Читать книгу Vikerkaar - 9 2021 - Страница 5

HASSO KRULL

***

taevas kukub

ja tähed tulevad alla

nad kasvavad puude otsas

sisalikud söövad neid

valged maasikad on nende valged huuled

üks ava tuleb nähtavale

seal kus enne istusid kuningad ja teenijad

me näeme seda keegi räägib

keegi segab kogu aeg vahele

keegi on juba otsustanud

et vahele segada tuleb kogu aeg

tähtede silmad pilguvad

nagu katkised hambad

***

isa tõi koju suure suhkrupea

ja hakkas seda lõhkuma

lapsed vaatasid pealt

valgeid tükke pudenes tare põrandale

nagu pilvede tükke

mõte oli magus

aga suhkrupea sees

konutas cogito kolp

ta kiristas hambaid aga ei julgenud veel ulguda

ta inises

kehal ja vaimul pole midagi ühist

nad ei saa kunagi kokku nagu koit ja hämarik

lapsed jooksid õue

rohi oli kohev ja kõrge taevas käega katsuda

väikese käega

siis lutsutada sõrmeotsi

nagu mustikate mõtteid

ma kahtlen kõiges urises cogito

minu jaoks polegi teid olemas

ma hammustan teid

***

maalased ja inimlased

sõda on alanud aga vesi veel tukub

vesi magab alles

vesi on nagu suur kolmetiivaline kajakas

ühe tiivaga ta lendab

aga teised kaks

on varjude lõikamiseks

ja looritamiseks

varjud küsivad

vesi millal sa ärkad millal sa tuled

meie juurde me oleme kleepunud kokku

nagu vaimud pudelis

kork on peal ühe cogito kolp

mis muudkui sumiseb: ergo

sumsumsumsumsumsumsumm

aga vesi alles magab

vesi on unenägude õpetaja

***

kui loomad ja inimesed veel mõistsid üksteise keelt

läksid unenäod alati täide

nüüd näeme küll und aga uni teeb nalja

joonistab vigureid punub sõlmi mida harutada

puu otsas ripub väike kolmnurk

tuli või vesi tuul loobib teda õhku

üks maja kasvab puu otsas

ja maja sees elab lind kes tuleb meile vastu

juba uksel ja ütleb: seesam ai

Ariadne

lepituse lõim

ava nagu veekogu

kogu vee uni

ja piin

nagu muistne meloodia

***

kas elada mitut elu poolikult

või ühte elu täielikult

poolik elu nagu poolik viinapudel

seda saab jagada valada pitsidesse

ja võtta laulu üles

kui sõnu ei tea vaadake juutuubist

aga täielik elu

ei ole kunagi täis

ta voolab kogu aeg üle tahab voolata tühjaks

ja lainetab siis juba kõrgel lööb üle pea kokku

nii nagu peekreid lüüakse kokku

et neisse tekiks üks pragu üks ava

lepime kokku

kuidas reaalsust nimetada

mis on tema aadress ja telefoninumber

siis pistame persse

spekulatiivse realismi peegli

et näha mis temast järele jäi

kui ta labürindist välja kukkus

***

läbipaistvus tapab

ta kõrvetab nähtamatu leegiga ilu

õrnuke loor igatseb jahedat päikest

positiivsus tapab

sööb negatiivsust nagu katk puudutab kepiga magajaid

õhk on paks nagu mannapuder

kummiülikond seljas kahlame läbi

Byung-Chul Han töötab jälle autotehases

koos Mart Kanguriga õhtuti võtavad nad viina

ja kaklevad

see on elu ütleb keegi ja saab kohe

vasta tatti

vesiratas keerleb

ja koopasuus istub üks vana lohe

hämaras löövad ta silmad särama

otsekui jaaniussikesed

madalal silmapiiri kohal hebevil

maailma kõige suurem kuu

***

ava laieneb

ava avardub ta liigub juba silmapiiri poole

aga silmapiir on

nii piiratud

selle ümber on okastraataed ärge tulge mulle ligi

mina olen reaalsuse tsoon

siia pääseb vaid eriloaga

smart-id ja digitaalne näotuvastus hoiavad reaalsuse puutumatust

tuul on täna heas tujus

tuul tuleb ja räägib tahad ma kõigutan oksi

õõtsutan lehti reaalsuse võid putsi pista

usu mind seal on tal palju parem olla

seal hakkab ta elama särama

palged löövad õhetama silmisse ilmuvad pilved

ta laheneb nagu võrrand

ütle mulle kes on sinu reaalsus

ja ma ütlen sulle

mis sinust saab pärast surma