Читать книгу Maru lugu - Aarne Mägi - Страница 4

Tänasest päevast on kõik täiesti teistmoodi. See on tõesti nii, sest üks asi, mida ma siiani uskunud olin, sai sellel päeval otsa. Ma kõnnin praegu koolist koju, see tee on nii tuttav ja arusaadav. Ma saan asjadest aru, ma õpin kolmandas klassis. Nii, see tähendab, et ma ei ole enam väga väikene. Ja kui keegi veel ei tea, siis koolimajast välja tulles peab minema üle tee, ja seda peab tegema veel mitu korda. Ja ma tean, et peab olema ettevaatlik, ja see on üks peamisi teadmisi teel koolist koju. Ma tean seda.

Aga tänasest päevast on isegi autotee ületamine täiesti teistmoodi. Aga sellest teistmoodi olemisest natukene hiljem, sest seda lihtsalt ei ole võimalik kohe seletada.

Koolitee, või siis vastupidi, kodutee läheb üle mitme ristmiku. Noh, esimene teeületus, lihtne. See on koolimajaesine tee ja seal pole kunagi kihutavaid autosid. Tegelikult neid kihutavaid autosid meie linnas ei olegi. Või kui on, siis harva, mõni oinas, nagu isa ütleb. Ja siis järgmine autotee on juba keerulisem, seal peab veidi tähelepanelikum olema, edasi pikk, sirge ja konarlik kõnnitee, mis võtab neli kuni viis minutit sõltuvalt sellest, kellega koolist koju lähed. Aga sellel teel on vana Paakspuu veel vanem õunaaed, kus minu isa samal kooliteel õunaraksus käis. See õunaraksus käimine on selline vana aja komme, kus poisid pidid alati sügise saabudes mõnest võõrast aiast õunu varastama. Ja nagu isa mulle rääkinud on, siis mitte sellepärast, et õunu poleks kodus olnud, aga nad tegid seda ikka, sest nõnda pidi tegema.

Meie poistega pole kunagi Paakspuu aiast õunu varastanud, või nagu isa ajal öeldi, õunaraksus käinud. Ma ei saa sellest päris hästi aru, miks nad seda tegid, aga eks siis oli selleks mingi kindel põhjus, ja isa on mulle öelnud, et nii lihtsalt pidi tegema. Muuseas, minu isa on ka maasikaraksus ja veel nii mõnegi asja raksus käinud. Imelik asi see raksus käimine.

Nojah, siis saab see neli kuni viis minutit läbi, ja ongi kesklinn.

Paremal on veski, seal töötas kunagi minu vanaema, mitte möldrina, mölder on see mees, kes veskis viljast jahu jahvatab, ja minu vanaema ei ole mölder ega mees, ta oli selles veskis kokk siis, kui veskis enam jahu ei jahvatatud. Vanaema oli kokk, kui isa veel väike või noorem oli. Aga veski on alles ja seal saab igal ajal kõiksugu peenemaid sööke ja jooke tellida ja muidugi ka pruukida. Isa on seal veskis päris palju kordi käinud, ta vahel ikka räägib mulle, mis ta kunagi tegi, mulle need lood meeldivad, eks ma ise ka pidevalt isa käest küsin, mis ta siis tegi, kui ta minuvanune oli, ja need lood tunduvad kuidagi ägedamad sellest, mis mina ja Idu ja Arko teeme.

Idu on tegelikult Indrek, aga me kutsume teda Iduks. Talle see nimi meeldib ka. Arko on Arks. Teda me kutsume nii, lihtsalt Arks. Noh, ja mina olen Maru. Minu kohta öeldakse mõnikord ka Karu, isegi vanaema kutsub mind vahel Karuks, aga see Karu mulle eriti ei istu. Või noh, ei meeldi, sellepärast et kunagi varem, aastaid tagasi ütles üks isa sõbra tütar mulle „karu, karu, väike aru”. Aga ega ma sellele Karule vastu ka ei saa ja ma tean väga hästi, et Karu lihtsalt erineb ühe tähe võrra Marust, ja keegi midagi muud paremat välja ei mõtle ka. Aga nagu isa ütleb, Maru on üks maru nimi, ja ma tean, et tal on õigus. Päris maru on ka minu perekonnanimi, Värk. Eks see Maru oli üks isa kiiks, et mul nüüd selline nimi on. Igatahes Maru Värk.

Nüüd siis on minuga ka enam-vähem selge – et ma olen Maru ja see on minu lugu.

Nojah, koolist koju viib tee seejärel mööda tuuleveskist, sealt edasi tuleb vana kaev, millest vett enam tilkagi pumbata ei saa, aga kaevumaja on uhke ja ilus. See ongi minu meelest üsna kahtlane, miks üks kaevumaja on korda tehtud, kui kaevust ei tule tilkagi vett.

Noh, veel pool minutit, siis on raekoda, üle keskväljaku, kus alati jõuluajal seisab linna kuusk täies ilus ja uhkuses. Veel neli minutit, kokku umbes üheksa kuni kaksteist minutit, ja olengi kodus. See on minu koolitee pikkus, kui midagi ootamatut vahele ei tule ja miskit enneolematut ei juhtu.

Aga tänasest päevast on kõik täiesti teistmoodi, ja see on tõesti nii, nagu ma juba ütlesin. Kogu minu tee koolist koju on minu tee ja ka meie tee, kui me täna, kolmanda klassi poisid, koos kodu poole marssisime. Mina, Arks ja Idu, ja kui Arks järsku Paakspuu aia ees oma ranitsa vastu kõnniteed virutas ja lihtsalt niisama käratas: „Jõuluvana pole olemas,” siis see teistmoodi pihta hakkaski.

Idu käed haarasid kramplikult koolikoti õlarihmadest, mina vaatasin Arksi, kui see veel kord, nagu tõde teades uuesti lajatas: „Ja päkapikke pole ka olemas.” Idu võttis Arksi ranitsa maast ja ulatas talle, öeldes:

„Ma olen ka kuulnud, et see on emade ja isade ja vanaemade või vanaisade kokkumäng, puhas pettus.”

Muidugi olin ka mina kuulnud jutte võimalikest valehabemetest ja punaninadest, aga lugusid on ju igasuguseid. Kuidas siis Arks äkki teadis, nii kindlalt, et lausa koolikoti vastu maad virutas.

„Ma tean,” ütles Arks veendunult. Ja sellest hetkest oligi kõik nagu teistmoodi. Jõulusussi üllatused ei olnudki enam nagu üllatused, pakkepael, mis terve aasta ülemises kapis vedeles, sai mingi teise, märksa tavalisema tähenduse ja päkapikumüts, mis mul ka praegu peas oli, vajus nagu iseenesest lonti.

Edasi läks meie tee üsna igavalt. Just enne veskit jooksis üle tee kass, keda ajas taga haukuv koer. Veskist natukene edasi oli kaevumaja, nagu ma juba mainisin. Sellest möödudes jäi Arks hetkeks seisma, tegi sellist veidrat häält, nagu huilgaks läbi ilmatu suure toru, ja virutas kaevumajale jalaga. Kume kolin ja veider krigin sundisid mind hetkeks peatuma. „Miks sa seda tegid?” küsisin. Arks keeras kohe minu poole: „Mis ma siis tegin?”

Vanast kaevumajast kostnud hääl oli tõesti kuidagi kummalise kõlaga, nagu oleks ta valu tundnud. Vaatasin hetke Arksi ja läksin siis kiirustades edasi. Ma ei varjanud oma pahameelt. Ei tea, mis tal täna viga oli, algul siunas päkapikke ja jõuluvana, siis tagus jalaga lihtsalt asja eest, teist takka vana kaevumaja.

Idu ruttas mulle järele. „Maru, lähme minu poolt läbi, mul hakkab ema täna piparkooke kaunistama, ta enne ei hakka, kui ma kodus olen, tuled ka, ema lubas, ta isegi kutsus sind, kas tuled?”

Mõtlesin hetke selle peale, kuidas me Idu köögis piparkooke kaunistame. Idu ema oli minu meelest üliäge, ta kandis lühikesi patse nagu meie klassi mõned tüdrukud, ise juba suur inimene, patsid peas, ja see oligi täiesti teistmoodi, ei olnud mingid lihtsalt sirged juuksed või lokid, patsid olid, vaat selline ema on Idul. Nimi on tal ka lahe, Marii. Just. Marii, mitte Mari, ehk siis kahe i-ga Mari.

„Tulen küll,” ütlesin, ja see viis mu mõtted olematutest päkapikkudest ja Arksi jalahoobist vastu kaevumaja piparkookide kordumatule lõhnale ja glasuuri suhkrusele maitsele.

Pistsime Iduga jooksu, Arks jäi meile järele vaatama. „Jookske aga pealegi ema kaissu!” karjus ta meile järele.

Ema kaissu, jäi mulle kuskile kumisema, küll praegu alles oleks tahtnud ema kaissu pugeda, lihtsalt selline tunne tuli peale.

Raekoja ees jäime seisma, mina olen kõvem jooksja kui Idu, me teame seda mõlemad, ja kui Arksist rääkida, siis tema ei viitsi üldse joosta. Talle ei meeldi mingit sporti teha, ta on meie klassi kõige pikem ja kõige suurem poiss. Aga muidu on Arks väga lahe, ta on päris tugev, nii et isegi neljanda klassi poisid ei julge talle midagi halba öelda või teha. Ja kui Arks ainult tahab, siis võib ta kogu klassi naerma ajada, õpetaja kaasa arvatud.

„Hingeldad?” küsisin Idult.

„Ei, pistab, koolikotiga joostes alati pistab. Mida see Arks kisendas?” Raekoja kell lõi täpselt üks.

„Ah ei midagi.”

Idu ei ela minust kaugel, meie mõlema kodu on enam-vähem kesklinnas. Arksil samuti, tema kodu on samal tänaval kus minu oma, aga tänava teises otsas, nii et kui mina koju jõuan, tuleb Arksil veel umbes paarikümnest majast mööduda ja siis kolmekümne viienda juurest hoovi keerata, seal on 35A ja seal ta elab, neli korterit on ühes majas ja ühes nendest elab Arks koos oma vanemate ja vanema vennaga.

Idu istus raekoja ette pingile. „Küpsist tahad?” Idul on alati küpsiseid, ükskõik kuhu me ka ei lähe, alati on tal mingid küpsised taskus. Idu koukis taskust välja peotäie küpsisepuru.

„Ei, ma ei soovi.” Hakkasin üle raekoja väljaku minema, Idu kloppis käed küpsisepurust puhtaks, ja nii me koos läksime, kuni jõudsime Idu kodumajani. „Kus täna saab alles piparkooke süüa!” rõõmustas Idu, kui käsi ukselinki puutus. Miks ma selle üle ei imesta: kui Idu meil käib, siis paneb vanaema alati kausi küpsiseid täis, ja peaaegu alati on see enne Idu lahkumist täiesti tühi.

Vana maja uks avanes veidra kriginaga, nagu tahaks öelda midagi, millest meie, inimesed, aru ei saa. Ja ukse sulgudes oli krigin teistmoodi. Võib-olla ütles maja meile ust avades „tere” ja sulgedes „tulemast”. Aga võib-olla hoopis „ma tahan” ja siis „teid ära süüa”, sest uks on ju maja suu.

Majas oli kolm korterit ja ma tundsin kõiki, kes nendes elasid. Esimesel korrusel oli kaks peret, ühes elasid kaks vanemat inimest ja teises kõhetu naine, kes pidi olema muusik, sest alati kui ma Idu juurde läksin, kostis sealt mingi pilli, vist tšello mängimise helisid.

Teisele korrusele viis vana puutrepp, mis ka tahtis meile igal sammul midagi öelda. Igal astmel, ja neid oli kaksteist, kostis omamoodi krigin, seda muidugi siis, kui sa trepist lihtsalt kiiruga üles ei trampinud. Mulle meeldis väga see vana puutrepi hääl, nagu laul, igal astmel oli oma sõna, nii olin ma välja mõelnud. Ja iga aste oli erilise kõlaga. Jah, just kõlaga, sest kui oskad kuulata, siis ju kogu maailm pidevalt kõlab su ümber.

„Trambite mu peal ja keegi kunagi ei küsi, kas see mulle meeldib,” lausus vana trepp, iga jalaaste peale ühe sõna, kokku kaksteist. See on ainukene lause, mida trepp lausuda oskas. Jah, ma mõtlesin selle ise välja, et trepp räägib. Õigemini ma kuulasin ükskord treppi, kui mu jalg selle astmeid puudutas. Trepp rääkis kiunudes ja krigisedes. Ja siis ma tegin veel nii, et astusin esimesele astmele, trepp ütles „trambite”, ja siis jätsin ühe astme vahele ja trepp ütles „peal”. Seda mängu olen ma salaja vahel mänginud, kui Idu juurde lähen.

Idu kodu uks oli lahti ja sellepärast oli juba trepikojas tunda ülihead piparkoogilõhna. Pühad, vaat need on päris pühad, kui piparkooke küpsetatakse. Idu ema oli ukse lahti jätnud, sest toas oli palav, ja ma arvan, et ta tegi seda natukene meelega ka.

„Tere, Maru. Kuhu siis Arko jäi?” Idu ema vaatas küsivalt oma poja poole. Idu aga kiskus saapad jalast ja läks kohe kööki. „Ma küsisin midagi, Indrek.” Aga Idu oli juba piparkoogi suhu pistnud ja teine oli tal käes.

„Arš äšk olliš,” pobises tema piparkooki täis suu.

„Söö suu tühjaks ja räägi korralikult, mis ja kuidas.“ Idu neelas suutäie alla ja kordas öeldut:

„Arks läks lolliks.”

Idu ema vaatas minu poole ja mul polnud muud targemat vastata kui lihtsalt õlgu kehitada. „Pidite ju kõik kolmekesi koos tulema. Mis siis ikka. Maru, pane riided nagisse, ja peske käed puhtaks, piparkoogid ootavad kaunistamist, see on nüüd küll teie töö.”

Mulle see töö meeldis. Ja tundus, et Indrekule ka, sest iga teine glasuuritud piparkook rändas tema suhu. Mina otsustasin piparkooke mitte ülemäära kaunistada, kuusepuukujulisele koogile tegin vaid valge glasuuriga randi: mulle meeldis selliselt kaunistatud pühadeküpsis väga. Olime Iduga nii oma töösse süvenenud, et ei märganudki, kuidas Idu ema Marii meid vargsi naeratades vaatas. „Maru, sina saad kõik oma kaunistatud koogid endale,” ütles ta. Vaatasin Idu ema.

„Aitäh, aga ma teen ikka teile ka mõned kaunistused.”

Tundus, et see sobis. Piparkoogikuhi laual kasvas ja me pidime uue kausi tooma. „Ema, kauss on täis, too uus,” kamandas Idu. Olin ühe hooga toolilt maas ja läksin Idu ema järel teise tuppa. Ta oli juba vana kummuti uksed avanud ja otsis sealt paraja suurusega kaussi. Seisin seal ja miskipärast tuli Arksi öeldud lausejupp jälle meelde: „Jõuluvana pole olemas, päkapikke pole ka.” Siis kerkis mu pea kohale mõttemull, milles alguses lõhkes jõuluvana ja seejärel plahvatas õhumullis päkapikk. Olin sellesse kujutluspilti süüvinud, kui Idu ema seisis juba minu ees, kauss käes. „Kas midagi on juhtunud?” küsis ta osavõtlikult. Võtsin tema käest kausi ja hüüdsin kööki minnes valjul sosinal üle õla: „Ei midagi.”

Telefon tegi mu koolikotis jubedat plärinat. See on isa vana telefon ja vist meie kooli kõige vanem mobla, ja mul on tunne, et see töötab just siis, kui heaks arvab. See oli vanaema, kes helistas, ja muidugi ei olnud ma talle öelnud, tähendab helistanud, et see piparkookide kaunistamine ees seisis. Idu ema vaatas ja sai kohe aru, et midagi on viltu. „Vanaema?” küsis ta minu poole vaadates, kui telefoniga rääkisin. Noogutasin, siis palus ta minult telefoni, ja nüüd olin kindel, et edasine jutuajamine viib vanaema mõtted mujale, ja see pisike arusaamatus oli juba lahenduse leidnud.

Pakkisime minu piparkoogid paberkotti, mille Idu ema punase paelaga pealt kinni sidus. „Mine nüüd otse koju, kõik on hästi.”

See mõjus nii rahulikult, et oleks tahtnud Idu ema kohe kallistada, päriselt, nagu oma ema.

Trepist alla minnes jäin seisma ja mõtlesin hetke: nüüd lausub trepp oma sõnu tagurpidi ja jätab mõne sõna isegi vahele. See oli ju minu teha, millisele astmele astuda ja millisele mitte. Astusin nii, et jätsin üle ühe astme trepil vahele, ja sellisel juhul lausus trepp mulle tuntud, noh muidugi minu väljamõeldud lause, aga tagurpidi, nagu ma juba mainisin, sest ma tulin ju ülevalt alla, ja see võis kõlada nii: „Meeldib mulle küsi kunagi ja mu.”

Kekslesin mööda vana munakivitänavat, Kringli pagariärist möödudes tundsin tuttavat piparkookide küpsetamise lõhna, mis karamellikringli lõhnaga segunedes mind kuni koduni saatis.