ja kohe uuesti peale.

„Petja, ma ei ole ukrainlane.“

„Znaju, milaja. A mis seal vahet. Te olete kõik ühed-samad...“

„Ukrainlased, vagevenelased, juudid, venelased?...“

„Ei, Žen... sa ei tohi minu peale vihastada.“

„Miks ma peaksin. Äkki oled sina ka sama.“

„Olengi.“ Võtsin tubli klõmmu: „Ti kazala v ponedilok, Pidem razom po barvinok, Ja prijshov tebe nema, Pidmanula, pidvela...“

„Peter, meile ei meeldinud, kui sa tee peal autoga seda tegid. Laura ei tundnud ennast hästi.“

„Ma tean,“ rüüpasin veel.

„Ja ma ei hakka koos sinuga viina jooma.“

„Ma tean.“

„Ma läheks nüüd magama.“

„Mine.“

„Ära joo nii palju.“

„Kui palju. Ma ei joogi ju.“

„Laula, kui tahad. Vaikselt.“

„Ma lähen ka magama, Eugenia, my love.“

„Sleep well, sweet prince.“

Jalutasin viinapudel kaelapidi pihus köögi poole ja jorutasin õige vaikselt, sest kangus ei andnud asu: „Ti zh mene molodoho, Ti zh mene pidmanula, Ti zh mene pidvela... Sleep well, krasavitsa...“

Keerasin köögidivantšikule vinklisse, panin viinapudeli diivani kõrvale unerohuks, aga laul laulis peas veel tükk aega. Ah, las laulab, parem ikka kui muudkui Laurtšikule mõelda.