Читать книгу TeaterMuusikaKino 7 - 8 2020 - 7-8 2020 - Страница 5

Ma mõtlesin selle meie jutuajamise peale kaua — et saame kokku, mina tulen Viljandi ja siis istume ja jalutame ja päike paistab ja joome tassi teed ja klaasi brändit ja ajame juttu. Aga hetkel on olukord selline, et kokku meist kumbki saada ei taha / ei julge. Leppisime kokku, et suhtleme kirja teel, mina kirjutan sulle küsimuse, sina mulle vastuse, siis mina sulle uue küsimuse jne.

Kui oluline on sulle vahetu, silmast silma suhtlus? Mulle endale näiteks meeldibki kirjutada rohkem, siis saab rahulikult ja täpsemalt sõnastada. Kuidas või millal sina tunned, et oled kõige selgem-arusaadavam?

Vahetult, silmast silma suheldes. Muidugi igatsen praegusel karantiiniajal mõnusaid koosolemisi armsate sõpradega, rõõmsaid jõmistamisi, aga paanikas ei ole. Tulen täitsa toime. Veel. Kirja teel küsimusi lugedes ja hiljem vastuseid jagades olen ehk muidugi kaalutlevam, aga pole kindel, kas ka selgem, sest kirjutada ma ei oska. Kirjutamine on muidugi omaette vaev ka.

Ma ei oskagi vastata, millal või kuidas ma olen kõige selgem-arusaadavam, sest ma ei saa tihtilugu isegi endast sotti. Aga kui mul tõesti on probleem ja hirm, et mind ei mõisteta, siis saan selgitustööga vast paremini hakkama kirjasõna kaudu.

Kuidas sulle karantiiniolukord mõjub? Mis sul pooleli jäi? Mida sa praegu teed? Mõtled sa uute lavastuste peale, käid jooksmas, teed joogat või toidad lapsi ja teed koduõpet? Halvab see pealesunnitud olukord sind või ehk isegi sobib see hingetõmbepaus?

Ses mõttes on praegune olukord rusuv, et ma tean, kui hästi võiks seda aega enda ja teiste hüvanguks ära kasutada. Enamasti ma kuidagi ikkagi vedelen ja sellest sünnivad süümepiinad, mille raskuse ja surutise all ma muutun veelgi laisemaks. Kohustusi justkui nii väga pole ja ega viitsigi võtta. Täitsa haige huvi on, kuhu selline jokutamine mind välja veab. Ju seegi läheb mööda.

Meenub üks vana nali, et kui Jüri Järveti käest kunagi küsiti, mida ta mõtleb, kui õhtusele etendusele läheb, siis Järvet vastas, et mõtlen, et äkki jääb täna etendus ära. Oled sina samuti mõelnud?

Ma ei mäleta, et oleksin niimoodi mõelnud. Muidugi on lavastusi, mis on hingelähedasemad.

On sinu jaoks hirmus lavale minna? Või on enne minekut hirmus, aga siis, kui aksi vahelt juba välja astud, on adrenaliin nii kõrgel, et võid ükskõik kuhu minna? See avaliku üksioleku tunne on kohutav asi, see on vist midagi, mille pärast mina ei suudaks mitte kunagi olla näitleja. Kas sina seda ei karda? Ja kui kardad, siis mida sa teed, et sellest üle saada? On sul mingid harjutused?

Avaliku üksioleku tundest võibki, ma arvan, see hirmutunne tekkida. Ma usun, et olen ka seda kogenud. Millalgi mõistsin, et säärane hirm saab kammitseda vaid rumalat, kes on sattunud lavastaja seatud joonise ja maksimalismi ja meeldida tahtmise pimedasse puuri. Läbi sellise kongiseina tungib tõde visalt. Tõde on minu meelest selles, et laval sa ei ole kunagi päriselt üksi. Kui tõesti pole vaataja või kuulaja huvi, siis lugu või sinu pärismina või millegi öelda tahtmine peaks ikka olema. Näiteks siis, kui kehastad tegelast, kellel on avaliku üksioleku tunne. Oled alasti ja ausalt ja kohal ja avalikult. Mul on vaja aduda publikut saalis, kuulata, tunnetada, aga samas jätta talle illusioon.

Millal sa hakkasid endast kui näitlejast mõtlema? Millal sa hakkasid ütlema inimestega tutvudes, et sa oled näitleja? Oled sa ka valetanud, et oled näiteks eesti keele õpetaja või ehitaja? Ja kui oled valetanud, siis miks?

Ma vist pole endast kui näitlejast mõtlemist vajalikuks pidanud. On küsitud, kus ma töötan, ja siis olen vastanud, et teatris. Millegipärast on kohe järeldatud, et olen näitleja. Vist päriselt ei antagi endale aru, et tavaliselt tegutseb teatrites näitlejana vaid viiendik teatritöötajaist. Vähemalt Ugalas on see nii.

Shakespeare, Andes Keil „Rooside sõda”. Lavastaja Tõnu Lensment. 2007 Margaretha di Napoli — Viire Valdma ja Punane roos — Aarne Soro.

Esietendus 2. VIII 2007 Leigo Järveteatris.

Lauri Kulpsoo foto

Aga oma töös sa ikka ju analüüsid ennast, reflekteerid, mõtled, kuidas ja kuhu paigutud, mida teed, miks üldse. Ja paratamatult on sul pilt sellest, kes seal lava peal on. Milline on su pilt või ettekujutus iseendast? Ja kui sa oled vaadanud end videos või kuulnud oma salvestatud häält, kas sa oled end ära tundnud?

Kohe meenub tõehetk, mis mind tabas, kui ma esimest korda oma häält kuulsin. Vanemal vennal oli mikrofoniga makk. Ta salvestas meie hääli. Ma ei kujutanud oma häält sellisena ette. See oli justkui kellegi teise hääl. Küllap on seda paljudega juhtunud. Mulle oli sellise tõdemuse plärtsatus täielik pauk. Hämmastas, kui vale peegelduse ma endast loonud olin. Tegelikult polnud mul ju mingit erilist ettekujutust oma häälest, aga et see just selline on — võimatu oli tulla selle peale. Ma olin endale kogu aeg valetanud. Väga keeruline on luua endale endast adekvaatne pilt. Kõrvalpilk.

Muidugi harjutakse enamasti kõigega. Või lepitakse. Antakse andeks. Sisse kodeeritud elujanust. Alalhoiuinstinktist. Mingil hetkel ma muidugi mõistsin, et eriti mage oleks, kui kõik räägiksid Toomas Lasmanni häälega.

Inimestevahelised suhted on paratamatult üks suur maskindus ja väga keeruline asi. Näiteks praegu ma tegelen sellega, kuidas kõlavad mu vastused su küsimustele. Püüan olla nii aus, kui oskan. Julgen öelda, et inimesi huvitab ainult ausus.

Väljaspool lavaelu on ka millegipärast suur maskiball. Nii on see inimkonna ajaloo jooksul kogu aeg olnud. See on normaalne. Ma käin maskiga ja mul on oma huvid mängus. Enamasti teatakse seda ja kodeeritakse, aga tavaliselt omasoodu, ja võib ka juhtuda, et valesti. Ja siis kõik hädad algavadki. Tahan öelda, et mäng ei käi ainult laval. Muidugi on õigustatud küsimus, miks ma ei ole siis lihtsalt tõene, aga ma pole kindel, et see variant inimeste puhul töötab. Tõde kuulutades ei tolereeri ma vist midagi peale omaenda tõe. Jääks vaid põhimõte: kel jõud, sel õigus. Kiskja. Pealegi kaoksid siis inimese elust ka sellised huvitavad mõisted nagu nali, iroonia, sarkasm, satiir, kuulujutud.

Ma ei ole kindel, kas mu mõtete sõnastus kõlab nii, nagu ma ise tajun. Mida ma tegelikult tahan?

Üsna täpselt samamoodi on ka lavaelus.

Mis sind lavastuse tegemise juures käivitab? Mis on need tegurid, mis peavad olema olemas, et saaks tulla hea lavastus? Ja kui kiiresti see käivitumine toimub?

Inimese alalhoiuinstinkt paneb paratamatult pressi peale. Kõigepealt olen üsna isekas ja enesearmastaja. Näen rada, mida mööda hakkan oma tegelaskuju jooksutama. Katsun tast sotti saada. Teen näitleja egoismist teksti tugevuse proovikivi. Üsna julmalt. Ja kui selle isetsemise taustal ilmub draamatekstist suurem idee, üldmõte, siis on üsna selge, et käivitun. Mängin.

Tegelikult ei ole reeglit. Iga uus proovimine on täiesti isemoodi. On olnud tekste, mis kohe haaravad, aga lõpptulemus ei pruugi olla rahuldav, ja on ka neid, mille tuuma taban alles peaproovis ja tulemus on hiilgav.

Kes on sinu publik? Millal sa oma publiku peale mõtled? Ja millal ei mõtle? Mida publik sulle annab, mida ära võtab?

Ma pole teinud ühtegi monoetendust ega n-ö ühemehešõud. Nõnda ei saa rääkida minu publikust. Ma pole kindel, kas isegi siis, kui ma teen standup’i, on mul olemas oma publik. Aga muidugi pead sa silmas neid inimesi, kes millegipärast on tulnud mõnikord vaatama etendust, kus minagi kaasa teen. Mulle tundub, et kui mina olen publiku poole peal, vaatan-kuulan-loen mõnd etendust, näitust, filmi, kontserti, raamatut, siis ma niikuinii teen selles kaasa, olen osaline. Öeldu, nähtu käib minust läbi. Reageerin. See on ju ka esitaja eesmärk.

Nii et laval olles ei unusta ma publikut hetkekski, kuigi püüan petta teda kujutlusse, et ta on laval oleva ainus kohtumõistja. Küllap võib öelda, et oma publiku publik olen mina ja kummalgi meist on omad eeldused. Me oleme teineteisega seotud, enamasti anname endast kõik, et teos teostuks.

Paavo Matsin, „Gogoli disko”. Lavastaja Ott Aardam. Vasja — Andres Noormets, Gukš — Aarne Soro ja Loenhard — Peeter Jürgens. Esietendus 2. VI 2017 Ugalas.

Gabriela Liivamäe foto

Sa oled kogu aeg olnud Ugala näitleja. Kas sul pole tahtmist olnud teatrit vahetada? Inimesed ja ka näitlejad ikka liiguvad, aga sina pole seda teinud. Sa oled saanud teha Ugalas olulisi töid. Aga kas sa pole tundnud, et sul oleks iseenda pärast vaja kuhugi mujale liikuda? Või siis toimuvad su liikumised su enda sees ja pole vahet, kas olla Viljandis, Tartus või Tallinnas?

Ilmselt on inimesse, võib-olla ka loomadesse kodeeritud kihk uue järele, tunne, et kindlasti on kuskil koht, kus ma saan paremini hakkama. Pean genoomi võimalikult kirjuks korraldama, et järglased oleksid elujõulisemad. Ilmselt küll.

Ma mäletan, et kui ma oma kodulinnas Tõrvas esimesi teatrikatsetusi tegin, leidsin end unistamas sellest, kui palju toredam oleks etendust mängida koos nendega, kes ajaksid laval oma rollis asja, mitte ei tegeleks ainult sellega, kuidas nad välja näevad. Needsamad mõtted tabasid mind, kui tegime juba teatrikoolis oma diplomietendusi. Mõtlesin, kui tore oleks me etendus siis, kui mängiksid professionaalsed näitlejad. Ja muidugi juba Ugalas olles olen mõelnud, kui vinge oleks, kui üht või teist osa mängiks see või see mulle sümpaatne näitleja. Ja sellega seoses ja loomulikult olen mõelnud, et oh kui tore oleks olla näiteks Tallinna Linnateatri trupis. Tallinnas on võimalused filmi- ja raadio- ja teletööks igal juhul paremad. Just neid mõtteid olen ma mõelnud ja muidugi ma punastan praegu. Noore inimese egotripp. Aga ilma selleta ma vist poleks teatris.

Vahetult enne viirusekriisi olin ma igatahes jõudnud ilusasse paika koondnimega Ugala. Igasugu raskused olid selle koha minu jaoks üsna ideaalseks teatriks peksnud. Äge trupp, kaasa mõtlevad, toetavad valgustajad, lavamehed, helitehnikud, teatrijuhid.

Olen saanud koduteatri kõrvalt teha kaasa ka teistes projektides. Parajalt, et mõista, kui auklik on ütlus „mujal on parem”.

Andrew Bovell, „Surmkindlad asjad siin elus”. Lavastaja Andres Noormets. Fran — Vilma Luik, Mark — Aarne Soro ja Bob — Andres Tabun. Esietendus 16. II 2019

Ugalas. Maris Saviku foto

Sa oled teinud väga erinevat teatrit ja ilmselt ka meetodid, kuidas proove on läbi viidud, on erinevad. On sul endal mingi laad või poeetika, milles sa kõige parema meelega kaasa teeksid? Millist teatrit sa ei teeks?

Usun, et olen üsna salliv inimene. Omnivoor. Maitsevad väga erinevad asjad. Teatri mõttes samuti. Muidugi pean leidma sealt iva, mis korda läheks. Ikka on põnev, kuidas hingelis-kehaline kogum nimega inimene teise omasugusega toime tuleb — kas tuleb või miks ei tule. Kuidas tekib kahe, kolme, kaheksa erineva isendi vahel armastus või siis ei teki. Kust algab kadedus, millal sünnib hirm.

Ikka puudutab mind kunstiteose ja ilukirjanduse juures julge ja aus enesesse vaatamine. Pihtimuslik ülestunnistus. Muidugi mitte uljalt hooplemiseks ja paljalt kõmuhimust.

Olen tihti mõelnud, mis mind näitlejana teiste inimeste ette lükkab, mis mind lavastuse proovide juures veetleb. See on nii enda kui ka partnernäitlejate üsna halastamatu alastiolek. Et tõe puudutuseni jõuda, pean julgema lasta kolleegidel, hiljem publikul, piiluda sinna, kuhu ma tavaliselt kedagi ega midagi ei lase. Ka sinna, kuhu ma pole isegi jõudnud. Ju see on ikkagi mõnes mõttes oma kannatuste nautimine ja teiste piinu nautiv julmus. See on muidugi mõnikord laastav, aga vajalik, et etenduse lõpuks saaks sellest patukahetsus. Et nii publik saalis kui ka näitlejad laval jõuaksid paika, kust ei pääseks andeks palumata edasi.

Ja kuidas on sinu kalossidega, kuhu sa need jätad? Ja kas sa usud, et on võimalik neid üldse kuhugi jätta, ilma et teised märkaksid, et selle mehega on täna midagi lahti?

Tõtt-öelda mind vaatajana huvitabki kõige rohkem inimene, kes on tulnud minu ette oma kõige sitasemate kalossidega. Kuidagi mage on vaadata näitlejat, kes on peensusteni oma karakteri vormistanud, vägevad nipid lisanud. Ma tõesti tahan näha näitleja isiklikku valu ja rõõmu. Kui ta suudab selle lavastusega kokku kõlama panna, on hästi.

Aga jah, sa mõtled ilmselt Stanislavski kalosse. Minu meelest peaks püüdma nii elada, et su mustad kalossid ei haiseks. Mulle meenub, kuidas üks endine loominguline juht kinkis tervele teatrirahvale Stanislavski „Eetika”. See mõjus täpselt nagu Helme näpuviibutus.

„Kus sa oled, Juhan Liiv?” Autor ja lavastaja Urmas Vadi. Nimosas Aarne Soro. Esietendus 31. VII 2014 Alatskivil, Liivi muuseumi rehe all.

Gabriela Liivamäe foto

Kuidas sa käitud, kui mõni lavastaja annab lolle ülesandeid või üldse ei anna või mõni näitleja ei mängi vastu või jaurab ja sa ei tahaks temaga üldse tegemist teha, aga peab?

Üks asi, mida ma ei salli, on ülbus. Ja nüüd puhtalt ülbest sadismist tsiteerin telemajas nähtud kirja: „Ükski saade ei saa kunagi valmis, saade läheb eetrisse.” Mati Talvik.

Me tegime sinuga mõned suved tagasi Alatskivil Liivi muuseumis lavastust „Kus sa oled, Juhan Liiv?” Sina olid Liiv. Ühel hetkel, tegelikult pärast esikat sain ma aru, et ma käitusin sinuga valesti. Kas see tuli minu ülbusest või sellest, et ma ei tundnud sind veel ja sa olid kuidagi vaikne ja midagi segas sind ja mina ei kuulanud sind ja korra isegi mölisesin sinuga, millest mul on väga kahju. Lõpuks tuli lavastus välja ja „saade läks eetrisse” ja minu meelest väga hästi läks. Aga siiski see okas kuidagi torgib, et ma ei osanud sind õigesti lugeda-kuulata. Kuidas sina sellele prooviperioodile tagasi vaatad, kas sulle tuleb meelde see ebameeldiv asi, mis sind segas?

Niipea, kui sobran oma mälestustes, hakkan neid paratamatult üle kirjutama. Peaks toimuma justkui kõvaketta defragmentimine, aga killustuse kõrvaldamise asemel võtan midagi maha ja panen midagi juurde. Mõni klotsike paisub, mõni kuivab kokku. Olnud hetked ulbivad hallolluses. Välgatavad pinnal, kaovad rakkude sügavikku. Mõne jõuan haarata, mõne lasen käest. Närvid loksutavad mälestusi nagu mälestused tõde.

Tavaliselt ei mõtle ma emakeeli sõnastades. Peas vurab isesugune lõhnade, helide, maitsete, tundmuste piltkiri. Loomulikult tekib vajadus olla mõistetav ja siis olen kimbatuses hieroglüüf. Näen kaaslaste mõista tahtvaid silmi, hakkan sõnu otsima, satun segadusse ja paanika matab sõnastuse juhtlõnga. Viimaks olen lihtsalt vait. Hirm on, et minu rumalas peas on vaid need sõnad, mis mu mõtte ära lörtsivad. Küllap sellepärast olengi hea meelega näitleja. Sõnasepad on töö teinud ja mul jääb üle vaid sulatada tekstiga enda selle hetke tõekeha. Lavastaja ja kunstnik rautavad muidugi ka hoolega. Valukoda missugune.

Esimesena pähe tulev aisting seoses Juhan Liivi otsingutega on ninaalune karmikarvatunne. Minu meelest oli sul hiilgav mõte, et kõik tegelased võiksid kasvatada vuntsid. Nii me ka tegime. Oli tüütu, aga kunsti nimel äge. Samuti sobis mulle etenduse valguslahendus. Jagasime vaatajatele, kes olid hämarasse rehealusesse kogunenud, taskulampe. Publik kasutas neid oma äranägemise järgi. Sõna otseses mõttes. Liivatolm kattis vuntsi karmi karva, kõditas kurku ja vorpis valguskiiri. Vingelt mõjusid ka häälekad suitsupääsukesed, kes ei lasknud end meist segada, oma pesitsusrahu rikkuda ja kaunistasid vähemalt korra iga etenduse jooksul mõne Liivi-huvilise valkja lärakaga. Tõeline sadomasolaager. Lõbus ja kurb korraga, aga nii Juhan Liiv!

Viimastel päevadel (Tuglas teeks ümber: viimaseil päevil) korrastasin vanade arvutite kõvakettaid ja leidsin etenduse „Kus sa oled, Juhan Liiv?” mingisuguse ülesvõtte ja jäingi vaatama. Vaatasin lõpuni. Kummaliselt painav ja paeluv kulgemine. Võluv. Meeletult meeldis.

Jah, ma mäletan seda peaproovijärgset kärkimist, aga seda pimedust ümbritsevad helged mälestused, mis ei saaks helkida tasapaksus valges. Ju ma ei jaksanud oma ülbusekoorma all asju põhjendada. Ma mõistsin suurepäraselt, et peaproov ei hinganud ja et mina olin süüdi. Ka ilma su mölinata. Nägin, kuidas kindlusetus surus mu loivama. Miskipärast kadus sel hetkel usk asja mõttekusse. Kummaline alaväärsuskompleks, et mida mina üldse võin teada Liivi kannatustest, mis jahu ma siin ajan, heaoluühiskonnas ogaraks õginud muretu paks peer. Olgu, mõtlesin, kui tunnet ei ole ega tule, võta siis appi näitleja käsitööoskus. Hakkasin tehniliselt forssima — nii oligi laval kõle kannataja kuubis. Liiga palju viimase hetke vastuseta küsimusi, mis tegelikult on ammu vastatud. Pead ainult maha istuma, hingama seitse korda sisse-välja. Ka kaheksas kord väga rahulikult sisse ja mõnuga aeglaselt välja. Nii lihtne, mõni ütleb ka labane, aga hädavajalik. Ega ilmaaegu öelda, et „hirm sööb hinge seest”. Järgmised etendused olid hingega. Hingasid.

„Furby tagasitulek”. Autor ja lavastaja Urmas Vadi. Naine — Liina Vahtrik ja Mees — Aarne Soro. Esietendus 18. IV 2017 Vabal Laval.

Mats Õuna foto

Muuseas, ma olen endale lubanud, et ma kunagi enam ühegi näitlejaga nii ei suhtle, ja olen sellest ka kinni pidanud. Aga mölisemisest üldisemalt. Kust see tuleb, et lavastaja võib toorutseda, solvata, alandada? Kohe tuleb millegipärast ette Kalju Komissarov või Roman Baskin, kelle kohta liiguvad legendid. Ja vaevalt, et see on ainult isikuomadus, et närv ei pea vastu, vaid see on selline pikem traditsioon, et kui möliseb, siis mõtleb tõsiselt, peksab, siis armastab. Kuidas sina teatris olijana seda enda puhul näed ja kõrvalt vaatad? Mõjub see kellelegi innustavalt, paneb kellegi tööle? Ja miks üldjuhul vastu ei hakata? On see situatsioon midagi halvavat, nagu hiir mao ees? Kuigi ma olen kuulnud lugu, et üks jõulisem näitleja oli ühele kuulsale möliseja-lavastajale öelnud, et kui sa minuga mölised, panen jalaga persse! Ja siis see lavastaja ei mölisenud.

Eriolukorra ajal olin üsna tähelepanelik uudiste tarbija. Jälgisin iga keskpäevast pressikonverentsi ministeeriumide ühishoonest. Meenuvad need paar korda, kui Helmed ja korra ka Ratas viibutasid näppu ja pragasid ajakirjanikega. Võib öelda, et lavastasid mölisedes. Kutsusid korrale, sest ainult neil on rahva hääl ja tõe sõna. Eks mulle endalegi või vahel tunduda, et pean viibutama. Viibutasingi! Oma tõe valitsuse peaminister olen mina.

Mölisevad ju ka näitlejad. Mitte alati sõna otseses mõttes. Teinekord on kriipsusuuga jonnakalt vaikiv näitleja hullem kui röökiv lavastaja. Ikka näen pindu teise silmas paremini kui palki enda silmas.

Karabasbarabasindus on mingi kummaline tõmmis ja rahvasuus käibel olev kujutelm teatriasjadest. Kurja lavastajat ja näitlejanukukesi kohtab tegelikkuses üsna harva.

Ma ei ole tikkunud lavastama, sest pelgan murdumishetki, mis vastutuskoorma all võivad hõlpsasti tõsiasjaks saada. Kui olen pidanud vastama küsimusele, miks ma ise ei lavasta, lohutan end ülbelt mõttega, et ilmas on nii palju kehvi lavastajaid, et pole tingimata ühte juurde vaja. Teatrikooli ajal pidime lavastama katkendeid…, sealt saadud trauma on mind eemale hoidnud. Jube keeruline on siduda trupi erinevad kujutlused lavastajale sobivaks tervikuks. Luua meeskonnas usaldussuhe. Toorutsemine, solvamine, alandamine pole kindlasti abiks.

Me saime sinuga uuesti kokku, kui hakkasime Vabal Laval tegema lavastust „Furby tagasitulek”. Ja seal me rääkisime kõik palju ja tegime lolli nalja ja suitsetasime palju — no mina mitte ja kindlasti ei suitsetanud Liina Vahtrik. Aga oli selline hea hoog ja tunne, et kõike võib proovida ja välja pakkuda ja keegi ei tee kellelegi haiget. Hea vaib oli. Ja selles lavastuses oli üks pikk monoloog, mille ma kirjutasingi sulle (ja vist veidi ka süütundest, et ma niimoodi mölisesin, tahtsin nagu kuidagi andeks paluda). Ja selle monoloogi ümber hakkasid ülejäänud tekstid ja situatsioonid tekkima. Aga see monoloog oli tõesti pikk ja sa tahtsid seda väga täpselt, sõna sõnalt esitada ja mulle muidugi väga meeldis, et see poeetika ja täpsus oleksid olemas. Aga sa ka maadlesid sellega parajalt. Ja ma meelega ei sekkunud, sest ma teadsin, et sa teed ära, sul pole mingit abi vaja. Ja ühel hetkel, juba proovis hakkasid sa seda monoloogi tegema nii, et panid silmad kinni, mis oli jube lahe. Olid mingi kümme minutit silmad kinni ja alles kusagil monoloogi keskel tegid silmad lahti. See mõjus lahedalt ja hapralt ja ka ülbelt ja mis peamine, pani kujutluse tööle. Miks sa silmad kinni panid?

Kunagi rääkisime lastest. Me saime ju enam-vähem ühel ajal kolmanda võsukese. Rääkisin pereisa rõõmudest ja tuli välja, et see rõõm polnudki ainult rõõm, vaid ka painava surutise tunne, häbi, et kuidas ma ei suuda olla õnnelik, kui kõik eeldused selleks on olemas. Segane tunne. Ma arvasin, et see tulenes sellest, et proovisin hoolega suitsetamist maha jätta, ja vabandasin paljut oma vanusega. Siis sa rääkisid mulle, et sinuga toimub kah midagi taolist. Ja mõne aja pärast saatsidki lugeda selle monoloogi. See oli täiesti hullumeelne, eneseirooniline, kohutavalt valus ja naljakas pihtimus. Komöödiast õpime tõesti seda, et elu ei tohiks liiga tõsiselt võtta, ja tragöödia õpetab meile seda, mis juhtub siis, kui me unustame selle, mida komöödia meile õpetas. Ikka jookseme üksteist armastada tahtes kildudeks. Kummalisel kombel sulatas see „Auhinna” katkise mehe valutuli mind uuesti kokku. Ma lugesin seda kui palvet. See oligi palve. Palve on vägev! Julgen soovitada. Kui sul on avaliku üksioleku tunne ja hirm, siis palveta. Aga palveta nende eest, kelle ette lähed.

Viimane küsimus. Kunagi sa rääkisid oma vennast, kes toetas sind Viljandis õpingute ajal. See oli kuidagi jube ilus ja südamlik lugu. Kas su vend käib sinu lavastusi vaatamas ja mida ta arvab? Et raha läks õigesse kohta ja võlg on tasa?

Väga armas, et sa seda mu eluseika mäletad. Ma pole taibanud tema käest küsida, et mis ta arvab, kas raha läks õigesse kohta. Tänu oma atsakale kaasale jõuab ta minu etendustele sagedamini kui muidu. Ma olen talle väga tänulik. Mul on meeletult vedanud.

Vestelnud URMAS VADI