Читать книгу Milana. Eesti modelli päevik - A. A. - Страница 3

«Ärge laske teda Lamaisiasse,» kostab vanaema murelik hääl toru otsas. Mida vanemaks saab, seda kiiremini satub ta paanikasse. Praegu võib teda muidugi ka mõista, võttes arvesse, et ma olen 17aastane ja lähen tema jaoks tundmatule ja üdini ohtlikule maale, mis on kuskil, kuhu lennukid vaevu lendavad. Ta on lugenud seda mingi ajalehe reisikirjeldusest. Ma arvan, et ta peaks vähem lugema.

«Ema, rahune palun,» proovib mu ema vanaema rahustada. «Ta ei lähegi Malaisiasse, ta läheb Singapuri.»

Vanaema tundub toru otsas rahunevat. Kus Singapur on, ta täpselt ei tea, aga ilmselt ei ole see midagi liiga ohtlikku, sest muidu oleks sellest ju ka ajalehes juttu olnud.

Võtan takso lennujaama. Alar mind ei vii: ta on kohas, «mida ei mainita», põhjustel, «millest ei räägita». Seega, tavaline päev ja Eesti varjatud korrakaitsejõududel jätkub saladusi igaks päevaks. Ma arvan, et ta ei olegi rumal. Ma arvan, et ta sai kõigest aru juba siis, kui ütlesin, et lähen kolmeks nädalaks võistlustele.

Ta vaatas aknast välja, siis oma külmade siniste silmadega mulle otsa ja noogutas: «Kui see on see, mida sa tahad.»

Kust ma tean, mis on see, mida ma tahan? Mu tahtmised muutuvad tavaliselt vähemalt korra päevas. Kui ma otsustan, et tahan õhtusöögiks veisefileed ja vend toob poest liha, tulen koju ja tunnen, et ei saa liha suu sissegi võtta. Kui ostan oma suvetöö palga eest kleidi, mida olen juba nädalaid kataloogis imetlenud, tundub see mulle kohale jõudes paremal juhul igav ja halvemal juhul maitsetu.

«Jah, see on see, mida ma tahan.»

Ta noogutab ainult.

Istun lennujaama ette murule ja avan oma väikese kohvri. Ma ei tea, kuidas on modellivõistlustega, aga nagu olen lugenud, tehakse missivõistlustele alati kaasa hunnikute viisi kauneid disaineririideid. See on maale auasi. Modellivõistlus on su oma lõbu: televiisoris seda rahvusvaheliselt üle ei kanta, järelikult ei puuduta see ka maa au, järelikult on ka riided su oma mure. Mina ei oska veel muretseda, mul pole aimugi, mis mind ees ootab, ma olen moemaailmas süütu.

Mõne tunni pärast maandume Frankfurdis. Võtan käsipagasist oma väikese kohvri ja hakkan inimestesummas terminali jalutama. Kuigi Frankfurdi lennujaam paljudele ei meeldi, suudan ma praeguseks koduneda igas lennujaamas. Ma armastan neid, armastan nende õhku, inimeste kiiret sebimist ja väikeseid kohvikuid halva kohviga. Ma arvan, et just sellest lennust ja Frankfurdist see siiani kestev armastus alguse saigi. Seal oli tõesti väga halb kohv.

Siit algabki mu hädadeorg – 36 tundi lennujaamas murraks tugevamadki. Joon alustuseks ühe kohvi. Igas kohvikus. Ostan ajakirju. Igast putkast. Umbes kaheksa tunni pärast on mul süda paha nii kohvist kui Spice Girlsist, aga mu liikumisruum on piiratud suure kirjaga «Transiittsoon». Lennujaamas on hotell, aga ma ei raatsi oma täpselt välja arvestatud raha mõttetult kalli hotelli peale raisata, ja see oleks ligi nädala taskuraha. Mu taskus on pass, peaaegu tühi deebetkaart ja natuke alla 400 euro. Panen kohvri pea alla, tõmban ennast kerra ja proovin magada. Kõrvatroppide ja silmaklappide geniaalsus jõudis minuni kahjuks aastaid hiljem, siis, kui ma moemaailmas ja ka muidu enam nii süütu polnudki. Aga praegu ma veel olen ja sõidan oma esimesele modellivõistlusele oma väikese kohvri ja veel väiksema enesekindlusega.

Ma ei ole kunagi arvanud, et olen väga ilus. Mul on ilusad pruunid silmad, tumedad juuksed ja pikad jalad. Ka tagumiku kohta olen kuulnud rohkelt kiidusõnu, aga tervikuna ei pea ma end jahmatamapanevalt ilusaks. Ma ei ole selline, kelle pärast liiklus peatuks või kellele pidevalt järele vilistataks. Võib-olla tegelikult ma peataksin liikluse, kui mind pandaks poolalasti plakatile sõidutee äärde. Iirimaal tehti nii puhtalt liiklusturvalisuse tagamiseks: juhid aeglustasid plakatit nähes oluliselt kiirust. Aga ilma suurendusteta ja palja pinnata ei peata ma midagi peale takso või liinibussi, ja sedagi siis, kui ma viipan.

Modelliks sain ma ilmselt tänu fotogeensusele, õigetele mõõtudele ja veel millelegi, mida ma vähemalt ise seletada ei oska. Igal juhul on mu välimus mu enda meelest selgelt ülehinnatud. Olen klassikaliste joontega pruunisilmne brünett ja sellisena ärkan ma ka 17aastaselt Frankfurdi lennujaamas. 18 tundi lennujaama ja 10 tundi lendu hiljem olen Singapuris, selleks, et alustada juba tunni pärast fotosessioonidega. Kuigi olen nüüd juba üle ööpäeva magamata, ei tunne ma väsimust, ja magamata olekut reedab ainult kergelt loid pilk.

Ringutan ja lülitan telefoni sisse. Juba hetke pärast ilmuvadki esimesed sõnumid.

Plink. Plink.

Ma ei jõudnudki hüvasti jätta, aga eks varsti näeme. Karl

Vend jõudis tööreisilt tagasi tund peale minu väljalendu. Erinevalt minust on ta stabiilse pereinimese musternäidis, kellel on hetkel olude sunnil küll vaid stabiilsus, mitte pere. Ka välimuse poolest meenutab ta mind ainult kaudselt: tal on sinised silmad ja helepruunid juuksed ja ainus, mis meis ühist on, on paar näojoont. Sellest hoolimata armastame teineteist sügavalt ja piiritult. Hõõrun korra silmi, loen ka teise sõnumi läbi, kustutan sõnumimälu jälle tühjaks ja lülitan telefoni välja. Minuga samas toas elavad jaapanlanna ja hiinlanna, kes ei räägi sõnakestki inglise keelt. Küll aga on nad mingi kummalise pantomiimi abil juba minu tuleku ajaks ühise keele leidnud. Tunnen, et ei viitsi kaasa mängida, ja viisakad naeratused ja jaapanlanna «güd na’ait» on ainus, mida me nende kolme nädala jooksul vahetame. Kohalike võistluse korraldajatega on kergem: neist on võimalik aru saada juba paari päeva möödudes. Esimesed kaks päeva arvan ma, et nad ei räägigi inglise keelt, hiljem tuleb välja, et keel on lihtsalt mattunud sügavasse aktsenti. Samuti söövad nad toite, mis tapab kõik elava vähemalt mõnesaja meetri raadiuses. Mõne päeva pärast aimame lõunapauside ajal juba kaugelt korraldajate tulekut, sest viisakalt öeldes tuleb kõigepealt nende rahvustoidu… aroom ja alles minut hiljem jõuab kohale ka selle levitaja koos haisu allikaga. Isegi vapraimad modellid pole proovinud seda süüa. Saadan neljandal päeval Alarile sõnumi, et kuidas läheb. Ta vastab kahe päeva pärast – milleks kiirustada. Nii teeb ta alati. Ma arvan, et ta lihtsalt proovib ennast huvitavaks teha.

Enam vähem

C’mon, sa ei saa vastata kuueosalisele sõnumile, kus ma puistan oma hinge ja räägin oma läbielamistest ja lõpuks küsin, kuidas sul läheb, ainult «Enam vähem». Või ilmselt siis saad. Rohkem ma messida ei viitsi. Kahesõnalisi diplomaatiliselt korrektseid sõnumeid oskan ma ka ise välja mõelda, ilma et ta peaks saatmiseks kulutama 6 krooni sõnumi eest. Kohe esimestena tulevad meelde «käib kah», «pole viga», «päris okei». Palun, juba 18 krooni kokku hoitud.

Päevad on tihedad, seitsmest äratus, fotosessioonid, mitmesugused õppetunnid: kuidas käia, kuidas riietuda, kuidas meikida. Sponsorite logod, T-särgid ja kõik muu sinna kuuluv. Seekord pääsen ma finaali, aga võistlusi nautima õpin alles aastaid hiljem.

Kolme nädala pärast koju jõudes võtan kingad jalast ja kõnnin mööda ikka veel rohelist lennujaama muru. Olen üle pika aja lõpuni õnnelik. Õnnelik mitte kojujõudmise, vaid tunde üle, et aiman juba väikeseid tiivanukke. Ma tunnen, et enam ei lähe kaua, kuni ma õpin lendama. Õhtul tuleb Alar, kahe päeva pärast lendan Milanosse, et tasapisi loobuda oma päevatööst ja aina harvemini kodus käia. Minu esimesel palgatšekil on summa 2200 USD, mis on eelmises töökohas ligi kolme kuu palk. Ma arvan, et ma olen rikas. Ostan endale musta mantli, mis lehvib tuules nagu Nicolas Cage’il filmis «Face/Off». Ma arvan, et ma vallutan maailma.