Читать книгу Vikerkaar 7-8 2020 - 7-8 2020 - Страница 3

Saksa keelest tõlkinud August Sang

Arm, segadusse sind viib tuhatnäoline liikide küllus,

kõik see lillede murd, millest on tulvil see aed,

nii igalaadsed on neil nimed ning nemad üksteise võidu

kuulmeid ründavad sul, võõramoelised kõik.

Ehk kujult sarnased küll, igaüks isevärki on siiski,

varjatud seadusest sind mõtlema sunnib see koor,

auväärt mõistatusest. Oh, kui ma küll lausuda võiksin

märksõna, kus oleks sees vastus, mis selgitaks kõik! –

Tekkimas jälgi sa neid – vähehaaval taim võrsub, järk-järgult

muutub ta niikaua kui viljaks on valminud õis.

Seemnest ta alguse saab nii pea kui tal võimaldab tõusta

hellasti kätkeva maa varjulik, viljastav rüpp.

Ellu virgub ta siis püha valguse voodavas paistes,

leht ajab sirgu end eost – õrn, imepeen meistritöö.

Märkamatult oli jõud seni seemne sees, koore all uinus

endassesulgunult veel kõik, millest võrsub kord taim,

leht, idu, juur asub seal kujult poolik ja värvitu alles;

kesta sees tallel on tuum, kus elu kätketud on,

paisudes tungib ta sealt leebe niiskuse hooleks end andes,

välja ta ringutab end ööst teda ümbritsevast.

Lihtsaks küll alguses jääb kuju, mille ta ilmudes võtab,

välja näeb taimede seas otsekui suurte seas laps.

Peagi ent kasvutung saab ilmsiks ühtsoodu paisuva hooga,

pungale uus järgneb pung, üksteise sarnased kõik,

kuid mitte täiesti, sest üha kõik igakülgsemaks muutub,

eelmisest järgmine leht ikka on keerulisem,

laiem on märgatavalt tema pind, silmapaistvamad sakid,

milliseid eelmises võis ähmaselt aimata vaid.

Nii tema saavutab nüüd kõigepealt selle täiuse astme,

mis nõnda tihti sind, arm, hämmastusesse on viind.

Lopsakail lehtedel on nõnda ohtrasti sooni ja hambaid,

et lausa lõputu näib looduse vormide mäng.

Kasvamishoole ent seab loodus piiri siin tarmuka käega,

leebelt nüüd endale saab võimuse täiusetung.

Aeglasemalt juba mahl voolab soontes, need ahtamaks jäävad,

ilmnema hakkavad nüüd õrnema toimega jõud.

Vargsi mahl eemaldub sealt, kus on oma töö juba teinud,

vars aga ühtsoodu saab toekamaks, jõulisemaks.

Kiiresti lehtedetult üles õievars tõuseb ja seisab

just nagu õrn imetöö vaataja pilkude ees.

Ringiratast, ennäe, loendamatult või määratud arvul

leht lehe kõrval on seal, üksteise taolised kõik,

koondunud kõik nemad on ühe keskpunkti ümber ja lõpuks

loomistöö pärjana lööb lahti end värvikas kroon.

Loodus, mis peatamatult läheb teerada täiuse poole,

kõrgema astmeni siin välja on end arendand.

Hämmastust täis igakord oled uuesti, vaadeldes, kuidas

hällides graatsiliselt varrel on sihvakas õis.

Ent kõik see kaunidus vaid imetööle on uuele endeks:

kõigekõrgema sõrm puudutab värvilist õit,

kokku tõmbuma see hakkab ruttu ja kahtlaadi haprad

vormid nüüd ilmuvad, mis liituma määratud on.

Kõrvu nad sõbralikult on seal nagu armunud paarid,

arvutul hulgal nad kõik altari ümber on koos.

Hymeni õnnistusel imetaoliste lõhnade hoovust,

hella ja uimastavat, täis ümberringi on õhk,

lõpmatus rohkuses eod vargsi paisuma hakkavad peagi

valmivas viljas, mis neid varjab kui hell emaüsk.

Nõnda saab looduses täis elu iidsete jõudude ringkäik,

ent iga lõppenud ring uuele alguseks saab,

et igilõputu kee läbi aegade kesta võiks nõnda

ning elu ääretus saaks ilmsiks su ees igal pool.

Pööra, oh arm, oma pilk selle kirjava külluse poole,

sest segadusse see nüüd selginud vaimu ei vii.

Ilmutab nüüd iga taim elu jäädavaid seadusi sulle,

ning üha häälekamalt jutustab neist iga lill.

Lahti kui mõtestad siin jumalanna auväärt hieroglüüfid,

siis sajanäoliselt neid kõikjal sa kordumas näed.

Röövik las vingerdab maas, väsimatult las liblikas lendleb,

teadlikult ent inimlaps end ise vormima peab.

Mõtle ka sellele siis, kuidas tutvuse arglikust eost meil

järk-järgult muutudes on õnnestav harjumus saand,

kuidas soe poolehoid meil südametes sai järk-järgult võimust

ning kuidas Amori toel õiteks ja viljadeks sai.

Sellele mõtle, kuivõrd igalaadsed on tunded, mis hilju

rinnas on võrsunud meil kõikvõimsa looduse väel.

Rõõm tänapäevast, oh hing, olgu sul! Püha armastus kannab

üllamaid viljasid seal, kus kahel meelelaad üks,

asjadest üks arusaam, nii et vaadete kooskõlas tunneks

kaks üheainsana end, ilmsiks saaks kõrgem maailm.

1798

Taimede morfoloogia ehk vormiõpetus kuulus Johann Wolfgang Goethe (1749–1832) looduslooliste huvide keskmesse. Botaanikaalaseid uurimistöid alustas ta 1780. aastatel Weimaris õuenõuniku ametis, kus ta vastutas hertsogiriigi metsanduse eest ning keskendus algul seentele, vetikatele, sammaldele, hiljem seemnete arengule ja õistaimedele. Uue tõuke said uurimused Itaalia-reisist ja tutvumisest sealse lopsaka flooraga. Goethe loobus õistaimede klassifitseerimisel Linné stiilis tolmukate ja emakate loendamisest ning keskendus taime kui tervikut läbivatele homoloogiatele ja ühisjoontele. Sündis idee „Kõik on leht“, st leht on kõikide taimede ühisosa. Lehes seisnebki „taimsus“ ning muud taimeosad (idulehed, õielehed, tolmukad jne) on üksnes lehe variatsioonid. Sealt jõudis Goethe mõtteni, et kunagi on eksisteerinud „ürgleht“ ja „ürgtaim“, mille vorm või põhiplaan on talletunud igasse nüüdistaime. 1790. aastal avaldas Goethe need mõtted raamatuna „Versuch die Metamorphose der Pflanzen zu erklären“ („Katse seletada taimede metamorfoosi“), mis erilist tähelepanu ei pälvinud. Mõned aastad hiljem valas Goethe needsamad mõtted ümber didaktilisse eleegiasse „Taimede metamorfoos“. Eleegia poeetiliseks adressaadiks on luuletaja kaaslane Christiane Vulpius. Lisaks botaanikaalaste mõtete resümeerimisele kinnitab eleegia autori veendumust teaduse, luule ja elu fundamentaalsest ühtsusest ning kõiksust läbivast sümpaatia ja täiuse püüdest. August Sanga tõlge on esmalt ilmunud raamatus J. W. Goethe „Luuletusi“ (1968). Käesoleval aastal ilmub Tartu Ülikooli Kirjastuses mahukas kogumik Goethe luuletuste tõlkeid läbi kahe sajandi. M. V.