Читать книгу TeaterMuusikaKino 7 - 8 2020 - 7-8 2020 - Страница 3

Mida on ühist Priit Pärna filmil ja animeeritud GIFil Messengeri rakenduses? Mõlemad kasutavad animatsiooni kui vahendit, mille kõrge üldistusaste ja kujundlik keel võimaldavad väljendada abstraktseid tundeid ja mõtteid kontsentreeritud vormis. Enamgi veel, pildilistel kujunditel on potentsiaali ületada publiku keele- ja kultuuritaustast tulenevad erisused, mistõttu nad haaravad võrdse jõuga nii lapsi kui täiskasvanuid. Ajal, mil suur osa meie teadlikust elust möödub virtuaalreaalsuses, mille elementideks on piktogrammid telefoni töölaual, animeeritud GIFid ja emotikonid ning vilkuvad reklaamid, mis püüavad aimata meie bioloogilisi ihasid, on audiovisuaalse meedia lugemisoskus olulisem kui kunagi varem. Selle lugemisoskuse aabitsaks on aga eesti autorianimatsioon.

Nii, nagu minu põlvkond kasvas ETV ekraanikumas, silmad õuduse ja üllatusega Priit Pärna grotesksetele filmitegelastele naelutatud, on praeguste laste kasvukeskkonnaks erinevad rakendused, mobiilimängud ja voogedastusplatvormid. Eesti autorianimat sealt aga ei leia. Kõlanud on seisukohti, et publiku- ja väärtfilmid ongi kaks eraldiseisvat nähtust, et eesti autorianimatsioon ongi suunatud pigem rahvusvahelisele animakogukonnale ja -festivalidele (ning peaks selle võrra ka rohkem rahvusvahelisele rahastusele panustama) ja et ega eesti publikule autorianima eriti meeldigi. Arusaam, et kunst ei kuulu rahvale, lubab aga valdkonna pigem maha kanda kui juurprobleemidega tegelda.

Nendeks juurprobleemideks on meie kodumaise animatsiooniteoreetilise kirjanduse ja arvustajate nappus, autorianimatsiooni levikanalite vähesus ning toimuv põlvkonnavahetus eesti animatsioonis, mis paratamatult muudab oluliselt nii turgu kui ka konkurentsi. Filmikultuur on laiem mõiste kui filmide tootmine. Selle asemel et anima- ja mängufilmide taotlusvoorud ühte liita ning eesti filmimaastik sisuliselt monokultuuristada, tuleks tegelda animafilmide levikut ja vastuvõttu puudutavate vajakajäämistega.

Eesti animaatorid ei ole kunagi olnud ainult filmiloojad. Nende looming hõlmab ka karikatuure, illustratsioone, lasteraamatuid, muusikat ja teatrit. Illustratsioonide ja karikatuuride kaudu paisub animaatori omailm suuremaks ja nõnda hakkab tema käekiri mõjutama nii laste maailmataju kui rääkima pildilise mitmetähenduslikkuse varjus kaasa ühiskondlikes protsessides. Animatsioon ei ole ainult tehnika, vaid maailmavaade.

EFI arengukava 2021-2024 ettepanekutest alguse saanud diskussioon on loonud hea võimaluse animavaldkonna rahastuse, leviku ja sisulise külje revideerimiseks. Nende arut­elude tulemus otsustab, kas mu siinsetest avasõnadest saab kõne peielauas või kelluke varjusurmas viibija äratamiseks.

AVE TAAVET