Читать книгу Vikerkaar - 5 2021 - Страница 3

Inglise keelest tõlkinud Märt Väljataga

Kui minult paluti sõjaluuletust

Poeedi suu mu arust nüüdsel ajal

võiks parem olla vait, sest võimet muuta

poliitiku meelt pole meie tööl;

on niigi sekeldamist luuletajal,

et laiska plikat huvitada suuta

või köita vanamehi talveööl.

Poliitika

Tänapäeval avaldab inimsaatus oma tähenduse poliitilistes terminites.

Thomas Mann

Nüüd nähes seda tüdrukut,

kuis mõelda Venemaa

või Rooma või Hispaania

poliitikast saaks ma?

Ent reisind mees on siin, kes maid

ja rahvaid silmas peab,

ja kogenud poliitik seal,

kes palju loeb ja teab –

ja vahest vastab tõelegi

see sõjaohujutt;

kuid, ah, kui saaks taas olla noor

käest hoides tüdrukut!

Lihavõtted 1916

Neid tulemas õhtuhäos

nägin kesklinna hallis tuiksoones,

ikka eleva ilmega näos

pärast tööd mõnes kontorihoones.

Vahetasin peanoogutusi

või viisakaid sisuta sõnu

või peatusin, tõttamisi

öeldes viisakaid sisuta sõnu;

ise haududes juba peas

mõnd nöökelugu või nalja,

mida klubis kaaslaste seas

aplombiga paisata välja;

justkui elus ei olekski muud

peale lõõbi ja tilulilu –

kõik on muutunud, muutunud,

on sündinud kohutav ilu.

Selle naisega kaasas käis

eluvõõra hea tahte passioon,

tema ööd olid vaidlusi täis,

kuni kärenes hääletoon.

Kas kaunimat häält olla võis,

kui ta sadulas jäneseid jahtis,

noor ja kütkestav, seltskonna õis?

See mees aga kooli juhtis

ning saduldas Pegasust;

ja see teine, ta seltsimees,

oli õide puhkemas just;

teda oodanuks kuulsus ees,

oli nõnda tundlik ta vaim,

nii söakas ta mõttelend.

Too kolmas, neist värvikaim,

näis üks suurustav joomavend.

Kuigi haiget ta mõnele tegi,

kes mu südames sügaval,

olgu koht laulus temalegi;

on hüljata tulnud ka tal

see argine juhuklounaad,

kogu endine ärplus ja ründ;

on muutnud taevast ja maad

ühe jubeda ilu sünd.

Eks süda, mis ajast aega

teab ainult üht sihti ja tõde,

saa nõiaväel sarnaseks paega –

rahn segamas voolu kesk jõge.

Siin hobune käib mööda teed,

seljas ratsanik, lindude retk

kulgeb pilvest pilveni, need

üha muutuvad iga hetk;

pilve vari veepeeglis on uus

igast minutist minutisse;

kabja alla jääb libe kruus,

hobu komistab pritsmetesse;

sookana sukeldub vette,

sookukk saadab kanale hõike,

kõik elavad hetkest hetke –

kivi samaks jääb keset kõike.

Liig pikas ohverdusvaevas

saab südamest viimaks paas.

Millal ohver on piisav? – Teab taevas.

Meie osaks jääb taas ja taas

üles lugeda nimesid, just

nagu ema nimetab last,

kui pärast suurt mürgeldust

on uni võitu saand tast.

Eks saabus ju öö, mis muu?

Ei öö, hoopis surm on see;

kas see surm oli asjatu?

Ehk Inglismaa valskust ei tee

ja antud sõna ei murra?

Me teame, mis unelm neis kees,

et neil selle eest tuli surra;

kas liigarmastus südames

oli süü, miks hukka nad said?

Nad märkigu üles mu värss:

MacDonagh ja MacBride

ja Connolly ja Pearse

nüüd, kõikjal ja alati,

kus rohelist kantakse – nad

on muutunud üleni:

jube ilu on võtnud maad.

25. september 1916

Ühest poliitvangist

Tal püsi polnud eal, kuid endas

nüüd pidi seda leidma hulgi,

sest tiirulgi hirm kadus, lendas

ta juurde kongi hiljukesi,

tal laskis silitada sulgi

ja sõi ta sõrmest raasukesi.

Kas meenus, kui ta sulgi puutus,

aeg, enne kui tal üleliia

vaim kibedalt abstraktseks muutus

ja mõte täitus karjavaenust –

pime pimedate viija

koos joomas nende reostund kaevust?

Kui nägin ammu, kuis ta ratsa

Ben Bulbeni all jahil käis,

maanurga ilus säras vasta

ta üksik, metsik noorusind,

nii puhas, armas siis ta näis

kui kaljul kasvand merelind,

kes, pesa hüljand, jätnud kodu,

nüüd vete kohal balansseeris,

et silmitseda rahnurodu

või pilvebaldahhiini varje,

all valge rinna tormikeeris,

kust kostmas mereõõnte karje.

Eva Gore-Boothi ja Con Markiewiczi mälestuseks

Õhtuvalgus, Lissadell,

klaasuksed lahti lõunasse,

kaks neidu, kaunid mõlemad,

siidkimonos, üks neist gasell.

Aga mässav sügis pöab

õie suve vanikust;

vanem surma mõisteti,

armu sai, kesk pimedaid

nüüd üksipäi veab vandenõu.

Mis kannab nooremat, ei tea,

vist ähmane utoopia –

seesuguse poliitika

luukere-kõhn võrdpilt ta näib.

Mul külastada olnud plaan

küll üht, küll teist, et rääkida

tost George’i-aegsest häärberist

ja mälupilte segada

me noorusaja juttudest –

kaks neidu, kaunid mõlemad,

siidkimonos, neist üks gasell.

Head varjud, nüüd te teate kõik,

kui mõttetud kõik võitlused

on tavatõe ja -vääraga.

Süütutel ja kaunitel

ainus vaenlane on aeg;

paluge mul läita tikk

ja teine, kuni sütib aeg,

et tõuseks, tormaks tulemöll,

kuni iga tarkki teab.

Meie tööks suur lehtla jäi,

nemad mõistsid süüdi meid.

Läita tikk ja puhuda.

Oktoober 1927

Maantee mu ukse all

Mu ukse all maakaitsemees,

Falstaffi moodi muhe jorss

teeb sõjanalja, nägu ees,

kui kuuli saamise idees

võiks olla vahvaim farss.

Pruun leitnant meestega, kel üll

on poolenisti rahvusvorm,

peab kinni siin; ja kurta mul

on rahet, tuult, et ilm on hull

ja ploomipuu on murdnud torm.

Loen sulistahmapalle jõel

reas ujumas, ees emalind,

et matta kadedust sel moel;

siis pöördun jälle tuppa, meel

täis ulma külma lund.

Kuldnoka pesa mu akna juures

On mesilased pesa teind

mu seinamüüri mõrasse;

toob kübemeid kuldnoka lend.

Müür laguneb; ah, mesilind,

kärg kuldnoka tühja majja tee.

Uks lukkus, ise sulgunud

me oma ebakindlusse;

siin mees, seal maja hukkunud,

kuid kindlalt pole teada muud:

kärg kuldnoka tühja majja tee.

Teesuluks puu- ja kiviriit;

ju kolmas nädal kestab see;

öö varjus mööda veeti siit

noort verist surnud sõdurit:

kärg kuldnoka tühja majja tee.

Me südameid, mis tooreks läind,

fantaasiaga toitsime,

me vaenudes on suurem ind

kui armastuses; mesilind,

kärg kuldnoka tühja majja tee.

Surm

Ükski äng, ei lootus

ei saada surevat looma;

kuid inimest lõpu ootus

need kõik paneb välja tooma;

mitu korda ta surma saand,

mitu korda taas paranend.

Suur mees, kes asetand

on tapjate vastu end,

nii naeru alla seades

hingust korvava öö;

surma üdini teades –

surm on üks inimtöö.

Lapis lazuli

(Harry Cliftonile)

On kurtnud hüsteerilised leedid,

et neid tüütab poogen ja palett

ja ikka-alati rõõmsad poeedid,

sest igaüks teab või teadma peaks, et

kui just ei toimu muutusi järske,

siis ilmub lennuk või tsepeliin

ja puistab kui keiser Villi mürske,

kuni maatasa taotakse linn.

Kõik mängivad suurt tragöödiat,

suus värsid Learilt või Hamletilt,

siin näeb Cordeliat, seal Opheliat,

kui aga saabub viimne pilt

ja eesriie valmis on lava katma,

siis need, kes rollist lugu peavad,

ei puhke poole rea pealt nutma,

Hamlet ja Lear on rõõmsad, nad teavad;

sest kogu hirmu muundab rõõm.

Kõik inimsoo siht, leidus, kaotus

pimeneb; pähe lööb taeva lõõm:

see ongi tragöödia ülim vaatus.

Kuigi Hamlet jampsib ja Lear neab,

ja sajal tuhandel laval üksiti

iga viimne kui sangar langema peab,

ei kasva kurbmäng tolligi, grammigi.

Nad tulid jalgsi või mööda merd,

kaamelil, hobusel, eeslil ratsa;

lasid iidseil tsivilisatsioonidel verd.

Siis sai neil jõud ja tarkus otsa:

ei ükski Kallimachose teos,

kes käsitses marmorit kui pronksi,

luues kivikangaid, mis tuulehoos

näisid lehvivat – pole alles neist ükski;

vaid päevakene püsida lasti,

ta lambikorstnal, mil palmi kuju.

Kõik variseb ja aetakse taas püsti,

ja taastajatel on rõõmus tuju.

Siin lasuriiti voolitud legend:

kaks hiinlast, kolmas nende taga,

pea kohal pikajalgne lind

sümboliseerib pikka iga;

tol kolmandal, vist teenril, käes

on mingi pill, tõenäoselt flööt.

Iga värvidefekt ses koes,

iga juhuslik lohk või vööt

on saanud jõeks või liustikuks

või nõlvaks, kus lund sajab veel,

kuid armsaks ploomi- või kirsioks

teeb hüti, kuhu seltskond teel:

ma kujutlen, kuis juba vaevast

seal puhkavad kaks meest ja teener

ning silmitsevad mäge, taevast

ja kõiki traagilisi stseene.

Üks soovib kurba viit; end valmis

seab pillimänguks vilund sõrm.

On nende silmis, kortsus silmis,

iidvanus särasilmis rõõm.