Читать книгу Milana. Eesti modelli päevik - A. A. - Страница 2

Just nii ma kujutangi ette teda hüüdmas. Maheda ja kergelt kareda häälega: «Milaaanaaa!» Aga ta ei hüüa. Ma ei ole kunagi, mitte kunagi kuulnud teda häält tõstmas ega hüüdmas. Isegi mitte siis, kui mina olen karjunud vihast või abitusest. Ta on ainult vaikselt muianud. Hiljem, kui ta aru sai, et see ajab mind ainult veel rohkem marru, ta enam isegi ei muianud, vaid vaatas niisama aknast välja. Minust mööda nagu nüüdki.

Ta seisab lennujaama klaasist akna taga ja ma aiman ainult ähmaselt ta piirjooni. Ta käed on vist taskus, silmi ma nii kaugelt ei näe. Ta isegi ei lehvita, lihtsalt seisab ja vaatab, kuidas mu lennuk hoovõturajani veereb. Tema lend Moskvasse väljub tunni aja pärast. See on viimane kord, kui ma teda näen. Kui oleksin seda teadnud, kas oleksin teinud midagi teisiti? Ei usu. Oleksin ma jätnud midagi tegemata? Vaevalt. Ma lihtsalt oleksin tahtnud näha ta silmi seal lennujaamas, ma hakkan neid unustama.

***