Читать книгу Vikerkaar - 4 2021 - Страница 4

18. Fokault aparatuuri kõned

See oli kolmas päev, kui vaatasin peeglisse silmamunad pungitamas kolba seest. Kolmas päev speedi, magamatus, nagu see junkie, sellest raamatust, mida ma ei ole lugenud, kuigi tahaks mingil hetkel ära lugeda selle junkie raamatu, millegi pärast arvan ma, et pungis silmamunadel on seos junkie raamatuga, võimistahes junkiega. Ma ei olnud ka kolm päeva sital käinud, sest ma ei söönud midagi, lege dieet. Pungis silmad, aga ma ei ole vähemalt mitte millegi pärast kurb. Üks, mille pärast ei ole ammu kurb olnud, on mingi tüübi. Ükskõik, millise tüübi. Ma ei mäletagi seda tunnet enam, mõtlen neid kõrvetavaid sigarette käsivarrel, või seda lihasse lõikuvat žiletti. Siis ma olin vist armunud, ma mäletan mingit hägusat kurbust, mingeid tänavalõike, ja žileti lõikumist nahka. Nii mõttetu. Rikkusin oma käe ära, mingi mõttetu armumise pärast. Ma ei mäleta, et keegi neist oleks mulle kunagi helistanud. Nüüd ma teen speedi, ja ei mäleta ühtegi südamevalu, ei ühtegi südamevalu ei mäleta ma enam. Ma pakun, et neid ei tule ka enam. Ta ütles, et ta on kurb, ma küsisin, et mille pärast, kui mõttetu on olla kurb. Ma arvan, et ta valetas, et ta on kurb, sest mina küll ei olnud vähemalt momendiks kurb. Enne kurbust tõmbasin aknal suitsu, ja vaatasin klaasistunud pilgul sellest samast aknast välja, mul oli see hommik, kus võtsin xanaxi sisse, ja hakkasin siis vaatama. Homme plaanin tõmmata xanaxit kõrrega ninna. Veeta päeva mäluaugus. Ma ei tule kunagi sellest mällerist välja. Ma arvan, et ta kurbuse põhjuseks oli liiga vähe narksi, aga need on need lood, mis talle ei meeldi, neist ei tohi rääkida, isegi kui see ei ole fiktsioon. See on kuidagi häiriv, sest mina just tahan rääkida narksist, tahaks olla narkopoliitik, poliitik, kes teeb narkot. Ja siis ta vist vihastas, ja tuligi uus auto akna alla, millega ta minema sõitis. Kas mind huvitab, et ta tuleb tagasi? Mkmk. Mina ei ole kurb, vähemalt täna, ja need kolm päeva kuivanud silmamunad ei ole ka kurvad. Tõmbasin järgmise juti ninna, ma vist olen ka see naine, kelle unelmate mees kuulab gängsta räppi, sõidab hummeriga pidevalt lumme, ostab uue, nagu minagi mingil hetkel alustan hummeri raha kogumisega, ma ei teagi ühtegi teist automarki kui hummer. Ainult mina tean, miks on mulle oluline just hummer. Stephen King, see ameerika maailmakuulsaim kirjanik, tema raamatust tehtud filmis sõitis Johnny Depp, kes mängis kirjanikku, minu mäletamist mööda autoga nimega hummer, mina olen ka Johnny Deppiga näost sarnane, ja kui mitte näost, siis miski minu ja tema vahel on väga sarnane, mul on olnud alati selline tunne, mitte et ma teda fännaks, ma ei fänna Johnny Deppi, ma ei fänna ühtegi näitlejat, vaid kirjanikke, kelle teoseid ma isegi ei ole jõudnud lugeda, aga mu kuivanud silmamunad meenutavad mulle neid raamatuid. Ma tahaks need lugemata raamatud umbes nii perse pista, nagu surub end perse võõras türa. Täpselt nii tahaksin ma endale raamatu perse pista. Selles perse pistetud raamatus on juttu minu kolmandat päeva pungis olevatest silmamunadest. Ma pakun, et ma pistan oma kuivanud silmamunadest rääkiva raamatu endale hoopis vittu. Mingi teema tekkis sellega, et need tüübid, kellega ma olen mingis hägusas xanax kõrrega ninna seisundis seksinud, nad ei tea, et ma ei suudaks nendega muud moodi seksida, kui ma neid ilusaks ei tuimestaks ega tõmbaks, mulle meeldibki seksida koledate poistega, kuidagi enesekindlam on olla, ilusad poisid tekitavad minus selle sügava pohhuismi, aga mõnes neist ma armastan just seda, et nad alustavad hommikut xanaxiga ja hakkavad siis alles vaatama. Ma tahaks ka alustada igat hommikut xanaxiga, see üks ja sama Johnny Deppi dream ja need kuivanud silmamunad, ma tean, minust saabki narkomaan, sest muidu ma ei suuda kirjutada bestsellerit. Stephen King, ameeriklane, oli ju väidetavalt alkohoolik, enne kui ta enam ei olnud. Nende kõigi illegaalsete ja legaalsete ravimite kooslus süvendab minus ülimat pohhuismi. Mul ongi pohhui, kas ta tuleb tagasi või ei. Kuivanud silmamunad jäävad. Ja kõik need raamatud, mis on kingitud mulle mingi sellise venna poolt, kes tahaks oma türa mulle perse pista, ikka selleks, et olla kindel, et ma ei rasestuks, ma ei olegi ühtegi aborti veel teinud. Ma ei seksi tegelikult ju ka, äkki ainult siis, kui ma olen mega high, tõmmanud tüübid ilusaks. Mul on selline mõte, et kes viitsib neid narko lugusid lugeda, pigem on parem neid läbi elada. Saada see kaif. Olla mingiaeg rõõmus, kuivatada vaikselt, aga kindlalt silmamunasid. Mis mulle veel meeldiks, näiteks see, et mul ei oleks vistrikke näos, kui ma mingi 23 olin, siis ei olnudki, aga nii kui ma 25 sain, tekkisid vistrikud näkku, ma teen nüüd kõike palju vähem, ei ole kunagi kurb ühegi tüübi pärast, vaid ainult raha pärast närvan. Mõtlen alalõpmata, kuidas saada miljonäriks. Kuidas saada selleks hulluks kirjanikuks nagu selles menukirjanik Stephen Kingi raamatus Salajane aken, mida tahaksin samamoodi endale perse pista sügavale, oma sirgeks seksimata perse, esimeseks sisenejaks minu perse saabki olema raamat, ja ainult see, mida ma ei ole tegelikult lugenud. Kõik loetud raamatud surun ma vittu nagu sellisele riiulile. Ma arvan, et ma ei olegi enam kunagi ühegi tüübi pärast kurb, sest kogun raha hummeriks, ja elan hommikumantlis, tõmban külmkapi ukse lahti, keeran viinakoksi valmis, tõmban speedi ninna, ühest silmast jookseb pisaraid, teisest silmast ei tule midagi, kolm päeva hiljem on neis see kõrbe kuivus, ja minul kerge hirm, et sain üledoosi, korra olen tundnud üledoosi hirmu, siis kui paugutasin mitu päeva, ja suitsetasin kanepit mitu grammi, mingi hetk oli kuidagi raske hingata, ma nagu ei saanudki enam hingata, aga ma ei surnud ära. Ja kui ma ikka veel elan, siis ma suren edasi. Nüüd on vist nii, et kuna mul on nii pohhui, kuidas ma ära suren, ma olen nihilist niikuinii, käin riides mustas, kordan oma lugusid, räägin vahetpidamata seksist, ja kõigist neist, kellega olen seksinud, kuidagi naljakalt seksinud, ma ei unistagi ideaalsest seksist, ma tahan tõmmata inimesi kauniks, nii nagu nemad tõmbavad mind kauniks, või kas nad tegelikult teavad, et muidu ma ei suudaks end lahti riietada, võtta kapist välja teki all helendavat vibraatorit, seda endale vittu pista, ilma mingisuguse häbita, sest see on nii vana vibraator, aastast mine munni, oli kunagi selline lause, siis kui sa ei mäletanud enam, mis aastast see vibraator pärineb. Ma pakun, et nad ei tea ega saa teada, kui ma püsin pidevalt high. Kõik koledad tõmban ilusaks. Ma ise olen lohh. See üks, kes ongi ilus, ja kes meenutab mulle veits minu unelmate meest, kuidagi nagu temast on see lugu Kuidas minust sai narkomaan, talle tulevad autod aina järele, toovad valget pulbrit juurde, oleks meil ainult nii palju raha, et osta valget pulbrit kilode kaupa, ma ei teagi, kas ta kardab vangi sattuda, mingisugust hämarat kohtumäärust, millestki mitte rääkimine tõendaks, et pean vältima politsei tõttu reaalsust, nagu just ei olnud minu akna all järjekordset autot valge pulbriga, mind häirib see paranoia, et meid kuulatakse pealt, kes mind tahaks kuulata pealt, miks peaks meid kuulama keegi pealt, ma eeldan, et täidan enne oma lege unistuse, alles siis mind kuulatakse pealt, unistus on järgmine – saan kuulsaks kirjanikuks, lõpuks on mul raha koos, et osta hummer, igavesti ja alati hommikumantlis, nagu üks õige hullunud kirjanik, osta kümme grammi kokki, ja siis lihtsalt sõita kusagile, olen ainult mina ja see unistus kümnest grammist kokist, cõuke, ma pakun, et ma reisin ka kusagile selle kümne grammi kokiga, ja millegi pärast jään vahele, ma ei taha ennustada, et ületan kiirust, ega sa ei teagi kunagi, kuidas ja miks sa satud psühhiaatriahaiglasse või näiteks vangi, mingi eepiline viga, millest sina ainukesena aru ei saa, mind hetkel ei huvita ka see teadmatus, elan 24tunnikaupa, ja siis need unistused ka, arvan, et sõidan Mehhiko kiirteel, hästi kiiresti, nii kiiresti kui suudan, selle kümne grammi kokiga, millegi poole, uue bestselleri poole, lõpuks on miski õnnestunud, kas millegi pärast on veel jäänud kurb olla, kui sa ei ole isegi ühegi tüübi pärast kurb, sest sa oled nii äge, ükskord ütlesin ühele ilusale poisile autos, et ma ei saa kunagi kurb olla, kuna mõtlesin välja lahenduse kurbusele, need samad 10 grammi ja pidu on kõige vastus. Aga life is a mutterfukker, ma ei olegi enam kurb, kõik 10 grammi on mul olnud ninas, ja ninast väljas, isegi igemel, mind ei huvita juba ammu, miks ma ei ole kellegagi rohkem kui kolm päeva, arvan küll, et armastus peaks algama kohe, ootamine teeb selle enesest teadlikuks, ma olen lihtsalt nii cool, pigem on nii, et kui mind maha jätta, siis nagu kaotatakse midagi, näiteks need lugemata raamatud, mis ma pistsin endale perse, mida võiks too, kes suvatseb minu perseauku uurida, sealt välja tõmmata, ja mida muud teha kui lugeda, ja need loetud raamatud, mis ma pistsin omale salaja vittu. Äkki on ka nii, et kui sina ei ole kellegi pärast enam kurb, siis ei olda ka sinu pärast kurb. Fuck that shit on mu bestselleri nimi, pärast vanglat saab minu bestselleri nimeks Fuck that shit. Ma teadsin kogu aeg, et need ei ole need majanduskuriteod, mis mind kinni saadavad, vaid see kümme grammi, hummer ja bestseller. Inimene peabki selleni pürgima, end isegi suretama, et ainuke, mis talle oluliseks saab ja jääb, on see, kuidas olla äge, pingutamata, ja minu mööduv armastus ei ole mitte midagi muud kui armastus, mis möödus, mina aga jäin ägedaks, cooliks, mul on lakkamatult pohhui, ja ma teadsin juba enne, kui mul ei olnud võimalik seda asja teostada, kuidas lahendada armastuses pettumust, need kurikuulsad 10 grammi, ja see eluga kasvanud viha politseiriigi vastu, oleks pidanud bestsellerisse pildid lisama 10 grammist kokist, siis on see lihtsalt kunst imiteerib elu, mingid pildid, mingi aeg, mingid koki kotid, mingil laual, pildistatud üles mingisuguse suvalise fotokaga, ma arvan, et see oleks äge, ma võitlen täiega mentide vastu, just selle unistuse pärast, enamik aega ei ole minu elus midagi sellist, mis saadaks mind pikemaks ajaks külmetama platele, ma ei tahagi teada, kas ma jääksin ellu, olen kuulnud, et mõni räppar küll tahab sattuda vangi, ja siis vangist välja, kunstnikel on inspiratsioon, kirjanikel materjal, elu haihtumine võib olla ka väga hea materjal. Ma ei ole veel kindel, kas minu unistuste 10 grammi niimoodi otse paugutades saadaks mu kuivanud silmad ja kõrrega otseühenduses aju psühhoosi, ent mis on psühhoos, ma ei ole kunagi olnud psühhoosis eneseteada, see on olnud ühiskond, mis on mind püüdnud veenda just selles samas sõnas, et mul on ka see olnud või on. Ma tean ju ise, et nii ei ole kunagi olnud. Ma ei ole kunagi päriselt imelik olnud, ja mind häirib, kui mind püütakse veenda, et ma olen kas siis psühhoosis või imelik. Vahelejäämine on ka cool, oleneb, mida edasi teha, kas minna avalikuks, jääda avalikuks, jne, ja need advokaadid ka, 10 grammi ja paha saatus, tundub nii minulik, selles filmis küll, millest ma aina jahun, läks Johnny Deppi karakter, ma eeldan, lõpuks vangi selle pärast, filmis vangini ei jõutud, et Johnny Deppi poolt mängitud karakter, Stephen Kingi poolt kirjutatud raamat, mida ei leia minu persest, tappis armukadedusest, miks mitte ka lihtsalt niisama ära endise naise, vist ka selle mehe, ja mingi mehe veel, ja siis oma koera, viimase kruvikeerajaga, laibad mattis kusagile aeda või lükkas hummeri sees olevad laiba kaljult alla, vastuseks oli filmis aeg, seda näitas ka üks mitte juhuslik igav kaader käekellast, tal oli hiljem aega kõike olnut üles kirjutada kuidagi tõetruumalt ma arvan. Stephen King on öelnud, et horror müüb. Johnny Depp müüb ka. Sel lool ei ole mitte mingisugust mõtet, miks peaks üks kuulus kirjanik end kottima endise naise, selle mingi suht suvalise mehega ja kõige olulisem – killima koera. Makes no sense. Kirjaniku ainuke ja ainuõige võimalus on lihtsalt äge olla. Või teine variant, mis ma pakuksin välja, ta oli äkki see liiga hull Stephen Kingi treeningprogrammi fänn.

19. Fokault aparatuuri kõned

Millest see räägib, see räägib, see räägib ja röögib fantasmagooriast, ja ta tegelikult teadis, miks ma röökisin, sest ma kirjutasin ja tegin speedi ja olin purjus. Ja jumal hoidku, ma olen mingi luuletaja, igavene töötu, keegi, kes elab 24tunnikaupa, sest ma ei tea siiani üldse, mis saab edasi. Järsku nagu asjad juhtuvad, kuidagi nii minu etteteadmata, boom, ja ma olen taaskord pilves, mõtlen sinust.

20. Fokault aparatuuri kõned

Mul oli just täiega trainspotting, kes saab aru see saab, ma ei teagi mitu grammi olen ma tõmmanud kolme päevaga, mitte liiga palju, tahaks rohkem. Higistasin raskelt särgi ja dressika täis. Ma vist enam siis ei olegi sedasi mõeldes süütu. Viimane kadus kuidagi mittejuhuslikult, ma hakkasin neid kõiki üles leidma, kel on ja kellelt sain. Need päevad olen elanud unistuste elu ja ühtlasi unustanud elu. Fuck need näpud soolikas. Ja mis ongi sellises vägivaldses tees siseneda ebanormaalset. Ma ei viitsi seda stoorit enam endale rääkida. Vahtisin kööginurka mingi pika aja, kuni alustasin kajakate kuulmist, hästi tugevasti, meri on ligidal, kajakaid on mujal ka vist, ma arvan, seal, kus merd ei ole, tahaks kirjutada nii et ma ei teeks ühtegi kirjaviga, mäletan, et selle menukirjanik Stephen Kingi romaanis Misery oli see teema, et seal see Paul ei kirjutanud nagu kirjavigadega, see oli küll, et kirjutusmasinalt puudusid mingid tähed, ma nii hull raamatu fänn ka ei ole, kaks korda lugenud, aga ikka see teema oli, et ta ei teinud kirjavigu, mulle meeldiks ka nii kirjutada, klahvide puudumist ei tahaks, ega kirjutusmasinat, kas ma olen üldse päriskirjanik, kui ma ei kirjuta kirjutusmasinal. Mulle tundub, et kirjutusmasinaga oleks hea kribada üles pornoromaan, see tunduks kuidagi puhas. Aga meile meeldibki mingit lugu kellelegi teisele kirjutada, mida ütleks Albert Camus selle peale. Mingi lugu pahast saatusest. Ongi lihtsalt olemas paha saatus. Aga kuidas sellest pääseda, sellest pahast saatusest. Äkki hoopis see on põhiline vastus. Ma ei usu, et ma tean seda vastust, ma tean üldse kõigest väga vähe. Midagi mõttetut, ma pakun. Ma olen ka suhteliselt mõttetu. Nii öeldes hakkas kergem. Mingi loetud päevad veel, ja siis ma pääsen sellest mõttetusest. Minust saab mõttekas inimene. Naasen normaalse elu juurde. Nietsšeee. Ma ei oska siiani kirjutada Nietzche. Selleks ma valisin oma karakteriks Fokault, kunagi ma ütlesin ükskord Foucault asemel, prantsusehääldust teadmata, Fokault, ja siis keegi ei teinud nagu kommentaari, et miks sa nii ütled, nad lihtsalt vaatasid teineteisele küsivalt otsa, ning alles hiljem ma avastasin filosoofia, aga ma ei teadnud nii kuulsa filosoofi nime avalikult õigesti hääldada, minusugune skandaalne intellektuaal, ma olin juba siis maailmakuulus filosoof, Fokault, kes narrativeerib eksistentsiaalset filosoofiat, milles paljud kaadrid algavad trammis, milles räägin lõpuks kellegagi millestki sisukast, reguleeritust, mitte nii vabakulgemisest, kõiges puudub ka minnalaskmine, heroiini rahu, see fuck that shit, mul on pohhhui, mul on nii pohhui, elan 24tunnikaupa, tõmban xanaxit kõrrega ninna, tahaks, et iga hommik algaks xanaxit alla neelates ja seda kuivalt, siis alles hakkan vaatama, tahan, et mu lemmik luuletaja ei oleks Eminem, tahaks, et teaks kõiki Bachi laule, võiks elada suuremalt kui lastaks, tahaks, et ma ei hakkaks keset tänavat pead vastu posti taguma, nii et veri lendab, see siin kõik kaob, ja selle asemele astub keegi uus mina. Reguleeritud mina. Millegi nimel on jälle surra. Ma mõtlen küll, et mille nimel on surra. Nihilist ütleb, et mitte millegi nimel ei ole mõtet surra. Kõige kuidagi horrorim tundub see jäin vaeseks, ja nüüd hüppan aknast alla, ja see on 17nes korrus. Mulle saatsid raha nii see, keda ma iseendale pidevalt teen Lacan, ja see kes on marx karl Louis Althusser, kas Lacan eesnimi oli Jaques, võimalik, siia sisse oli kuidagi segatud ka Foucault, mingisugune ristumispunkt on, jutt on iseenesest autobiograafiline, kuidas kõik olid vaesed, alguses, ja siis said kuulsaks, ja rikkamaks, meeste puhul tundub see veel tõenäoline, aga ühekski vaesunuks ei olnud naine, kes sai kuulsaks ja rikkaks, ja ei tapnud end ära. Mu üks sõber ütles, et filosoofidele on omane end ära tappa. Mõned kuulsad kirjanikud ka, üks võimalus oleks pea külmkappi pista, ja surnuks külmuda, siis pesumasinasse, kuidagi nii, pesumasinas peaga, on ka võimalik surra, enne tõmbasid kogemata speedi asemel pesupulbrit ninna, keegi mürgitas, teadlikult, kogemata, meelega, ja siis kukud pea ees pesumasinasse, veritsed külmkappi surnuks, kas siin võib olla seost Sokratesega? Ühes Sveta luuletuses on see, et tahaks tunda end nagu Sokrates enne surma. Ma tahaks tunda end enne surma nagu mingi see marxistlik filosoof. Ma mõtlesin välja, kuidas põgeneda. Kaks nädalat varjad end vangla territooriumil, kusagil, ja siis kui nad arvavad, et sa oled põgenenud, otsivad kaks nädalat, siis sa alles põgened, pakun, et kahe nädalaga lõpetatakse sinu otsingud, ja siis alles põgened, kui sind enam ei otsita. Järsku minu eksistents lakkab. Minu looming lakkab olemast. Mulle meeldib. Kuidagi imelikult igavesti piinlik, ei tahaks end tunda nii. Marxistliku filosoofina surra on vist kõige brightim idee, mis mul eales on tulnud. Minu meelest see tähendab surma psühhiaatriakliinikus. Marxist ja psühhiaatriakliinik kuidagi seostuvad omavahel. Psühhiaatriakliinik on selline kultuurišokk. Edasi võiks öelda Hunter S. Thompsoni sõnul, et kirjuta täpselt nii, nagu juhtus. See mõte jääb mulle meenutama ühte meest, kel ei läinud kõvaks, ja igakord ma unustasin ära, et tal ei lähe kõvaks, ma ei tea, kas asi oli minus, kas minu peale ei läinud kõvaks, või kõik see narks, see elu, see rock n roll, neil mõlemal korral oli väljas valge, ta lahkus kaua, tema mitte kõvastuv peenis andis mulle mõtte, et ma peaksin püüdma nii kirjutada, nagu juhtus. Ma tahan uskuda, et tema minust enam ei mõtle, kuidagi parem oleks kindel olla, et tema mind enam ei mäleta, on unustanud minu eksistentsi. Mind tegelikult ei eksisteerigi. Aa marxistidega on ka see, et nad küsivad, kogu aeg, pidevalt, või siis kui meenub, kas keegi üldse usub minu eksistentsi?

21. Fokault aparatuuri kõned

Olengi morbiidse loomuga vist, kuigi ei tahaks nii arvata, see võib olla ka see tume nihilism. Mõned sorteerivad prügi, aga mul on pohhui prügist. Seisan betoonmajade vahel, kilekott käes, ja ei nuta. Lihtsalt seisan, tuul viib kõik ära. Mõned tahavad olla vabad, aga mina olen see üks, kes ka teab, et selleks vabaduseks peaks olema miljokas. Mõtlengi, kuidas saada selleks vabaks miljokaks, kuidagi nii, et tuleb mingisugune ülekanne. On lihtsalt üks järjekordne hommik, või ma kujutan ette, et nii see on. Just üks, keda ma tunnen, mõtles samuti, et saatus võib olla kahe näoga. Kaks valikut vist on olemas, valikud hea ja halva saatuse vahel. Saatusel ei olegi mittemingisugust tähendust, filosoofias on see termin abstraktne narratiiv, ise me kirjutame oma lugu, räägime oma lugu, kui mul oleks valida, kas süüa kasse või süüa koeri? Tegelikult tahaks ikka seda kuulsa kirjaniku saatust. Ma nagu naiivselt arvan, et on võimalik langetada valik. Midagi sellist vist rääkisid vanad kreeklased, sõdalase saatus, saatus soosib sind jne. Jne. Nihilist teab, et meil puudub vaba tahe. Filosoof, maailmakuulus filosoof, nagu mina, Fokault, ent selle filosoofi nimi on Nietzsche, on sarnaselt nentinud, puudub vaba tahe. Mulle jääbki see pidev hallutsinatsioon, see ettekujutus surmast jahipüssi haavli läbi, aju nagu liharoos, äkki oleks isegi parem, kui keegi teine tulistaks mind jahipüssist, või siis hoopis surm tatikuulist, nagu basuuka lask. Need ongi need tumeda nihilismi mõtted, kusagil on olemas rõõmsad nihilistid, aga mind ennast köidab eluline klassika. Tume tume saatus. Too maailmakuulus kirjanik, kes on müünud midagi üle 320 miljoni raamatu, soovitas, seda siis ainult kirjanikele, ma eeldan, valmistuda kõige hullemaks variandiks, mõelda alati kõige hullema variandi peale, pakun, et midagi horrori stiilis, kuhu kuulub verine kirves. Kui mina hakkan mõtlema mingisugusest kõige jubedamast versioonist, tuleb mulle pähe lihaverine mootorsaag või kirves, see ongi see Hollywood ja reaalsed võimalused, mis ma isegi isiklikult tahaks, et jääksid mustadeks tähtedeks valgel paberil. Ma ei unusta mitte ühtegi peaaegu romantilist lugu, mina teengi iga loo romantiliseks, tegelikult ei ole ma päriselt aru saanudki, mida tähendab romantika, võib-olla see on isegi romantiline, kui inetust saab ilus. Vabade valikute puudumine on inetu, ent samas nii ilus. Romantiliselt ilus horror. Minu mõtisklused jõuavad nendesse mitte vabade valikute päevadesse, kus saan öelda, sorry ma ei mäletanud enam sind, ja siis palju aegasid hiljem see sorry ma ei mäletanud enam sind on ere vilksatus silme ees, modernne on öelda flashback, ajaga üldse hakkad kas ise vähem etlema ja ilmekalt rääkima või teed seda aina enam ja enam, ja kui neid etlejaid ja ilmekalt rääkijaid on juba kaks saanud, tekib võistlus, kes saab öelda, sorry ma ei mäletanud enam sind, sorry ma mäletan sind igavesti ja alati, sest igaüks, ka sina oled minu abstraktses narratiivis oluline, sinus oli midagi inimlikult piinlikku, mis ajaga annab võimaluse piinlikkust romantiseerida. Maailmakuulsad filosoofid nagu mina ei armu, ükski maailmakuulus filosoof ei ole armujatüüpi, filosoofia mõte on otsida tõde, ja teha ideoloogiline valik, mina, Fokault, olen leidnud selleks piirimaa tumeda nihilismi ja rõõmsa nihilismi vahel. Kõik on lihtne, inimene võib olla väga pehme, haavatav, temast võib laiuda välja kõigile nähtamatu, ent talle nähtav veritsevalt sügav haav, ning ideoloogiliseks plaastriks haavale on nihilism. Eitamine. Korrutamine, kui pohhui kõigest ja kõigist on. Näiteks kõnnid Ida-Euroopa betoonmajade vahel, allahinnatud punases jopes, mitmeid kordi pestud teksades, natuke pitsitavates pesemata Adidase tossudes, mingi selline seljakott, mis oli ka ilgelt odav, ja oled näinud seda sama seljakotti ka kellegi teise seljas, ja lahkud mingilt konkreetselt igavalt töölt, ning sa ei viitsi laskuda enesehaletsusse, nihilism on see, mis päästab, kuulad rõõmsameelset popmuusikat, oled kindel filosoofide sõnades, et meil puudub vaba valik ja elu ongi mutterfukker. Aga kuidagi hea on ka. Hea on lahkuda konkreetselt igavalt töölt ja jalutada Ida-Euroopa betoonmajade vahel, olla mittemillestki osa, olla mittekeegi, isegi siis kui oled Fokault, maailmakuulus filosoof. Ma ei tea tegelikult, millest filosoofid mõtlevad. Nihilist, nagu ma olen, peaksin mõtisklema võimust. Aga ükskõik mis ma teen, ma olen ikka mõttetu. Seega mina mõtlen aina, kui mõttetu ma võin olla. Kui kohutav võib elu olla. Aga kuidagi ilusalt kohutav. Ja mul on ka mingi lugu, milles keegi ei tahaks olla. Järgmine lugu algab ka nii, et ma olen koerapoosis, ja siis mind pannakse tagant. Üks paks ateist nussis mind tagant, aga ma olin ikka päris purjus. Mul ongi nii, et kuidagi juhtub seks nendega, kellega ma üldse ei plaani. Jälle tõendus, et mul puudub vaba valik. Nähtamatu liigutaja teeb minu eest valiku, kellega mina seksin, ja kes minuga seksib. Neil kõigil on mingid lood, kuidas nad on olnud kellegagi, üks see paks ateist, tema oli Ameerikas abielus skisofreenikuga, neil olid sellised punk pulmad, kusagil rentslis, aga mulle jäi alati mulje, nagu see skisofreenik ja see paks ateist oleksid elanud hästi kõrges majas, umbes nagu pilvelõhkujas. Paks ateist seletas sellest abielust, mis kestis tol hetkel ikka veel, ent nad ei olnud enam koos, kuidagi nii rääkis sellest, nagu see oleks olnud midagi harukordset. Ateist, kes pääses Ameerikasse. Selle ateisti vend suri heroiini üledoosi. Selline lugu oli tal ka. Ma tean veel ühte lugu heroiinist, selle loo rääkis mulle mingi suvaline kirjanik ühes baaris, mis ei asu siin, ta ütles, et ta pani oda käsivarde, ja siis oli ilgelt kõva laksu all, heroiini rahus jäsemed laiali, siis ta ärkas üles ja oli, püksid maas, nendes pükstes sitt. Raha ja kõik muud esemed kadunud. Siis ma tean veel heroiini lugusid kirjandusest, ja kusagil on majad, milles inimesed teevad heroiini. Kusagil ja kelleski on olemas heroiini rahu. Aga mina ja see paks ateist, kes abiellus Ameerikas, ja pani mind alati tagant, meil olid ka narkovõlad, mitte heroiini, vaid kanepi ja paari kommi, kuidagi lõdva oli võlksi võtta ka, esiteks ta oskas ma ei tea kuidas raha saada, kumbki meist tööl ei käinud, ta lihtsalt kirjutas inimestele, ja nad saatsid, teiseks, see lohh, kes meile võlksi andis, ta ei olnud nagu selline, kes oleks meid kusagile metsa viinud, ja siis käed laua külge lasknud akutrelliga naelutada. Minu meelest on see üpris romantiline saada alati olla pandud tagant, ja elada narko võlgades, ilma naelpüssi hirmuta. Ma võin öelda, et ma olin paksu ateisti armunud, temas oli seda Chicago kodutut gängsterit. Seda ta oli olnud ka Ameerikas, kodutu, käinud mööda pandimajasid. Ta oli ka oma käsivarrele tätoveerinud Notorious Bigi, ja talle oli see asjade kuidagi loomulik jätk, et mina olin tema Lil Kim. Kui elaks rohkem nihilismis, teeks Lil Kimi tätoveeringu ära, nagu mälestuseks temast, meid jääbki ühendama see, et olime mõlemad kinni jäänud. Aga elamine pidigi igalpool erinev olema ja kinnijäämine sama. Meil mõlemal oli ka konkreetselt pohhui kõigest. Tollel hetkel, ma arvan küll, oli meil kõigest ilgelt pohhui. Ta oleks olnud see, aga ta ei olnud see. Meil kumbalgi ei olnud kunagi raha. Aga mingid ülekanded toimusid ikka. Jumala ülekanne. Nihilist ei usu jumalasse. Seda ma tean. Aga nihilismi seletavas käsiraamatus on kirjas, et mõned usuvad. Mina ei usu. See Ameerikas abielus olnud tüüp tekitas minus alati nii kauni tunde. Ma ütlen, ta oli nagu peaaegu see, aga ta ei olnud ka see. Meid ühendas veel üks asi – ühiskond ütles meile, et meil on midagi viga, aga meie ei saanud sellest aru, et meil oleks midagi viga, ja seetõttu oli meile vaja selgeks teha, et meil on midagi viga. Kõik lõppeski kohutavalt, ja jäädavalt. Mul oli mingi üks tüüp veel, kes kutsus end Fat Boyks, aga temaga ei juhtunud midagi peale söömise. Iga korraga läks kõik palju imelikumaks. Tal oli vist mingisugune fetiš venelastega. Ent samas tervel ajalool on mingi fetiš venelastega. Ta vist arvas, et mina olen ka kuidagi nagu venelane. Aga ma ei ole päriselt. Kusagil soojal maal narkodiileritele olen ikka mänginud venelast. Sveta ütles, et kõik eestlased on venelased. Fat Boyga tutvusin üldse kusagil filosoofia loengus, enne kui minust sai maailmakuulus filosoof Fokault. Paksu ateistiga kohtusin aga mingi hipide lõkke ääres. Ta elas hipide kommuunis, ja mina olin välja visatud oma Lasnamäe korterist, plaanisin seal elada ka pärast seda, kui maailmakuulus filosoof olen, mingi see prantsuse kirjanik tegi vist sama, elas ikka oma prantsuse väikeses korteris edasi, kus ta elas ka siis, kui ta ei olnud veel maailmakuulus, Kristjan rääkis, et ta ei käinud ka hambaarstil, lasi hammastel niimoodi üksteise järel välja kukkuda, ma ei tea, kas see on tõsi, kuidagi tundub,et kirjanik on selliseks hammastest ilmajäämiseks võimeline. Nabokovi Lolita raamatus oli sellel pedofiilil ka tagumises hambas suur ploomikivi suurune auk. Näiteks mina mõtlen oma hambaaugust tarkusehambas ja siis jälle Lolitast, et seal oli ka peakarakteril hambas auk, ja minul on ka. Ja siis veel see kirjanik, kes ei läinud kunagi hambaarstile. Mina olen isegi seksinud meestega, kel puuduvad hambad. Aga nemad on mind tavaliselt pannud tagant. Ma ei tahtnud neid suudelda. Mitte puuduvate hammaste pärast, vaid selleks, et mul ei olnud mingeid tundeid, peale kerge paanika. Aga ma ei tahtnud, et nad teaksid, miks ma lasen end ainult tagant panna. Ma vist teen ka seda, et nüüd, kui ma olen maailmakuulus filosoof, filosofeerin kogu aeg peas, kui mõttetu ma olen, ei lähe ma kunagi hambaarstile. Ja hakkan neid hõrenenud hammastega mehi suudlema. Lükkan neile keele sügavale kurku, ja jobistan neile ise kõhu peale. Üks kuulus kunstnik, ta oli ameeriklane, lasi mulle jobi kõhule, tal ei läinud enam kõvaks, ma ei tea, kui vana ta oli, aga ta oli kohtunud 1993. aastal Ameerikas Allen Ginsbergiga. Raske oli määratleda ta vanust ka. Ta oli ilus. Ateljee seinal oli tal pilt Patti Smithist, ma kuidagi oma nahkjopes kujutlesin, et äkki ta näeb mind Patti Smithina, see kuulus Ameerika kunstnik ei teadnud filosoofiast midagi, seetõttu ei saanud ta ka kursis olla faktiga, et ma olen maailmakuulus filosoof. Ma ei öelnud talle ka oma nime, ma kindlasti ei öelnud talle oma nime, seda, et minu nimi on Fokault, mkmk, ma ei öelnud, isegi siis kui tulin filosoofide klubist, ei öelnud ma talle oma nime, kuidagi kergendus oli olla lihtsalt see kõht, mille peale jobistatakse. Ma olin sel hetkel vaene ka, umbes nagu nii vaene nagu see Althusser, aga ma ei peitnud süüa padja alla, ega käinud räbaldunud riietes, ma lihtsalt olin vaene, nagu see Louis, ja see Ameerika kunstnik, kes kohtus 1993. aastal Allen Ginsbergiga, andis mulle igakord, kui kohtusime, veerand lsd ja 10 eurot, et saaksin endale osta paki suitsu ja odavat veini. Minu viimased sõnad talle olid, et Ameerikas on seksuaalrevolutsioon juba ammu lõppenud, aga siin alles see algas. Sveta ütles, et Eestisse ei jõuagi miski. Irw. Selle vana mehega, kes kohtus millalgi 90ndatel Allen Ginsbergiga, sai Utoopia otsa. Aga mul vahet ei olegi, ma olen autonoomne masin ja maailmakuulus filosoof Fokault, kes plaanib surra nihilistile omaselt psühhiaatriakliinikus või end surnuks süstida suvalises vaksalipeldikus. Ma tean küll, et tegelikult satuvad hoopis marxistid psühhiaatriakliinikusse. Nihilistil ei oleks vahet ka, kus surra. See, millest ma üldse seda abstraktset narratiivi alustasin, pidi lõppema nii, et selle paksu ateisti vend süstis end surnuks mingi silla all. Ta rääkis sellest nii, nagu selles oleks olnud stiili. Ma ei tea, ma ei tea, mis tunne see on. Ma ei ole teinud heroiini.