Читать книгу Värske Rõhk nr 71 (3/2021) - 3 2021 - Страница 4

The SOFAR Channel, 0,000001 MHz

Mul läks esimest korda uni ära, kui olin kuuene. Mingi kohisev hääl ja imelik kõhuvalu ajasid mind üles. Proovisin küll taas suikuda, aga ei õnnestunud. „Okei, käin siis vetsus ära,” mõtlesin, ja käisingi. Tagasi voodis, ei tulnud ikkagi und, kuigi kõhukergendamine oli kasulik.

„Ei tea, ei tea, mis saab,” mõtlesin, hõõrusin rähma silmist ning alustasin päeva, püüdmata enam und leida.

Seitsme ja poolesena tikkus uni ikka ligi – kruus ei tahtnud aeg-ajalt kõikumata käes püsida ning piim ei tahtnud lõpetada maha tilkumist. Tundsin, et sõrmed on kuidagi nõrgad … Nagu lihased poleks piisavalt puhkust saanud …

„Olen ju alles seitsme ja poolene,” mõtlesin, „olen kasvav tugev keha, aga juba sellised nähud.”

Ajasin allesjäänud piima potis parajalt palavaks, lisasin mett ja jõin ära. Tundsin, et suudan siiski veel magada. Vähkresin voodis küljelt küljele. Ei selili ega kõhuli tulnud und, kuigi vahepeal sai juba kümme täis.

„Mu esimene juubel, aga pole sõbakestki silmale saanud,” juurdlesin endamisi tavatu olukorra üle.

Ma ausalt arvasin, et inimesed võivad vabalt varem magama jääda. Ükskord viie ajal mängisin tüdrukuga, kes olevat esimesest aastast alates järjest maganud ning alles nüüd esimest korda teiste lastega kohtub. Tundus, et talle väga meeldib ärkvel olla ja mängida. Ma tavaliselt ei viitsi enam.

Pärast seda päeva ei näinud ma kunagi und. Polnud kaugel aeg, kui aeg täiesti kadus. Kohin, mis mind kuueselt üles ajas, oli muutunud kõrvulukustavaks. Ema küsis, kas tahan, et ta mulle unelaulu laulaks, aga siis sain aru, et olen viimased kümme aastat hoopis mere ääres külitanud. Või külitas meri minu ääres. Kõik mu ärkvelolekuaastad – laine laine haaval said neist laugjad liivavallid.

Kõige hullemate tormide ajal tungis liiv mulle suhu ning sealt edasi alla makku. Kuna olin sünni järel elanud inimlapse piimaelu ja mu keha polnud räniga harjunud, kannatas soolestik pideva düsbakterioosi all. „Kole lugu küll, aga mis ma ikka virisen,” hingasin lepliku nohinaga välja ja sulgesin silmad.

Lapse mure

kelleks tahad saada varsti umbes täna

või homme õhtu paiku pärast sööki

kausi põhjast vaatas ja mõtles mulle vastu

kollane karu kaks lille ja pall

ma saan aru mis sa ütled härra karu aga

minu haiguse sümptomiks on hingamine

ja su sõrmede pehmed karvased otsad

on mu kurgus liiga sügaval

1.TASAND

hõõguval näol auravad pisarad

kollased anuvad silmad

uisutan üle

su külmunud kõhu

valgetel linadel lamad

2.TASAND

aina sadas, tundusin lõppevat sinnasamasse hange

aga lõppu ei tundunud tulevat olid punane välk olid

kaks tuhat roosi igas mu unenäos sadas sind taevast

alla mu sülle ei mahtunud ära kõik sinu selgete

pilkude sinised kardinad ja ripsmete lõputu aas

3.TASAND

sama maja kaks akent võisime olla eelmises elus

mina vaatan välja ühest sina teisest

ilmutus pilvitus taevas paistis olevat sulle

kui hea ja viisakas inimene heitsin end aknast alla

1.STSEEN

lilleline seelik toolileenile toetub

telefon ei tööta nii külmas toas

pole ma varem viibinud kui siin peaks

keegi või miski plahvatama siis mitu

ohkamist see võtaks et kõik jälle maha jahtuks

2.STSEEN

telefon heliseb punaseks värvitud huuled

puutuvad vastu valge kohvitassi serva

udused prillid kuum asfalt sulab

üle lõputa parkla sinised silmad taevana

su juuste ringteedes mu sõrmed on sõlmes

VARIANDID EPILOOGIKS

sõidan rattaga lumisel raudteel

paks udu tegi mulle kleidi selga

tossava korstna kõrval hoian sul käest

pillatud kaleidoskoobiga kirjutatud sõnu

vaatame linna valgeid ja halle linde

halvatud pilvi ja autosid päikesest õhetav

armastus röövis mu sõnade puna

Halb peidukas

politseikoor naise ja tädiga

nutavad koos, istuvad häbiga

suudeta püüavad laulda

käteta hoiavad saua

kõkutaja uputas värinad

õpetaja kukutas läbi nad

mu ema ja koer ja klounid

tagatoas tatsuvad valssi

mürgimao seguga morssi

ilmed muutuvad, väreled

mu keha ja poeg ja houmid

tulid mulle unenäkku järele