Читать книгу Vikerkaar 7-8 2020 - 7-8 2020 - Страница 4

1. tees

Fütograafia, see loodusteaduse osa, mis hõlmab taimede vaatlust, sisaldab niivõrd väärikaid ja niivõrd meeldivaid argumente, et tõmbab ja haarab enda vaatlemisse kaasa keda tahes, jätmata inimloomust imepäraselt liigutamata.

2.

Ja tõepoolest, see valdkond ei tõuka üksnes lihtrahvast end armastama, vaid ka võimsaimaid kuningaid ja vürste: seetõttu isegi Saalomon, targim kuningate seas, ei kõhelnud tunnistamast, et ta tegi juttu puudest, alates seedrist, mis on Liibanonis, kuni samblani, mis kasvab müürist välja.1

3.

Kuna see on niimoodi, olen püüdnud välja mõelda mõned teesid taimede kohta (περὶ τῶν φυτῶν) ja allutada need avalikule hindamisele ja arutelule.

Mind Sina, kõikvõimas, aita. Isa, helde Jehoova,

osuta sel ajal abi mu vaimule, palun ma.

4.

Arvan, et taimede loomust suudan ma vaevalt sobivamalt selgitada, kui et esiteks tuleb minna taimede olemuse, definitsiooni ja põhjuste selgitamisega mõistmise juurde; ning niimoodi teiseks osutagem nende juhuslikkusele; ja kolmandaks jutustagem viimaks nende liikidest.

LOODUSTEADUSLIK DISPUTATSIOON TAIMEDEST, mille Ülipüha Kolmainsuse juhatusel, heldes Academia GUSTAVIana ADOLPHInas, mis asub liivimaalaste Dorpatis Emajõe ääres, laiendatud Filosoofiateaduskonna nõusolekul hiilgavaima & silmapaistvaima mehe filosoofiateaduskonna loodusteaduste & kõrgema matemaatika korralise professori ja käesoleva hetke dekaani, kes on oma valdkondade soosija & edendaja, hoolitsedes nende eest lugupidavalt, isand magister JOHANNES ERICI STREGNENSISe, eesistumisel, avalikuks aruteluks esitab ANDREAS ARVIDI STREGNENSIS, Södermanlandist. Suures auditooriumis oktoobrikuu päeval2 aastal 1647 kell 7 hommikul Liivimaalaste Dorpatis trükkis Johannes Vogelius Akadeemilises Trükikojas aastal M DC XLVII.3

5.

Taime defineeritakse Aristotelese I raamatu „Taimedest“4 järgi tsiteeritud kohas: Täiuslikult segatud keha, elujõulise hingega niivõrd varustatud, mis sünnib maast, elab, haljendab, toitub ja kasvab.

6.

Taimede põhjused on kas välised või sisemised.

7.

Välised on toimiv põhjus ja eesmärk.

8.

Taimede toimiv põhjus on kas esmane või teisane.

9.

Esmane põhjus on kolm korda parim ja suurim Jumal, kes justkui alguses kõigi asjade loomisel kaunistas maa erinevate taimeliikidega ja seda veel ka nende levitamiseks ja säilitamiseks, niimoodi langeb see kokku esimese põhjusega.

Auväärsetele, hiilgavatele ja väljapaistvatele meestele ISAND M. MICHAEL BOSTADIUSELE, Dorpatis asuva Jumaliku Maria Templi kauaaegsele väga teenekale pastorile.

ISAND M. PETRUS CAROLI UNDENIUSELE, Ülipüha Teoloogia üliõpilasele.

Suurepäraseimale ja väga haritud ning võimu rakendamisel väga vilunud ISAND JOHANNES Raspenile, Dorpati kindluse pealikule.

ISAND JOHANNES VOGELIUSele, Dorpati Akadeemia trükkalile.

Õilsaimale ja tarmuka loomusega ISAND AXEL Koßkullile, Ülipüha Kuningliku Majesteedi poolt määratud juhile.

ISAND GUSTAV Koßkullile, lihastele vendadele, pärijatele Odenforsis ja mujal.

Harduse, õpetatuse ja kultuursusega välja paistvatele noorukitele:

ISAND ANDREAS BERGIUSele Västmanlandist,

ISAND JOHANNES OLAI KILENSISile Västmanlandist,

ISAND OLAUS NICOLAI Berghile Smålandist,

ISAND ERICUS MUNTELIUSele Västmanlandist.

Ülipüha Teoloogia & Filosoofia üliõpilastele, isandatele, soosijatele, heategijatele & oma sõpradele ülimal määral austust avaldades

Selle harjutustöö taimedest lahkelt ja sõbralikult annab, kingib, pühendab Andreas Arvidi Strängnäsist

10.

Taimede teine toimiv põhjus on nii universaalne kui eriomane.

11.

Universaalne põhjus on Taevas: kui taimedes poleks loomisjõudu, mida taevaliku juurdevooluga kosutatakse, oleks kõigel lõpp. Seega pole siinkohal vähem kohane väita, et päike ja taim loovad taime, kui Aristotelese järgi päike ja inimene loovad inimese.

12.

Taimede eriomane toimiv põhjus on taimed ise: nii nagu ju inimene sigitab inimese ja elajas elaja välimuselt endale sarnase, nõnda mistahes taim vastavalt välimusele tekitab endale sarnase taime ja paljuneb.

13.

Taimede eesmärk on kas esmane või teisane.

14.

Taimede esmane eesmärk on Jumala auhiilgus. Seda eesmärki järgib ju kõik Jumala valmistatu esmajoones.

15.

Teisane põhjus on kasutamine ja kasulikkus inimestele. Taimed mitte niivõrd ei varusta inimesi toidu ja ravimite toorainega, vaid eelkõige pakuvad inimestele naudingut lõhna ja värviga.

16.

Taimede sisemised põhjused on aines ja vorm.

17.

Taimede aines on kas kauge või lähedane.

18.

Taimekehade kauge põhjus on elementidest koosnev. Taimede kehad on nimelt segatud. Aga segatud kehad on need, mis moodustuvad elementide seaduspärasel kokkusegamisel.5

19.

Väidame koos Aristotelese endaga, et segatud kehad, nagu on taimedel, ei liitu elementide kokku segamisel ei vähema ega rohkema kui nelja elemendiga.

20.

Taimede kehad ei koosne vähematest elementidest kui neljast. Aristoteles lisab säärase põhjuse „Tekkimisest ja hävimisest“ 2. raamatu 8. peatükis: „Segatud kehad,“ ütleb ta, „viitavad sellele maa paigale, kust nad on korjatud, segatud kehades on kõige rohkem elementi maa; kui nüüd maa on olemas, on olemas ka vesi, sest ilma selleta ei saa maad koostises olla. Kui aga tõesti maa ja vesi on olemas, on olemas ka õhk ja tuli: õhk, kuna ta on maale vastandlik element, ja tuli, mis on õhule vastandlik element; sest kogu tärkamine tekib vastanditest; seega kui üks vastanditest on olemas, peab paratamatult olema ka teine.

21.

Taimede kehad ei võrsu rohkematest elementidest kui neljast. Nii palju ja mitte rohkem on ja lubatakse elemente, mida nimelt neljast võimalikust peamise omaduse kombinatsioonist üle võetud suhe seob kokku.

22.

Taimede sarnane aines on kas moodustatavate taimede või juba moodustatud taimede oma.

23.

Moodustatavate taimede sarnane aines on viljakad seemned, milles tõepoolest taimede hinged ikka ja tegevuse endaga on kohal, annab Filosoof edasi „Loomade tekkimise“ 2. raamatu 3. peatükis.6

24.

Juba moodustatud taimede sarnane aines on orgaanilised kehad ise, mis mitmete osade kokkuleppel kestavad edasi ja mida uuendatakse.

25.

Nende osadest on ühed sarnased, teised mittesarnased. Aristoteles, 1. raamat „Taimedest“, ptk 2.

26.

Sarnased on need, mis omavad täielikult ühte ja sedasama olemust, nagu on Aristotelese 1. raamatus „Taimedest“, 2. ptk-s. Need on kas vedelad või tahked.

27.

Vedelad on mahl ja pisarad.

28.

Mahl valgub läbi kogu taime nagu veri inimkehas ja säilitab taimede elu.7

29.

Pisarad on toitemahlad, mis taimedest iseenesest välja auravad ning on kas veed või pigid; esimesed kasvavad kummiks, teised saavad vaiguks.

30.

Tahked on liha ja kiud.

31.

Liha on taime jämedam osa, tihenenud toitemahlast koosnev, vastates loomade taisele lihale.

32.

Kiud on väga pikad osad, katkematud, lõhestatavad, hajutatud üle kogu taime keha, vastates loomade veenidele, närvidele ja arteritele, millest suuremaid ja mahlarikkamaid kutsutakse veenideks, ja need jaotavad toitu üle kogu taime; ent väiksemaid ja kuivemaid nimetatakse närvideks ning need annavad taimele tugevuse ja püsivuse.

33.

Erinevad osad on need, mis koosnevad sarnastest.

34.

Need on kas kaasasündinud või juurdetulnud.

35.

Kaasasündinud osad on kas tähtsaimad või vähem tähtsad.

36.

Tähtsaimad osad on juur, tüvi, säsi ja oks.

37.

Juur on taime see osa, mis on maa sisse kinnitatud nagu luu, tuues kohale sobivat toitu, ta valmistab ligitõmmatavat toitu ette ning saadab edasi tüvesse.

38.

Tüügas on taime järgmine osa, mis juurest lähtudes ja maa peale kerkides töötleb juurest ligitõmmatavat toitu edasi, täielikumalt töödelduna viib ta selle ära taime ülejäänud osade juurde.

39.

Säsi on taime sisemisem osa, mis paikneb tüve keskel ja koosneb lihast ja toitemahlast, nagu on Aristotelese 1. raamatus „Taimedest“, peatükis 4.

40.

Oksad on taime osad, mis nagu küünarvarred varrest või tüvest tõusevad ja ennast rikkalikult laiali sirutavad ja laotavad.

41.

Taime vähem tähtsad osad on koor ja pistikoks.

42.

Koor on kiudude otstest kokkusurutud ja läbipõimunud kesta taoline, mis kogu taime justkui riietab ja katab. Kus see on õhem ja pehmem, kutsutakse seda nahaks, kus aga jämedam, kooreks.

43.

Pistikoks on justkui mingisugune okste istik, mis okstest tärkab ja mis esmajoones on kohandatud lehtede ja viljade kandmisele.

44.

Juurdetulevad osad on justkui taimede iga-aastased kasulikud eritised, nagu on lehed, õied ja viljad.

45.

Lehed koosnevad peamiselt kiududest ja eritismahlast.

46.

Loodus annab taimedele lehed osaliselt selleks, et need taimi kaunistaksid; osaliselt aga selleks, et need neid kataksid ja kaitseksid külma, kuuma ja teiste ebameeldivuste ülekohtu eest.

47.

Õied koosnevad eritisvedelikust, seevastu kasulikumast kui lehed; ning seetõttu elusoojuse kaudu tasakaalukamast; sealt ka meeldivaimad õied levitavad endast lõhnu. Lehed samamoodi ei tee.

48.

Õied koosnevad: 1. õhukestest erinevalt värvitud, vormitud ja asetatud lehekestest. 2. karikast, milles lehed paiknevad justkui alusel. 3. varrekestest, millest õied ripuvad. Ning 4. narmastest, mis rooside ja liiliate puhul on ruuged.

49.

Vilja kutsutakse kord kõigest seemneks, kord viljalihaga seemneks, nii öeldakse eraldi. See tärkab parimast ainesest, mis on õiest esimesena välja valitud.

50.

Taimede kuju taga väidavad loodusteadlased ühiselt olevat eluandva hinge, muidugi ei mõtle nad sellega mõistmist ega säärast hinge, taimede kuju on eriomane, sest kõigil taimedel on niisugune hing; aga siiski erinevad nad liigiti omavahel. Ent eluandev hing on taimede üldine kuju, nimelt hõlmab ta enda alla palju eripäraseid olemuslikke kujusid, ainulaadsele taimede liigile iseloomulikke, mis on tavaliselt ühekaupa varjul, ning neid ei saa väljendada eriomase nimega.

51.

Jätame vanade filosoofide arvamuse omaaegsetele autoritele, kes taimede kuju suhtes eriarvamusel olles eitavad taimedel eluandvat hinge, ning on seetõttu väitnud, et nende kuju ei ole hing, vaid loomus, vastu meelte otsuseid endid, mis sugugi mitte hämaralt ei osuta, et selleks tööks – endale sarnast luua – on taimed võimelised.

52.

Heidame kõrvale ka nende arvamuse, kes peale eluandva hinge omistavad neile ka aistivat hinge. Pole ühtki piirkonda, mis kannab praegu või kandis varem taimi, mis on nägemis-, kuulmis-, maitsmismeele ja teiste meeltega varustatud.

53.

Seevastu eluandev hing on orgaanilise loodusliku keha esmane tung, millest see elab, omandatud toidust toitub, kasvab ja endale liigilt sarnast loob, nagu Aristoteles teda defineerib „Hingest“ 2. raamatus 4. peatükis.

54.

Eluandev hing tajub kolme võimet oma kolmekordse anni tõttu; ja nimelt toitvat, kasvatavat ja taastekitavat.

55.

Toitev on eluandva hinge võime mõõdukuse soosingul toitu, mis on elundite ja sünnipärase soojuse valmistatud ja laiali laotatud, hingestatud keha olemuseks muuta, et värskendada seda, mis on omandatud.

56.

Selle tegevust nimetatakse toitumiseks, mis on ümberpaigutatud toidu loomulik kokkusulamine, Scaligeri „Eksoteeriliste harjutuste“ järgi, 101, sektsioon 17.8

57.

Selle vajadusi on kolm.

1. See, mida toidetakse; nagu on hingestatud keha,

2. See, millest toitutakse; see on toit.

3. Mis toidab, on eluandev hing ja toitumisvõime.

58.

Toitumisvõime on nagu vürst, kellel on neli teenijannat, ja nimelt Ligitõmbaja, Kinnihoidja, Seedija ning Väljaajaja.

Esimene tõmbab toitu ligi.

Teine hoiab toitu kinni, kuni seda piisavalt töödeldakse.

Kolmas teeb teisemaks ja muudab elavale sobivaks.

Neljas eraldab ülearuse.

59.

Edendamine on eluandva hinge võime, millega hing soojuse kaudu valmistab kehaosi ette väljasirutamiseks ja sirutab laiali proportsioonis kõigi dimensioonide järgi.

60.

Sigitus on eluandva hinge võime, mis viljakast seemnest teeb hingestatud keha täiusliku jäljendi liikide igaveseks säilimiseks.

61.

Selle tegevust nimetatakse sigitamiseks, millega täiuslik hingestatud keha loob viljakast seemnest teise endaga sarnase.

62.

Sigitusele alluvad teisenemis- ja kujundamisvõime: viimane muudab ja teeb teiseks seemne ainest, et seeme saaks elavana edasi kesta; esimene vormib seemet jagatumalt ja tõmbab seda laiali, et temas ilmneksid elusa sigitamise tunnused.

63.

Neist ütlustest piisab taimede kuju ja üldisemalt nende põhjuste, nii väliste kui sisemiste kohta; järgnevad seisundid ehk taimede juhuslikkused, mis on kas absoluutsed või suhtelised.

64.

Taimede absoluutsed juhuslikkused on tärkamine, lehtede kandmine (φυλλοφορία), õite kandmine (ἀνθοφορία), lehtede äraheitmine (φυλλοῤῥοία) ja taimede häving.

65.

Tärkamine on taimede seisund, millega voorus ....................

või suuremaks hulgaks end laiendab ............................................

66.

See on kas loomulik või kunstlik.

67.

Taimede tärkamine on loomulik, kui taimed kasvavad üles vaid looduse väega ja ilma inimese agaruseta.

68.

Ent taimed kasvavad loomulikul tärkamisel üles kas käegakatsutavast või varjatud seemnest.

69.

Taimed, mis sünnivad käegakatsutavast seemnest, tärkavad niimoodi. Kui seeme langeb mulda, pehmeneb see niiskuse mõjul, seejärel soositakse kord loomupärase, kord taevaliku soojusega, et sünnipärane niiskus niimoodi kasvaks ja sellest kasvust seeme paisuks ja rebeneks. Pärast seemne rebenemist sünnib idu, algselt pehme, pärast aga tugevam, mille osadest need, mis on õhulisemad, sirutuvad ülespoole; seevastu maised osad suunduvad allapoole ning kinnituvad maa all juurena.

70.

Taimed, mis sünnivad varjatud seemnest, neid arvavad paljud peripateetikute koolist olevat ilma igasuguse seemneta ja sündivat üksnes tähtede tegevustest. Tõesti, mismoodi suudavad tähed, mis mõjutavad üldist olukorda, esile kutsuda kuualuste kehade kasvatamisel kindlaksmääratud ja eriomaseid mõjusid, mis nõuavad kindlaksmääratud ja eriomaseid põhjusi?

71.

Taimede kunstlik tärkamine toimub kas maasse torgatud juurest või tüvesse poogitud võsust või maasse pistetud võsust või mõlemast üheaegselt.

72.

Maasse torgatud juurest kasvab humal, lagrits, liilia, aromaatne kalmus ja mõned teised taimed.

73.

Maasse juurduma pandud võsust kasvab roos, paju, viinapuu, karusmari, ........ ja mõningad teised taimed, mille juurdumine iseäranis .........................................

74.

......... teise taime tüvesse poogitud võsust tärkab uus taim, kui võsu torgatakse korralikult puidu ja koore vahele, sellist kasvatamist nimetatakse ladina keeles vääristamiseks (insitio), kreeka keeles külgepookimiseks (Εμφύτευσις).

75.

Mõlemast üheaegselt, see tähendab, et nii maasse pistetud võsust kui ka tüvesse poogitud võsust kasvavad õlipuu, viigipuu, kirsipuu, õunapuu.

76.

Viimaks märgime kasvamise kohta ära kolm asja, mida tuleb tähele panna; ja nimelt: 1. aega võsude kasvatamiseks; 2. taimede kiirust ja aeglust tärkamisel; 3. kohti, kus taimedele meeldib kasvada.

77.

Aeg on kevad; nimelt on see säärane osa aastast, mis teeb meie jaoks lähedasemaks Päikese, mille soojuse, valguse ja peidetud mõjuga teisenevad ja jaotuvad laiali muuhulgas taimede seemned ja koguni taimed ise niimoodi, et nad muutuksid kasvamiseks sobivamaks. Ilusasti laulab sellest Poeet:

Avab õied kevad ja naeratus kevadel kõikjal

kevadest kaunim on aasta ringi mis veel.9

78.

Kiiruse ja aegluse taimede tärkamisel teeb kogemus ise ilmsiks; sellal kui mõni taim kerkib nähtavale paari päevaga, tärkab teine aasta jooksul vaevu.

79.

Ent see kiirus ja aeglus ripub peamiselt ära taime ainulaadse kuju jõust endast; nagu paikneb selle põhjus elusoojuses ja seemne niiskuses; nimelt seemned, millele on omane tugevam elusoojus ja pehmem niiskus, need idanevad kiiremini, kuid millele on omane nõrgem soojus ja raskem niiskus, need edenevad aeglasemalt.

80.

Mis puudutab kohti, siis mõned taimed armastavad mägiseid, teised lauskmaa, kolmandad metsaseid, neljandad kiviseid, viiendad veerikkaid paiku. Tõesti, mõned rõõmustavad külmade, teised soojade paikade üle.

81.

Teine taimede absoluutne seisund on lehtede kandmine (φυλλοφορία), millega taimedel lehti välja juhitakse.

82.

See lehtede väljajuhtimine tekib paksema ja toorema toitemahla eritumisest.

83.

Kolmas seisund on õite kandmine (ἀνθοφορία), millega taimedel õied välja juhitakse rikkalikuma ja küpsema toitemahla eritumisel, kui seda on vedelik, millega juhitakse välja lehed.

84.

Neljas on lehtede äraheitmine (φυλλοῤῥοία), millega lehed taimedel alla langevad.

85.

Ent lehtede allalangemist kohtab peamiselt neil taimedel, mille lehed on laiemad, nagu on Aristotelese 2. raamatus10 16. peatüki järel, kuna nende toitemahl on veerikas; nad taluvad toitemahlade tihenemist lehtede ümber. Seevastu teistsugune selgitus on kitsalehistele taimedele; neil on toitemahl sitke ja paks, mis säilitab lehti, kuna ei talu toitemahlade tihenemist lehtede ümber.

86.

Viies taimede absoluutne seisund on taimede hävimine, mis taimedele osaks saab, kui taimede kaks elulist põhialust, nimelt soojus ja vedelik, taimedel otsa saavad.

87.

Taimede hävimine on mitmekesine: nimelt mõned loomupäraselt, teised aga loomuvastaselt ehk vägivaldselt surevad.

88.

Taimed hävivad loomupäraselt, kui nad muutuvad kuivemaks, sisemise soojuse tõttu niiskust ära tarvitades.

89.

Loomuvastaselt ehk vägivaldselt hävivad taimed kas kuhtumisel külma pärast või palavuse tõttu närtsimisel.

90.

Taimede seisundid puudutavad vastavalt kas elusaid asju või elutuid asju.

91.

Seisundid, mis puudutavad elusaid asju, on suunatud kas taimedele omavahel või taimede kokkupõrgetele elusolenditega.

92.

Seisundid, mis puudutavad taimi omavahel, on loomulik antipaatia ja sümpaatia: nimelt on taimi, mis mingisugust loomulikku ja kaasasündinud otsekui vaenu omavahel soosivad, säärased on kapsas ja viinapuu, õlipuu ja tamm. Samuti on taimi, mis sõbralikult koos toimivad, nende hulgas on ruut ja viigipuu.

93.

Kes tahavad sellisele taimede antipaatiale ja sümpaatiale selgitust ja põhjust pakkuda, neist enamus järgib varjatud omadusi, nad pöörduvad iga ainulaadse taime varjatud kuju poole, mis iseenesest on muidugi hea selgitus: tõenäoline on ka nende arvamus, kes väidavad, et üksmeele ja vaenulikkuse põhjuse taimedes võib tuletada temperamendist, üleküllusest või toidu äravõtmisest. Taim, mis on teise taime poolt omaks võetud, sobib temaga temperamendis ja aitab teda toiduga ning soodustab seda, ta on teisega üksmeelne; mis aga talle temperamendis on vastandlik ja tema toitu kas hävitab või ära tõmbab, seda peetakse tülitsevaks.

94.

Seisundid, mis puudutavad taimede kokkupõrkeid elusolenditega, peavad silmas kas inimest või ülejäänud hingega olevusi.

95.

Seisundid, mis peavad silmas inimest, on taimedest lähtuvad sõbralikud või vaenulikud jõud.

96.

Sõbralikke jõude praktiseerivad taimed inimese peal kord toites, kord ravides.

97.

Toitvaid jõude evivad need taimed, mis teatud soojuse ja külma mõõdukusega varustatuna omavad sitkemat niiskust, nagu on nisul, odral, talinisul, riisil, hernel.

98.

Ravivaid jõude evivad need taimed, mis teenivad inimkeha kas puhastades või muutes või tugevdades.

99.

Ent taimed ravivad inimkeha kas tervikuna või kindlates ja määratud osades, nagu pojeng pead, silmarohi silmi, krookus südant, münt magu, sinilill maksa, sõrmiiris liigeseid jne.

100.

Vaenulikke jõude praktiseerivad inimese vastu need taimed, mis on tema toidu ja tervise vastu.

101.

Seisundid, mis on ülejäänud loomadele suunatud, on samuti kas sõbralikud või vaenulikud. Nii on mao sõber aedtill, vaenlased ruut ja saar; skorpionile on vaenulik käoking, sõbralik aga valge upsujuur jne.

102.

Taimede seisundid, mis puudutavad mittehingelisi asju, need mõjud on erinevad, mida taimed mittehingelistele asjadele sünnitavad. Sest niimoodi ju puuvõõriku ja kuukressi väel avatakse tõkked. Theophrastose okas-1 külmutab vett, madar kalgendab piima.

103.

Ning seda taimede seisunditest ehk juhuslikkustest, nii absoluutsetest kui suhtelistest. Nüüd järgnevad nende liigid.

104.

Taim on nimelt kas ebatäiuslikum või täiuslikum.

105.

Ebatäiuslikud taimed on need, millel pole juurt, vart või silmanähtavat maapealset osa, nagu on mugulad, seened, sammal, soolääts,-1 puuvõõrik.

106.

Täiuslikum on taim, millel on juur, vars ja silmanähtav maapealne osa.

107.

Ja see on kas suurem või väiksem.

108.

Väiksemaks nimetatakse rohttaime ja see on madalam taim, mis kohe juurest lehti laotab.

109.

Rohttaim on kas toitev või raviv või segatud või pärjalik.

110.

Toitvast rohttaimest pakub üks toitu loomadele, teine inimestele: esimest sorti on rohukõrs, mille liigid on Dodonaeuse „Pemtdades“ IV. 4. raamatus 1., 2. ja 3. peatükis.-1 Teist sorti on teraviljad või köögiviljad või kaunviljad.

111.

Teraviljad on nisu, rukis, oder, kaer, mais, speltanisu, hirss, tatar.

112.

Köögiviljad on kas ise toidu jaoks või toidu vürtsitamiseks: esimest sorti on kapsas, malts, salat, heinputk, härjakeel,-1 jänesekapsas, jõgiputk, kurk, kõrvits; teist sorti on petersell, sinep ja teised, mis on säärased.

113.

Kaunviljad on hernes, lääts, kikerhernes, uba, kurehernes, vikk.

114.

Ravimtaimed on need, mida kasutatakse meditsiinis, nende kohta tõime näiteid ülalpool.

115.

Pealegi on taimede mõju ravimisel arstidele teada kolmel moel: 1. Ilmsetest omadustest. 2. Vaatlustest ja kogemusest. Nii on mürkputk mürgine, on vaatlus õpetanud. Pojeng ravib pead, silmarohi ja apteegitill silmi, on kasutamisest teada.

116.

3. Lõppeks saab taimede vägi ravimisel teatavaks välisilmest; nii nagu on inimeses füsiognoomia, mille abiga me väliskeha jooned sisemusele üle kanname ja neist iseloomu aimame; nii on ka ürtidel füsiognoomia, mille abil ürtide välise kuju järgi järeldame nende jõudude tunnetamist, mida ürdid üles näitavad.

117.

Näidetega saab asi selgemaks. Sinilill on maksa kujuga ja maksa ravitakse sellega, kopsurohi on kopsu kujuga, roos silma kujuga ja nad tulevad neile elunditele appi. Nõnda osutab orhidee-1 oma juurega munandile, millest on täheldatav, et see taim soodustab sigitamise jõudu.

118.

Segatud on säärane rohttaim, mis armsust inimesele annab kord toiduna, kord ravimina. Sellised on sibul, küüslauk, petersell.

119.

Pärgtaimedeks nimetatakse neid, mis ei anna ei ravimile ega toidule ainest, vaid nende kasu ilmneb kaunistusena vanikutes ja pärgades. Sellised rohttaimed lihtsalt annavad meile kas lõhna või värviga uut jõudu. Ja säärased on mõned kannikeste liigid, samuti kirikakarde omad jne.

120.

Suuremat täiuslikumat taime nimetatakse puuks, mis on kõrgusesse tõusev taim ja mis laseb juurest tärgata jämedal puitunud tüvel.

121.

Puu on kas viljakandev või mitteviljakandev.

122.

Viljakandev on see, mis väljutab vilju. Ja see on kas toitu kandev nagu pirnipuu, ploomipuu, kirsipuu, astelpihlakas, õlipuu, viigipuu või marju kandev nagu loorberipuu, kadakas, mooruspuu või lõhna kandev nagu elupuu, mürr, pipar või pähkleid kandev nagu mandlipuu, kastanipuu, pähklipuu, pöök või tõrusid kandev nagu tamm või käbisid kandev nagu mänd, kuusk või lõppeks kaunu kandev nagu tamarindipuu, kaneelipuu.

123.

Mitteviljakandev on see, mis ei väljuta mingit vilja; nagu on paju, plataan, saar, pärn, pappel, seeder, jalakas, kask.

124.

Puude vahel viitame ka põõsale, mis puust erineb vaid suuruse ja kestvuse poolest. Puhmaid arvame kord puude, kord rohttaimede hulka.

125.

Ning sellest piisab meie tõstatatud arutluses taimede kohta öeldust. Tehku kolm korda parim suurim Jumal, et see kõik pöörduks tema nime auhiilguseks ja meie endi hüvanguks.

Ladina keelest tõlkinud Kaarina Rein

1 1. Kuningate rmt 5.13: „Ta (Saalomon) kõneles puudest, Liibanoni seedritest müüril kasvava iisopini...“

2 Disputatsiooni tiitellehel puudub kuupäev.

3 Originaali tiitel: Johannes Erici Stregnensis (Stiernstråle) – Andreas Arvidi Stregnensis. Disputatio physica de plantis, quam, in Academia Gustaviana Adolphina, quae Dorpati est sub praesidio Johannis Erici Stregnensis, publice ventilandum proponit Andreas Arvidi Stregnensis ad diem [ ] Oct. anno 1647. – Dorpati Livonorum, 1647: J. Vogelius.

4 „Taimedest“ (Περὶ φυτῶν) on botaaniline kirjutis Aristotelese korpuses, mida enamasti peetakse võltsinguks. Suurem osa õpetlasi omistab selle teose ajaloolasele ja filosoofile Nikolaosele Damaskusest, kes elas 1. saj eKr. „Taimedest“ kirjeldab taimede loomust ja päritolu.

5 Küsimus segust oli varaseimate kreeka filosoofide keskseid arutlusteemasid. Anaxagorast, Anaximenest, Empedoklest jt võib seega pidada nii filosoofideks kui keemikuteks. Aristoteles püüdis oma teoses „Tekkimisest ja hävimisest“ seletada ja lahendada mõningaid segudega seotud küsimusi.

6 S.o Aristoteles teoses „Loomade tekkimine“.

7 Vereringe teooria oli sel ajal juba arutlusel, kuid Tartus sellest tõenäoliselt veel ei teatud.

8 Itaalia päritolu arsti ja õpetlase Julius Caesar Scaligeri (1484–1558) „Eksoteerilised harjutused“ oli oma aja populaarsemaid filosoofilisi käsitlusi. Scaligeri sulest ilmus ka kommentaare Aristotelese ja Theophrastose loodusteaduslikele töödele.

9 16. sajandil elanud Prantsuse õukonnaluuletaja Nicholas Bourboni luuletuse read kogust „Nugae“ („Tühiasjad“): Ver aperit flores et ridens omnia Vere, Vere nihil totus pulchrius annus habet.

10 Ilmselt on mõeldud Aristotelesele omistatud raamatut „Taimedest“.

-1 Akaatsia liik.

-1 Tegemist on vees kasvava läätsesordiga – Lenticula palustris.

-1 Rembert Dodoens (Rembertus Dodonaeus, 1517–1585) oli flaami arst ja botaanik, tema algselt flaamikeelne taimi tutvustav ja liigitav teos ilmus 1583. a. ladinakeelsena pealkirja all „Stirpium historiae pemtdades sex, sive libri XXX“. Dodoensit on peetud botaanika isaks.

-1 See taim on rohkem tuntud karukeelena.

-1 Täpsemalt on selle orhideeliigi nimi Satyrion, mis oli 17. sajandil väga tuntud afrodisiaakum.