Читать книгу Vikerkaar 4 2020 - 4 2020 - Страница 3

see poiss on vaene

lasnamäe oma majakovski

siin me oleme

futuristid

ilma tulevikuta

juba kauges

mineviku lapsepõlves

uppuv veneetsia

liuglemas mööda kanalit

odavate betoonseinte poole

näen seda poissi

nii selgelt

kõik me varjame oma vaesust

nii hästi

kui suudame

näen ju

ta teeb roppu ja räpast tööd selle

ilusa jope ja ilusa soni nimel

ta ütleb tere isa

bussi peale just istunud bomžile

heidab viimasele ette istmete määrimist

ütleb isale

mina ei istu kunagi

oma tööriietes bussis maha

ei määri teiste ilusaid ja puhtaid riideid

see poiss istub must kaugel

oleme kõik üksteisest väga kaugel

aga ma kuulen teda

ta kõne on selge ja agressiivne

see on nii kodune ja tuttav turvaline

mähib mu enda sisse

nagu pehme pleed mõne vastsündinud beebi

ta ütleb isale

pohhui

las kõik kuulevad

keegi ei hooli

vaatab mulle otsa ma vaatan vastu

vannun – tõsi

ma ei hooli –

lasnamäe buss on täis selgeltnägijaid

aga keegi neid

televisiooni ei luba

ma ei ole kunagi eriti hoolinud kellestki peale enda

aga ma pakun talle pilku ja ma ei paku seda

kuigi tihti vahel harva

on tõesti nii vähe vaja et

saadan imetleva pilguga tema ilusat

majakovskilikku soni värvilist kallist jopet

vajutan pehmelt silmadega tema väärkoheldud

ehk ka vähepuudutatud kehale salajase mustri

spekuleerin

mõtlen kas ma muudan su elu oma peas

nüüd traagilisemaks kui see tegelikult on

kõik ühe sitase luuletuse nimel

anna andeks poiss

ütleb mu pilk

kui ta minule lähimast

bussiuksest väljub

ütleb mu pilk minu kättemaks

on sinu päralt

keegi neist

ei saa mulle ligilähedalegi

need kes elus saanud kõike

eliitkoole vabamüürlastest roosiristlastest issisid näitlejatest lauljatest emmesid lacani hegelit kõivu tammsaaret sirpi vikerkaart bretoni psühhoanalüüsi perfoormansseid hapet häppeninge kvaliteetset kanepit valusaid ja kitsaid vitte eksperimentaalseid voodimänge ütleb

mu pilk

kuni buss ja mina

oleme jälle üks neist liigkiiresti

mööduvaist mittehoolijaist

uksed sulguvad

poiss jääb maha nagu kõik mu poisid

mu pilk sulgub tagasi iseenda perifeeria

teravmagusasse lõhna

ratas pöörleb edasi

buss pritsib juba järgmises peatuses kellegi teise ropu tööga

teenitud uue mantli ja kingad

vana mustusega kokku

mina jään kellegi teise rataste alla juba

ülejärgmises

järgmises elus jah

ehk siis on kõik teistmoodi

futurism mu

futurism

olen jälle iseenda sees kaugel

ja lukus tegelikult

tõsi – ma ei hooli

reinu

ütleb naist meenutav küborgi

hääl masinast nagu

kõiketeadev jumal

minu kord on väljuda

uksed avanevad buss jääb tühjaks

sulguvad

ma jään maha

uksed avanevad

sulguvad uksed avanevad

sulguvad uksed avanevad

sulguvad

tere isa

***

üks päev tulen su juurde

joonistan näole

veega mittemahapestava markeriga

vaese mehe tätoveeringuid

nagu neil sad suicide noorräpparitel

hakkame isegi ehk vaese mehe räppe kirjutama

vastavaid oma majanduslikule olukorrale

eriti halbu riimivaid

vähelugenute värsse

mis tegelt eriti ei riimu

aga sel on oma veetlus

muidugi

meie esimese laulu nimeks saab

mmmfisodejöfögppad

see on sotsiaalkriitiline mõmina-mõmin

mõistetav vähestele

taskukohane paljudele

las igavikust luuletavad need

kel on raha

kes ei pea mõtlema

kuidas ots otsaga kokku tulla

ma veel ei tea mis su näole paksu jutiga

vean vean kihla et midagi roppu

kõik atlased joonistasime

munne täis sinuga

kaks ainsat hõbemedalisti me klassist

majanduse klass –

saatuse iroonia

sattuda valesse klassi ja majja

mõnikord ka täis peaga

tüdrukud, mis te teete siin, miks te lamate õpetajate wc-s

me puhkame siin veidi oleme väsinud

elu polnud veel alanud

(nüüd on?)

me olime siis juba väsinud

oleme alati nii kuradi väsinud

üks päev ma tulen su juurde

mul on marker sulejopetaskus

tahan igat su kortsu

veel tugevamaks

sisse joonida soonida sisse

olemasoleva

joonistada üle äärte ütle

kui laialivalguv peab olema maailm

et sealt ei saaks enam ühtki tükki krabada

lähme lamame jälle tavakooli peldikupõrandal

ma tean küll, mis teiesugustest tüdrukutest saab

ütleb mingi leho

meile kümmekond aastat tagasi

järjekordne elus pettunud vanamees

pahandab kahe põhikooli noore

liigambitsioonika liigedvistava liigsilmapaistva

plika peale

teadsajee leho-lehoke

ükspäev me tuleme jämedate-joonte-munnidega näol

seda sa ette ei kujutanud

mis

ühiskonnale kahjulikud elemendid

liiga kõrgelt haritud juba enne

tavakooli astumist

sad suicide räpparid

rõõmsamad kui kunagi varem

sa ei teadnud leho

mis meist saab

ükski leho ei tule meile midagi ütlema

ei siis ega praegu

me ise ka ei tea veel

mis meist saab

aga selle räpi teeme ära

kuid sina seda laulu ei kuule

seda meloodiat sa ära ei tunne

oleme juba teel leho

lõikame su selle kõrva maha

***

istuma jäänud poisi ema

hääles raev ja meeleheide

millegipärast

helistas ta alati mulle

et küsida koduste tükkide kohta

jah

rääkigu ma mis tahes

kool sobib mulle

tean kuidas viisi saada

kuidas viisi tehakse

kuidas viisi hoida

ma laulan harva mööda

väga väga

harva alatasa

mõtlesin miks

andis poiss oma emale just

minu numbri

asi ei saanud ju olla vaid minu tubliduses

neid tüdrukuid oli ju veel

(sest need on alati tüdrukud)

äkki oli asi hoopis selles et

kuskil sisimas see poiss teadis

mina ei räägi selliseid asju välja

et istuma jäänud laheda poisi

emme helistab klassiõele õhtuti

nutuse häälega et küsida

mida homseks tuleb ära õppida

see poiss on end praeguseks

loomulikult ära joonud

nagu nii mõnigi veel

kahju muidugi – ta polnud ju

paha poiss

muide

mis asi on paha poiss

kui mõtlema hakata pole ma vist ühtegi

sellist oma elu jooksul veel näinud

näita mulle ühtainumat palun

ma ei usu

pahasse poissi

nagu ma ei usu jõuluvana ei usu jumalat

pahasid poisse tehakse ju

samamoodi nagu tehakse

häid tüdrukuid

neid pole samuti olemas

on vaid

üks meeltheitev ema

üks poiss kel jääb elu lõpuni õppimata

ja üks viieline tüdruk

kes pahandusi tehes teab

et süüdi jääb nagunii

alati mõni „paha poiss“

keegi ei mõtle kunagi

esimese asjana

sinu nime peale

neid kilde kokku korjates

seda verd koristades

tolle nõrgema pisaraid näolt pühkides

keegi ei mõtle kunagi

esimese asjana sinu peale

sa oled hea tüdruk

***

koer jooksis ligi

märkamatult

suur ähvardav 90ndate

lasnamäe hulkuv rotveiler

mitte mingi tavaline peni

eksole

teised emad

hakkasid karjuma

sina olid vait tegelesid maas murul

oma tähtsate lapseasjadega edasi

ei pannud peni tähelegi

ega tema sind

teised emad karjusid

koer lihtsalt jooksis riivamata

su pisikesest lapsekehast üle

esikäpad siis tagakäpad

see-kõik-käis-väga-kiiresti

jooksis tegema muid tähtsaid

90ndate lasnamäe rotveilerite asju

jooksis üle nagu eimillestki

nagu kivikesest nagu pisemast loomast nagu allestärkavast

nupukesest nagu mutukast

mille lömastamist ei märka

su ema

ainsana vaikis

vist teadis – vaid tema hääl loeb

sina kuuled vaid tema häält

teiste karjumisele

oled sa pime

kui teised emad karjusid

saatis tema sind ainiti

pilguga

hääletult

muutis su kivikeseks

muutis pisemaks loomaks

muutis allestärkavaks nupukeseks

muutis mutukaks

mille lömastamist

veel ei märka

***

ma ei ole midagi

õudsemat elus

näinud

kui klass

täis õpilasi

narrimas poissi

tema vananenud

nokia mudeli pärast

poisi elu esimene

mobiiltelefon

must maagia

ma ei imestaks

kui mõni nüüd viriseb

poverty porn!

poverty porn!

vaata ette

võtavad isegi

su vaesuse ära

su õiguse rääkida sest

vaene sa vaeseke

võtsid ära su luule

see on nais-

võtsid ära su viha

see on ekre

võtsid ära su eesti-vene

see on keskerakond see on päevapoliitika see on kindlapealeminek

nüüd võtavad ära ka

su vaesuse

see on ju seksikas

hiljem juba võtavad ära ka selle

see on odav (ja vene)

saad aru

isegi vaesuse

võtavad ära!

mida küll

neoliberaalne patriarhaalne post-fordistlik

(kus nüüd pani võõrsõnu!)

maailm ei suuda

ma tõesti tahaks teada

mida