Читать книгу Vikerkaar - 9 2021 - Страница 3

Saksa keelest tõlkinud Mirjam Parve

Minu tuba ja ääretus, ärkvel

üle öö varju vajuva maa –

nad on üks. Olen pillikeel,

tõmmatud pingule üle

hiidvõngete kohina.

Kõik asjad on viiulikehad,

milles pimedus umiseb.

Seal uinuvad naiste nutud,

seal liigahtab magades

sugupõlvede vimm.

Tuleb teha

endast hõbelev võbelus – eks siis

kõik ärka ellu mu all, kus

kõigis asjades kõik, mis on eksi,

asub otsima valgust,

mida mu tantsusest toonist,

millest laotuski lainetab,

ahtaist janustest lõhedest läbi

langeb iidseisse

sügavikesse

lõpmata.