Читать книгу Vikerkaar - 5 2021 - Страница 4

W. B. Yeats sõjast sõjani

Suure iirlase Yeatsi (1865–1939) looming on sild romantikute ja modernistide vahel. Tema noorusluule on võrreldav Friedrich Kuhlbarsi rahvusromantikaga; keskmise perioodi päevakajalisel juhuluulel on sarnasusi Gustav Suitsuga; kuid 1920.–1930ndate historiosoofilised luuletused ajalootsüklitest ja katastroofiootusest on eesti luules paralleelita (kui ehk Heiti Talvik välja arvata). Yeats oli ühelt poolt ekstsentriline salateaduste harrastaja, teisalt tähtis avaliku elu tegelane, kes töötas teatridirektorina ja kaks ametiaega Iiri Vaba Riigi senaatorina. Ta oli poliitik ja antipoliitik, rahvuslane ja rahvusluse kriitik, juhufašist ja viimane romantik. Toodud valik luuletusi esindab tema suhtumisi poliitikasse ja selle jätkamisse teiste vahenditega ehk sõtta.

Esimese maailmasõja alguskuudel panid ameeriklased Henry James ja Edith Wharton kokku antoloogia, mille sissetulekutega toetada Belgia põgenikke. Yeatsi epigrammatiline kaastöö „Kui minult paluti sõjaluuletust“ (veebruar 1915) kandis algul pealkirja „Sõbrale, kes palus, et ma allkirjastaksin manifesti neutraalsetele rahvastele“, seejärel „Põhjus olla vait“. Ühelt poolt puhta kunsti pooldajana, teisalt iiri rahvuslasena hoidus Yeats imperialistlikule sõjale kaasa elamast ja poolt valimast. Küsimus lauliku ja valitsejate suhetest oli küll olnud Yeatsi varasemas loomingus tähtis ja vastuseid andis ta mitmesuguseid – noorusnäidendites ja -poeemides kaldus ta pigem arvama, et kuningad ja muud tegudeinimesed peaksid lauliku nõu kuulda võtma. Yeatsi keeldumine sõjateemaga haakumast ei jäänud aga kestma. Tema kuulsaim sõjaluuletus „Iiri sõjalendur aimab ette oma surma“ (1918) on siiski samuti a(nti)poliitiline, üksildast heroismi pühitsev.

Paar aastakümmet hiljem väljendab Yeats taas epigrammiga soovi loobuda rahvusvahelise olukorra jälgimisest, et keskenduda parem erootikale. „Poliitika“ (mai 1938, teistsugust tõlkekatsetust vt Vikerkaar, 1991, nr 2) on üks Yeatsi viimaseid luuletusi. Thomas Manni epigraafi päritolu on ebaselge. Sellise lause omistab Mannile ameerika luuletaja ja kriitik Archibald MacLeish essees „Avalik kõne ja privaatne kõne luules“ (1938), milles see figureerib kaudkõnelise parafraasina. (Umbes samasisulise mõtte olevat juba Napoleon pillanud Goethele Weimaris 1808. aasta oktoobris, kritiseerides saatusedraamasid: „Mis mõte on nüüdisajal kõnelda saatusest? Poliitika ongi tänapäeval saatus.“)

MacLeish nimetab oma essees Yeatsi parimaks moodsaks luuletajaks ja kiidab tema „avalikku häält“, kuid kahetseb, et luuletaja ainering jääb Iiri-keskseks ja apoliitiliseks. MacLeish väljendab soovi, et kaasaegne luule hülgaks hermeetilisuse ja subjektiivsuse ning haakuks Esimese maailmasõja järgsete revolutsioonidega ühiskonnas, poliitikas ja majanduses. Seega on Yeatsi epigramm pigem vastus MacLeishile kui Thomas Mannile. Kuid Manni valimises poleemika lähtepunktiks on oma iroonia. Oli ju saksa romaanikirjanik avaldanud Esimese maailmasõja lõpu eel 600-leheküljelise raamatu „Apoliitilise inimese mõtisklused“, milles läbisegi saksa šovinismi klišeede, vandenõuteooriate ja „tsivilisatsioonikriitikaga“ antakse õigustus tendentsivabale kunstile. Mann esitab seal üllatava definitsiooni: „Poliitika on estetismi vastand.“ Järgmise maailmasõja eelseks ajaks oli Mann aga jõudnud oma apoliitilisest sõjaentusiasmist ammu üle saada ning arenenud talle loomuomase nietzscheliku nihilismi-estetismi ületamiseni või vähemalt peitmiseni humanisti ja moralisti maski taha.

Selleks ajaks oli juba jõudnud lõpule ka pööre Yeatsi eneseimagos. Yeats oli alustanud keldi videviku laulikuna, hämar-sümbolistliku õhkajana taevakangaste järele, platoonilise armastajana, esoteerikuna, müstikuna. Hiljemalt 20. sajandi alguskümnendil hakkas ta oma loomingus programmiliselt umbusaldama siirust, südame paljastamist. Selle asemel soovitab ta nii luuletajal kui ka armastajal kujundada välja oma palge õõnes-teatraalne vastandpilt: mask ehk antimina. Yeats ei taotle puhtale luulele või kõrgsümbolismile omast impersonaalsust. Kogu tema luule keskmesse jääb stiliseeritud kirg ja isiklikkus, lähtugu see siis luuletaja minast või antiminast. Pinge nende vahel annabki Yeatsi loomingule aegumatu kütkestavuse. Elu lõpuks voolis ta endale himura vanamehe maski ning oma ajalootsüklitest kõnelevates luuletustes ülistas ikka ja jälle nietzschelikku julma ekstaasi, traagilist rõõmu ja heroilisi tegudeinimesi.

Fašistlikud liikumised kodu- ja välismaal äratasid temas aeg-ajalt poolehoidu, kuid erinevalt oma nooremast sõbrast Ezra Poundist ei saanud Yeats kunagi poliitikaentusiastiks ega ideoloogiks. Tema üürike flirt Iiri sinisärklusega oli „Poliitika“ ajaks jäänud juba selja taga. 1936. aastal kirjutas ta kommunismis pettunud romaanikirjanikule Ethel Manninile: „Sedamööda, kuidas mu reaalsustunne süveneb, nagu see mu arust aastatega süvenenud on, kasvab mu õud valitsuste julmuse ees üha suuremaks. ... Kommunistlikud, fašistlikud, natsionalistlikud, klerikaalsed, antiklerikaalsed – kõik nad kannavad vastutust vastavalt ohvrite arvule. Ma ei ole vaikinud; olen kasutanud ainsat vahendit, mis mul on – värssi. Kui sul mu luuletused käepärast on, siis otsi üles „Teine tulemine““. Vt mainitud luuletuse tõlget Vikerkaares, 2016, nr 10/11 – ei saa öelda, nagu puuduks vana maailma katastroofi ennustuses oma rõõmus elevus. Igatahes kaastunne kannatajate vastu, nende vastu, keda ettekuulutatav must verelaine peagi uputama peaks, luuletusse ei mahu.

Yeatsi loomingukaare tippu jääv „Lihavõtted 1916“ on üks 20. sajandi kuulsamaid luuletusi. Varase luule unelemise ja hilisluule bravuuri asemel on see kaine humanistlik mõtisklus poliitilise ohverduse ja fanatismi üle. Esimese maailmasõja ajal, ülestõusmispühadel 24. aprillil 1916 korraldasid ligi 700 rahvuslast Dublinis ülestõusu ja kuulutasid välja iseseisva riigi. Briti väed surusid vastuhaku nädalaga maha. Kuusteist ülestõusujuhti mõisteti surma, viisteist lasti maha. Surmamõistetutest anti armu krahvinna Constanze Markiewiczile kui naisele. Yeats tundis ülestõusu juhte isiklikult ja nende martüürium vapustas luuletajat, kes polnud katoliiklaste poliitilist rahvuslust kuigi tõsiselt võtnud. Yeats, kes oli seni suhtunud poliitilise rahvusluse fanatismi, inimlikkuse ohverdamisse ja vihasse skeptiliselt, pidi tunnistama, et revolutsionäärid on toime pannud tõelise sündmuse, pöördelise teo, mille järel pole miski enam endine. Refräänina kordub motiiv sellest, kuidas komöödia on muutunud „jubedaks iluks“ – mis on traagilise ülevuse sünonüüm. W. H. Auden, kes laenas „Lihavõtetest“ värsimõõdu oma sama kuulsale luuletusele „September 1939“, on seoses moodsa poliitilise luulega märkinud: „Igasugune katse kirjutada kui tahes tähtsatest isikutest või sündmustest, millega luuletajal ei ole lähedast isiklikku suhet, on praegu määratud nurjumisele. Yeats võis kirjutada head luulet Iirimaa rahutustest seetõttu, et tundis enamikku selle peategelasi isiklikult, ja paigad, kus need sündmused aset leidsid, olid talle lapsest saadik tuttavad“ („Luuletaja ja linn“, tlk T. Pakk, „39 luuletust ja 5 esseed“, Tallinn, 2012).

Surmamõistetute seast mainib Yeats luuletuses viit. Teise stroofi „see naine“ on Constanze Markiewicz (sündinud Gore-Booth, 1868–1927), kes figureerib ka kahes järgmises luuletuses. „See mees“ on Patrick Pearse (1879–1916), kes asutas Dublinis St Enda poistekooli, kirjutas luuletusi ja vedas iiri keele liikumist. Yeats pidas teda tema eluaegu hulluks fanaatikuks, kes ihkab märtrisurma. Seejärel mainitud „ta seltsimees“ viitab gaeli luuletajale ja näitekirjanikule Thomas MacDonaghile (1878–1916). „Suurustav joomavend“ on John MacBride (1865–1916), ohvitser, kes oli võidelnud Buuri sõjas inglaste vastu ning abiellunud Yeatsi šokiks 1903. aastal tema armastatu Maud Gonne’iga (kellest paar aastat hiljem küll lahku läks). Viimases stroofis nimetatakse veel ülestõusu sõjalist juhti, töölisliikumise tegelast James Connollyt (1870–1916).

Kolmas stroof esitab laiendatud võrdkuju poliitilisele üritusele pühendunud südamest kui kivist keset meelelist eluvoolu. Viimases stroofis tõuseb küsimus, kas elava südame ohverdamine saab kunagi õigustatud olla – seda enam, et Inglise valitsus oli lubanud anda Iirimaale pärast sõda autonoomia. Nii nagu epigrammideski jätab Yeats poliitilised küsimused lahtiseks; luuletaja rolli näeb ta märtrite nimepidi üleslugemises. Luuletusest on ka Ants Orase tõlge, Looming, 1939, nr 5.

„Ühest poliitvangist“ (jaanuar 1919) kujutab Constanze Markiewiczit Holloway vanglas Londonis, kus ta istus maist 1918 kuni märtsini 1919 Maud Gonne’i naaberkongis, olles ülestõusu juhtimise eest küll armu saanud, kuid nüüd juba süüdistatuna „Saksa vandenõus“. (Kirjas abikaasale mainis Yeats, et kirjutab luuletust Conist, et vältida luuletamist Maudist.) Luuletus kujutleb merelinnu lendu Markiewiczi kongi ning küsib, kas see lind võis vangile meenutada ilusat aega enne tema radikaliseerumist. Nagu „Lihavõtetes“, mainitakse fanatismi-eelse õnneliku ajana Constanze’i noorust, millal ta käis osava ratsutajana kodumõisa ümbruses jahil. (Yeats tundis süümepiinu selle pärast, et võis Maud Gonne’i tegevust tutvustades Constanze’i revolutsioonilise poliitika teele ahvatleda.) Ringstruktuuriga luuletus vastandab radikaliseerunud „abstraktse meelega“ Constanze’ile tema noorusaegse üksildase „puhtuse ja armsuse“, mida võrreldakse merelinnuga, kes ta kongi külastab.

Constanze abiellus 1900. aastal poola krahviga; pärast Lihavõtteülestõusu ja enne surma jõudis ta istuda niihästi Iiri Vaba Riigi valitsuses kui ka vanglas. Ta seisis vastu Inglise-Iiri 1921. aasta rahulepingule ja jäi oma käredate vaadetega üha enam poliitikaelu servale. Temast aasta varem suri noorem õde Eva Gore-Booth (1870–1926), kellele oli Yeats 1890ndatel kaalunud abieluettepanekut teha. Luuletuse „Eva Gore-Boothi ja Con Markiewiczi mälestuseks“ esimene stroof annab kokkuvõtte õdede elust. (Moraal on ikka see, et „abstraktsioon“ ehk pühendumine intellektuaalsetele ja poliitilistele ettevõtmistele ei tule naiselikkusele kasuks.) Gaselliga võrdleb Yeats just Evat. Eva pühendus uuel sajandil nagu ta õdegi mitmesugustele ühiskondlikele üritustele, peamiselt Inglismaal Manchesteris: võitles naiste ja tööliste õiguste eest, tegi sotsiaaltööd, aga kirjutas ka luuletusi ning uuris neoplatonismi ja india müstitsismi. Yeats oli esmakordselt 1894. aastal õdesid külastanud nende georgiaanlikus (st 1830ndatel ehitatud) Lissadelli häärberis. Teine stroof kõnetab neid kui varjude riiki lahkunuid. Päris viimastes krüptilistes ridades samastab Yeats ennast ja õdesid anglo-iiri protestantliku rahvusliikumisega, kultuurinähtusega, mille 1920ndateks aastateks olid katoliiklikud keskklassid ühiskonnaelus kõrvale tõrjunud (kuigi nii krahvinna Markiewicz kui ka Maud Gonne olid rahvusluse tiivul pöördunud Rooma usku). Seda kultuuritööd võrdleb Yeats suure lehtla ehk paviljoni ehitamisega, ajutise lustihoonega (gazebo), ning väljendab soovi panna sellele tuli otsa – nagu ka ajale kui ilu vaenlasele. Müstiline kujutluspilt aja mahapõletamisest kuulub Yeatsi püsimotiivide hulka. Luuletus on originaalis süliriimidega, mille kopeerimine käis tõlkijale üle jõu.

Esimese maailmasõja lõpp tähendas Iiri iseseisvussõja algust. See lõppes 6. detsembril 1921 Inglise-Iiri rahulepinguga, mille ratifitseerimine revolutsioonilises parlamendis läks napilt läbi. Sellega loodi Iirimaal autonoomne dominioon, kuid Põhja-Iiri maakondadele anti õigus eralduda. Rahulolematus lepingutingimustega (nt parlamendiliikmete kohustus vanduda truudust Briti troonile) tingis omakorda 11 kuud kestnud kodusõja lepingu pooldajate ja radikaalsemate rahvuslaste vahel. Võitluspooli hakati peagi segadusse ajavalt nimetama vastavalt Iiri Vaba Riigi valitsuseks ja Iiri vabariiklasteks. Viimased, kelle ridadesse kuulus ka Con Markiewicz, jäid lõpuks, 1923. aasta mais alla.

Romantilise traditsionalistina hindas Yeats kõrgelt sõjamehelikkust ning igatses ratsanike seisuse ja laulikute-nägijate liidu võitu kaupmeeste ja ametnike võimu üle. Kodusõja tegelikkus küündis kangelasvoorusteni aga harva. Luuletused „Maantee mu ukse all“ ja „Kuldnoka pesa mu akna juures“ (1922) kuuluvad seitsmeosalisse sarja „Mõtisklused kodusõja aegu“. Esimeses visandatakse sõja mõlema poole võitlejate siluetid, kes astuvad läbi luuletaja maamajast. Muhe maakaitseväelane on vabariiklik mässaja. Tema hoiak väljendab samasugust romantilist surmaigatsust, mida Yeats heidab ette „Lihavõtete“ rahvusradikaalidele. Seejärel saabub rühm Vaba Riigi sõdureid, kes siiski vaid osaliselt ametlikus mundris. Ootamatus lõpustroofis tajub oma esoteeriliste harrastuste juurde naasev luuletaja mõtteinimese „kadedust“ tegudeinimeste vastu. Järgmine luuletus seevastu otsib poliitika morbiidsusele salvivat vasturohtu loodusest, ning nagu „Lihavõtetes“, näeb kataklüsmide põhjust südamete kalestumises elust võõrdumise tõttu. (Kuldnoka ja mesilase vastandust on lennukamad tõlgendajad võtnud ka kui abstraktse poliitika vastandamist looduse külluslikule spontaansusele.)

Kodusõja ajal hukkas Vaba Riigi valitsus 77 vabariiklasest vangi. Hukkamisotsusele kirjutas alla justiitsminister Kevin O’Higgins (1892–1927), noor riigimees, keda Yeats kõrgelt hindas. 10. juunil 1927 sooritasid Iiri Vabariikliku Armee (IRA) võitlejad talle kättemaksuks atentaadi. Sündmusest on ajendatud „Surm“ (detsember 1927), mis väljendab Yeatsi usku niihästi kõige igavesse tagasipöördumisse kui ka radikaalselt subjektivistlikku seisukohta, et surm on inimese loodud (moodsas keeles: „sotsiaalselt konstrueeritud“). Ühes tollases erakirjas ütles Yeats: „Minu jaoks kõrgeim eesmärk on usu ja mõistuse tegu, millega äratada rõõmu keset tragöödiat. See on võimatu eesmärk, aga olen veendunud, et mitte miski ei saa meile viga teha.“

Neid mõtteid laiendab hilisluuletus „Lapis lazuli“ (juuli 1936). Noorluuletaja Harry Clifton oli Yeatsile 70. sünnipäevaks kinkinud 18. sajandil Hiinas sinisest poolvääriskivist lasuriidist (lapis lazuli) voolitud mõnekümne sentimeetri kõrguse nikerdise, millesse on voolitud luuletuses kirjeldatud stseen: kolm meest ronimas mäkke puhkepaviljoni poole. Luuletuses on juttu kolmest võimalikust reaktsioonist tsivilisatsiooni eesootavale katastroofile: naiste hüsteeria, õhtumaa kunstnike rõõmsameelsus ja hommikumaa mõttetarkade rahu. Esimeses stroofis tögatakse „hüsteerilisi naisi“, kelle meelest on rõõmsameelne kunst muutunud pingelises rahvusvahelises olukorras kohatuks. (Mida oleks Yeats arvanud Adorno aastakümme hilisemast mõtteterast luuletuste kirjutamise võimatusest pärast holokausti?) Originaali „King Billy“ viitab nii William III-le, kes kasutas 1690. aastal Iirimaal Boyne’i lahingus suurtükiväge, kui ka Saksa keisrile Wilhelm II-le, kelle tsepeliinid pommitasid Esimeses maailmasõjas Inglismaad. Järgmises stroofis arendab Yeats oma käsitlust tragöödiast kui kõrgema rõõmu eelastmest ning vajadusest teatava külma, ebasentimentaalse kire järele. Kolmanda stroofi keskmes on Yeatsi hilisluule püsiteema, tsivilisatsioonide tõus ja langus. Kultuurisaavutuste kaduvuse näitena nimetatakse vanakreeka kujuri Kallimachose (5. saj e.m.a) hävinud teoseid. Kaks viimast stroofi kirjeldavad hiina nikerdust. Refräänina kordub rõõmsa reipuse tähtsus tragöödia korral – seekord hommikumaa tarkusena.

Vastandina Yeatsi humanistlik-skeptilisele minale hakkab tema hilisemas loomingus tooni andma nietzschelik antihumanist, julmuse ja vägivalla heroiseerija – ehk natuke sarnaselt abstraktne mõttelaad kui see, mida ta pidas süüdlaseks oma noorussõbrannade ilu kuhtumises. Yeats tunnistas, et tal on „fanaatiku süda“, ja kirjutas ühes essees: „Arvan, et meie elu tavaline seisund on vihkamine – ma tean, et minuga on see nii –, ärritus avalike ja privaatsete sündmuste ja isikute vastu.“ Tõenäoliselt just need temperamendijooned võimaldasid tal nii täpselt tabada fanatismi ja vihkamise poliitilisi avaldumisi.

1936. aastal ilmus Yeatsi koostatud antoloogia „The Oxford Book of Modern Verse“. Yeatsi valik kaasaja ingliskeelsetest luuletajatest oli õige iseäralik, nagu ka selle põhjendused muidu huvitavas eessõnas. Muuhulgas jättis Yeats kõrvale Esimese maailmasõja kaevikupoeedid põhjendusega, et need olevat liialt keskendunud passiivsele kannatamisele. (Vt Ene-Reet Sooviku tõlkeid Rupert Brooke’i, Wilfred Oweni ja Isaac Rosenbergi loomingust ning järelsõna „Kaevikutest“, Vikerkaar, 1997, nr 7/8.). „Kõikides suurtes tragöödiates on tragöödia rõõm mehele, kes sureb; Kreekas traagiline koor tantsis,“ kirjutas Yeats ja lisas: „Kui sõda on hädavajalik või hädavajalik meie ajal ja kohas, siis oleks parem unustada selle kannatused, nii nagu me unustame palaviku ebamugavuse, mäletades oma mugavust keskööl, kui temperatuur langes, või nagu me unustame mõne piinavama haiguse halvimad hetked.“

Ühes oma paljudest autoepitaafidest „Ben Bulbeni all“ (1938) kirjutas Yeats: „Teie, kes te olete kuulnud Mitcheli palvet: / „Issand, saada meie ajale sõda!“, / teate, et kui kõik sõnad on öeldud / ja mees võitleb hullunult, / langeb kaua pime olnud silmadelt miski / ja tema poolik vaim saab täielikuks...“ (John Mitchell, 1815–1875, oli iiri rahvusliku liikumise tegelane.) Kogu oma unistajalikkuse juures pidi Yeats ometi teadma, et Esimeses maailmasõjas ei kannustanud sõdureid enamasti hullunud võitlusekstaas. Oma aru kaotasid nad pigem just säärastes „passiivsetes kannatustes“, mida Yeats kaevikuluulele pahaks pani, sest see tema heroilisusekujutelmaga kokku ei läinud. Oma kainematel hetkedel (nagu ülestõusu- ja kodusõjaluuletustes) pidi lühinägelik ja hajameelne poeet ju teadvustama, kui vähe sellist rõõmsat amoraalset ja heroilist lõbusat julmust moodne sõda päriselt pakub ning kui raske on seda isegi sellisel juhul eristada tavalisest kaabaklusest.

PS. Avaluuletusest. Tuleb tunnistada, et Esimene maailmasõda, erinevalt Teisest, mõjus muusadele virgutavalt. Nii oma patsifistlikul (ekspressionistid, dadaistid) kui ka entusiastlikul kujul (futuristid, Apollinaire) vabanes luule romantilisest retoorikast. Keeleköndistamise tööga jõudis küllap kõige kaugemale Preisi postiametnik ja ohvitser August Stramm (1874–1915). Oma napis loomingus leiutas ta väljendamatu õuduse väljendamiseks neologisme ja taandas süntaksi selle algelementidele – võib-olla natuke sarnaselt Giuseppe Ungarettiga, kuid minnes grammatika lammutamises kaugemale. Erinevalt tagalameestest Yeatsist või Rilkest ei pidanud Stramm sõda millekski toredaks ega hellitanud illusioone selle heroilisusest. Kuid läbi kannatuste viis sõda iseäraliku ekstaasini ka tema. Stramm kirjutas idarindelt oma kirjastajale hüüumärkidega koonerdamata: „Elu ja surm on eriliselt üks. Mõlemad on üks. Lahing ja katsumus ja surm ja ööbik – kõik on üks. Üks! Ja võitlus ja magamine ja unenägu ja tegutsemine on kõik üks! Mingit lahusust pole! Kõik käib kõigega kokku ja ujub ja sätendab nagu päikene ja kuristik. Ainult kord valitseb üks, kord teine. Nõnda võitleme nälgime sureme laulame meie. Kõik! Soldat ja juht! Öö ja päev. Laibad ja õied. Ja minu kohal särab üks käsi! Ma ujun läbi kõige! Olen kõik! Mina!“ Paar nädalat hiljem, 1. septembril 1915 sai ta Valgevene soos käsivõitluses kuuli pähe.

M. V.