Читать книгу Maru lugu - Aarne Mägi - Страница 5

Maja, kus elame, on kunagi minu vanavanaisa ja tema venna ehitatud. See on üks keeruline lugu ja vahepeal elas selles majas kolm peret, ja siis sõitsid nad ära. Praegu elame siin meie ja pool maja on tühi. Seda üürib isa suvel suvitajatele välja või annab ka niisama kasutada oma tuttavatele, kes meile vahel külla tulevad. Vanaema elas ka varem selles majapooles, aga isa ütles, et pole mõtet tühja kütta ja et meil on ruumi küll.

Seisin väravas, vaatasin piparkooke täis kotti ja astusin väravast sisse. Uksi me ei lukusta kunagi, kui kodus oleme. Kui, siis ainult ööseks. Jätsin saapad esikusse, ja enne kui jõudsin tuppa astuda, avas vanaema juba ise ukse.

„Oleksid võinud ikka helistada, et kojutulemisega kauemaks jääd.”

Panin piparkoogikoti lauale. „Ma tean, aga läheb meelest ära.”

Vanaema võttis ohates koogikoti ja puistas piparkoogid kaussi, ise vaikselt omaette rääkides: „Läheb meelest ära, läheb meelest ära. Oh heldeke, nii palju ja nii ilusad, on see Mari ikka hea laps.“

„Marii, mitte Mari,” parandasin vanaema. Tema aga ei teinud mind kuulmagi. Vanaema ütles Marii kohta alati Mari, ja seda hea lapse juttu rääkis ta Marii kohta ka kogu aeg, kui ikka põhjust oli. Ta kutsus vahel isa ka lapseks. Ma mäletan, et kui olin umbes kolmene või neljane, siis sain äkki aru, et vanaema ei ole lihtsalt niisama, iseenesestmõistetav vanaema, aga et ta on ka ema, minu isa ema. See tundus nii kummaline, nii vana ema, ja siis saingi aru, et isa jaoks ei ole ta vist nii vana, ja sellepärast on minu isa ema mulle just vanaema.

Viisin koolikoti oma tuppa ja istusin kööki laua taha, kus ootas mind praeahjus soojas hoitud kartulipuder. Minu meelest oli selline just kõige maitsvam. Sõin isuga ja vanaema vaatas mind ainiti. „Eh, mürakaru, suureks hakkad kasvama, liiga kiiresti ainult.”

Seda lauset on ta ka minu arust igal aastal korranud, alates sellest ajast vähemalt, kui mina maailma asjadest aru hakkasin saama.

„Vanaema, ma tahan midagi küsida, aga luba palun, et sa vastad ausalt.” Vanaema kallutas pead vasakule, võttis korraks prillid eest, et neid põlleservaga puhastada, nagu oleks tal hetkeks nägemine ära kadunud. Prillid uuesti ette pannud, vaatas ta mind nagu esimest korda ja küsis sellise sooja ja maheda häälega: „Lapseke, kas ma olen sulle kunagi valetanud?”

„Ei, mitte et oleksid,” lisasin kiiruga, „aga kui ma nüüd küsin ühe asja kohta, kas sa vastad või õigemini oskaksid ausalt vastata?”

Vanaema kohendas nimetissõrmega prille ja ootas sõnagi lausumata küsimust. Ma isegi ei teadnud, kuidas alustada. Mõtlesin juba, et pidin ma selle just praegu jutuks võtma, söögiisu kadus kohe. Aga vanaema nagu oleks mu mõtteid lugenud ja alustas ise.