Читать книгу Karl Kiilaspea pärijad - Aarne Ruben - Страница 4

aastal DCCCLVI, mis kõneleb rüütlite osalemisest printsessi pulmatseremoonial ja sellestki, kuidas juuresviibinud senjöörid austasid pühakute säilmeid.

Esimeses kapiitlis tuleb juttu pöörlevast maast.

On hea, et suudan selle kõik lõpuni ära kõnelda, sest vennad-rüütlid ootavad tegusid ja mitte sõnamulinat ja iga raamat on tegu. Aga kuhu see kõik välja viib, sellest juba järgnevas kolmeteistkümnes peatükis.

Nimi on minul Lothar, frangipäraselt Hrotgario, ja minu esivanem sõdis koos majordoomus Karl Vasaraga Püreneede mägedes. Minu maavaldused asuvad Verberie lähedal, nad on viis arpennist pikad ja laiad ja koha nimi on Stu Leu ehk munkade keeles Stu Lupum. See tähendab Hundikuristikku. Ma olen vikomt ehk asekrahv ja mul on palju talupoegi, kes töötavad minu heaks. Ilmad on meil head, kui saate, siis tulge külla.

Kõigepealt, see oli õnnelik juhus, et tema heldus kuningas Karl oli andnud Juuditi, ühe oma kahest tütrest, Wessexi kuningale Aadlihundile, ning mina ja minu kaks sõpra olime tema helduse suursündmuse — pulmade — tunnistajaks kohas nimega Verberie-sur-Oise, mis tähendab Oise’i jõe läheduses asuvat pöörlevat maad.

Pöörlev Maa oli tugeva puittaraga linnus Pikardia haljastel küngastel. Nii kaugele, kui silm iganes võis ulatuda, ümbritsesid seda maalinna meie helde riigi põhjatud sood ja kõrged künkad. Puudest olid esindatud mänd, lepp, kuslapuu, vaevakased ja -pajud, õitsvad või lõikusküpsed nisupõllud rõõmustasid tundmatu ränduri silma. Juba teedelt algasid põhjatud okaspuumetsad, milles metsik meigas ja taltsas kull võisid oma igavest ringtantsu vihtuda. Kui senjöörid saabusid oma mitmevärviliste sadulatekkide säras, siis võis tihti näha talupoegi, kes teepervel adrakurgi üles tõstes ehk siis külviastjat hoolega põues hoides kõndisid. Suitsud keset seda Jumala suurt loomingut tähistasid pisikesi kloostreid, mis sinna-tänna riburadapidi kokku paisatuna meie maad ehtisid. Kloostrite ristidega terasuksed jäid rangelt suletuks, kuid eriti värvikal sügisel oli selgesti näha, kuidas mõni väsinud, jalgu järel vedav vandersell nende hoonete akende taga koppis ja kuidas siis sünge munk laternaga talle pimeduse saabudes vastu tuli. Kloostrite õuedes käisid talunaised ubade või saksa naeristega, vahel võis jälle näha paternostereid pobisevat ilmikmunka veinivaatide või juustukeradega kloostriteel ukerdamas.

Meie maa laius otsa ja ääreni ja niisuguste vanade paikade nagu Sepaallika, Kloostrivärava, Arpenti või Compienti vahel olid laiemad klaaskõvad teed, mida mööda kunagi ammu-ammu astusid võõrad leegionid. Meie talupoegi, rahvarämpsu, ei lastudki tollal neile teraskõvadele teedele. Vahel ründasid väikesi linnu karmid mehed Põhjalast, kokkupunutud raudrüüd kilgendamas ja suud täis tatti. Kirikute kellad lõid siis helisema ja kantside keerdtrepid ummistusid rahvahulgast. Kuid tavaliselt kustusid tulekahjud varsti ja hädakellad jäid siis ka pea vait – punaste habemetega mehed olid tagasi oma laevadele läinud. Mere mahedat hingust tundis kogu me maa. Olime meremaa.

Niisugustel ohtlikel puhkudel saatsin ma oma külavanemad mehi kokku ajama, et moodustada väesalk ja vastast jälitada. Vaevalt saab vaibuda linna kirikukella viimane kõla ja hüübida viikingite minema veetud lamba veri, kui vastane on juba oma maopeadega laevades. Nende laevarivi esimene ots on siis juba ehk meres. Aga meil voolab merre ainult üks suurem jõgi ja see asub paigas, mille maavalitsejaks on Guepe de Agilofinges. Tema mehed ei ole just suuremad asjad vaenlase jälitajad. Kuningas Karl peab ise kõik tegema. Me ei räägigi sellest, et Karl on ainus oma isa poegadest, kes vanasse pealinna jäi, me räägime sellest, et ta väärib vana Carolus Magnust. See kuningas on maa sool, tema hingus! Minnes kohtuma Argentariasse oma vennaga, et liituda kolmanda venna vastu, oli ta, nagu annaalid meile kõnelevad, näinud pilve peal kellegi jalgu, määratu pikkasid.

Konsiil kartis kuningas Karli ja umbusaldas teispoolt lahte tulnud Aadlihunti. Me kõik olime Karlile truudust vandunud, Aadlihunt aga ei olnud seda teinud. Muidugi, eks ta olnud ju võõras kuningas. Vana nagu kurat, oli ta tulnud Wessexi metsade vahelt – tema kohta kõneldi, et ta valdas vabalt musta maagiat. Ei lugenud midagi, et ta oli käinud äsja palverännakul Roomas. Paljude väljamaa saadikute kahtluse äratas ta sellega, et ta kroon seisis koos päikesest ja kuust. Ta valitsusskeptril on kõikide ümberkaudsete maavalduste kontuurid ja ta kasutas sibülle nagu kunagi kuningas Pippin, kelle ees käis kummardamas musta mitraga sibüll, paludes kuningal ohjeldada Konstantinoopoli imperaatori aplust.

Vana kuninga Aadlihundi järgmine abikaasa oli siis Juudit, Karli tütar. Juuditi jaoks oli see abieluliit esimene. Ta oli alles viisteist aastat vana, sellepärast ei teadnud eriti keegi, kuidas ta hakkab sobima ligi kuuekümnese kuningaga. Ta oli saanud neli nädalat õpetust nunnakloostris küresside juures ja ei olnud kunagi näinud pealt linnulaskmist. Kogult oli ta habras ja väljanägemiselt kahvatu, kuid nagu me hiljem näeme, tuli see talle ainult kasuks. Kadedad keeled olid just asunud jutustama, et läbi selle püha abielu on tulemas Aadlihundi ja Karli suur mesallianss ja vana Aadlihunt on just too, kes siit kasu lõikab, sest narrid olid tema kohta juba salmi teinud, ikka et «sakside skeptrit ei hülga, tema oma Northumbria».

Pulmadeks määratud päevadel olid kõik Pöörlevale Maale toovad vanad teed rahvast täis. Kuningas Karl oli teinud suurt tööd, et tutvustada neid ülevaid hetki meie aadlirahvale, ja sellepärast ei teeks paha, kui me tutvustame neid kõrgeaulisi isandaid, kes määratud päevil Verberie’sse valgusid. Krahvid, kes kohale tulid, olid kõik varem või hiljem olnud kuningas Karli õuerüütlid. Minu noorusajal oli Karl käinud sõjakäikudel erinevates maades, kuid talveks tõmbus ta tihti oma talimõisa Meerssenis, mis asus Brabandi viljakatel tasandikel. Meersseni lossis kirjutas ta alla kõikvõimalikele sobingutele selle maailma vägevate, oma venna ja paljude krahvide ning muude valitsejatega ning oleks ka mauride saatkonnad ette võtnud, kui need ei oleks olnud juba ammugi puruks löödud, vedelemas ajaloo tolmus, mida on kahjulik sisse hingata.

Mina, vääritu, ei tea neid asju täpselt, aga Karli ajal olid nii mõnedki krahvid saanud oma krahvkonnad ja maad salaja, nii et nonde kilbikandjad ei teadnud mitte, mis isand neile nüüd järgmiseks tuleb. Karl võttis talviti oma alluvaid — klientasid — vastu järvel ja kui seal tähtsate isandate rivi moodustus, siis algas ilutulestik, õhku paiskusid erinevad tulesambad, tulekuulid, tonderdajad ja vongeldised. Publik, kes ei tea, mis asjad need on, siis ütlen lihtsalt, et need on Karli meelelahutused. See on ilu-tuli, mis tuleb sealt, kust tuuleving.

Kuid Karl üritas oma alluvaid võluda ka muul viisil. Me kõik teame, et Karl oli oma venna Ludovik Saksaga Argentarias vande andnud, milles üks saksa ning teine frankide keeles pidulikult teatas, et kolmas vend Lothair on surutud nende vahele Burgundiasse ja mereäärsetesse provintsidesse, mis jäävad siit kõige enam lõuna poole. Palju aastaid käisid intriigid Lothairi vastu, kuid miski ei mõjunud: ikka astus Lothair rõõmsa ja roosipõsisena nii oma õukonna, oma maavaldajate, Rooma Püha Isa kui ka kõikide teiste ette. Ent ta vend Karl Kiilaspea kartis põhja isandate mässusid, umbkaudu samasuguseid nagu tema noorusaastatel, sest vihmavalingud, tuulehood ja põuad olid palju kordi ikaldanud põhja rüütlite muidu nii viljakaid põldusid: kätte oli jõudnud tuule ajastu, hundi ajastu, oda ajastu – nagu üks munk nii võimsalt suurustles, tabavalt oma aja vaimu kokku võttes. Niisuguste loodusõnnetuste puhul ei ole kõige alam seisus iial rahul, nagu need tänamatud loomad iial millegagi ei rahuldu.

Ja sellepärast pagendas Karl paljud oma isandad Karlilinnast ja selle ümbrusest, Jumal teab, kuidas pagendusse saadetud sellega leppisid, kuid Karli paladiinid muutusid rahulolematuiks. Ka Lothairi juures nuriseti ja nii otsustasid paladiinid mõlemalt poolt härrastele kuningatele sisendada, et kaks valitsejat võitlusväljal kohtuksid, sest kõige kõrgemate erimeelsused peab otsustama Jumala enda kohus. Juba olid selleks puhuks siiailma taotud kuningate turvised, mis kaetud paksu kullaga, juba lehvis liigagi võitluslikult Karli sinine ristilipp viie liiliaga. Lothairi surm oli ootamatu ja hoidis selle kõik ära.

Päev enne suursuguseid pulmasid toimus kuninga vastuvõtt tema lossis ja sealt hoiti lihtrahvas vähemalt ljöö kaugusel. Olin ka ise esimest korda Verberie kuningalossis ja vahtisin imestades kandelaabritel küünlaid, et kes võis küll olla see hiiglane, kes suutis midagi nii kõrgel süüdata. Polnud seal ju redelit, mida mööda oleks võinud ronida tavainimene. Gigandid, kes olid kahevõitlustel rändrüütlite, eeskätt Percevyll Mustrüütli ja Flandria Guillaume’i piikide otsa jäänud, ei olnud mõistuselt nii vägevad. Mõni inimpõlv tagasi kubisesid sellistest gigantidest terved metsad, kuid nende ainsaks oskuseks jäi lingukivi keerutamine nii vägevalt, et puuladvadki kohisema hakkasid. Rüütlitel oli hiiglastega palju-palju tegemist, sellest aga hiljem.

Vastuvõtt toimus nii, et kuninga suur saal kahises vaikusest, kui kuningas Karl väärikalt mööda purpurvaipa astus. Ta valitud rüütlid tassisid otse tema järel elevandiluust nikerdistega reliikviat ja dünastia lippe. Üks lipp oli kuldsete ja teine punaste ääristega ja see tähendas, et juba homme näeb rahvas peapiiskop Hinkmarit ennast. Kuningas oli väga mõtlik, hoides kogu aeg silma peal oma alaealisel tütrel, kes veel pulmakleiti ei kandnud, kellel olid tagasihoidlikumad riided.

Kuninga troonile mineku aega heerold veel ei tarvitanud, see pidi jääma kõnevabaks. Alles hiljem, kui isandad protsessioonis tulid, tõstis heerold oma koolitatud häält: «Frankimaa kiidab seda, kes on Neustriast... tema järel saabub Burgundia... nüüd tuleb akvitaanlaste eestseisja.» Heerold vihjas nimelt sellele, et vägev valitseja Karl oli kuulduste järgi pärit Neustria piirilt ja oma esiisaks luges ta kedagi muistset kangelast, kelle täpne nimi mul meeles pole. Teine heerold kordas sedasama ladina keeles, tarvitades sõna «akvitaanlaste» (‘equitanorum’) asemel pidevalt sõna «rüütlite» (‘equitum’). Pole usutav, et heerold poleks osanud ladina keelt, küllap see oli tahtlikult nõnda. Seisin oma sõprade, auväärsete, ent süngete krahvide Balduini ja Richardiga esireas ja nägin, kuidas Akvitaania härrad muigasid — rüütlid nad ju olidki! Seda poleks olnud vaja eraldi rõhutada.

Troonil istudes pani kuningas pähe oma teemantidega kaunistatud krooni. Kõik pidi olema hiilgav ja siin ei tohtinud paika olla millelgi juhuslikul. Erispoé, Karli esimene paladiin kummardas ta ees, laskus ühele põlvele ning andis talle siis üle «kuningriigi mõõga», millele kuus relvaseppa oli tahunud keerulise ja kalamustriga damaskuse söövituse. Siis kuulsin ja tundsin, kuidas pikk Richard, üks süngeimatest rüütlitest, vana sõber, kes mu kõrval seisis, minu poole nõjatus ning peaaegu vaid hingeõhuga lausus:

«See mees on üks esimesi ta sõjasalgas. On hirmus isegi mõtelda sellele, et ta jäi Britoonias vibuküttide kätte.»

Õhtu kulgedes tulid kuningas, printsess ja tema õde alla rahva hulka ning seal tervitas Karl mõnda üksikut valitut käe südamele asetamisega. Juudit ei teinud sedagi, vaid kõik võisid imetleda, milline kena roheline samet tal seljas oli, nagu polekski seda kunagi hoitud raskete kangarullide all. Printsessi veel mitte tärganud tisside peal tilisesid kuldsed litrid, mida vaadates tundsin ma magusat valu, nagu vaid üks rüütel võib oma südamedaami juuresolekul tunda. Nägin ka ära, et seltskonnas vilksatas isegi kuninganna Ermentrude, kellest kuningriigis oli alati palju juttu olnud. Laia lõua, kuid erakordselt ilusate silmadega Ermentrude oli igal juhul oma kenadusest midagi oma tütardele edasi andnud. Muidugi pole see ausale Jumalale meelepärane, et mina, õnnetu provintslane, oma kuninganna kohta selliseid sõnu tarvitan, ent ma olen valmis mürki võtma, et — esiteks, emand Ermentrudel ei ole sest midagi, teiseks, ma ei ole keerutaja, minu lood kulgevad otsekoheselt. Tähendab ju ka kuninganna Ermentrude nimi võimsat ilmasammast, mida truult ja õilsalt toetatakse.

Minu sõbrad-rüütlid Balduin ja Richard olid alati olnud kõvad mehed vaidlema, me lahkusime varem ja läksime ühte vanasse tänavasse mitte kaugel kuningalossist, kus asus suletud luukidega hospiits. Juba kaugelt silmasime, et selles kõrtsis peab täna kindlasti olema veini, sest kuulus «circulus vini» ehk veini saadaolekut märkiv roosikrants oli selle ukse kohal. Ma saatsin Alexi, oma kannupoisi, kellest meil veel kaunis palju juttu tuleb, veini järele. Tema tuli tagasi, ühes käes valjarõngas ja teises kaks kruusi: näitas oma oskust, võrukael!

Richard viskas oma sulelise kübara lauale, nõjatus sinnasamma, nagu tal kombeks on, ja ütles:

«Mehed-vennad, kas nägite täna seda punast rõhtsa kuldjoonelise vapiga rüütlit, kes täitis mõõgaseadust kuninga ees? Herispoius või Herispogius on ta nimi. Sel nädalal viieteistkümne suve eest jäi ta Britoonias vibuküttide ette. Saja jala pealt ei suutnud komposiitvibu tema turvist läbistada.»

Meie Balduinil oli õõnes hääl, nagu taotaks luust rõngaid vastu kindlusevalli äravoolukanalit. Balduin, õnnistatud hüüdnimega Cil-Le-Mousches-Par-Le-Feu (ehk See-Kes-Hüppab-Läbi-Tule), pidi tingimata lisama:

«Firaguti habeme nimel, selle isandaga tahaksin ma turniirilöökide all kohtuda.» Ta sobras oma imeliku kujuga kotis ja tõmbas sealt välja raudse kinda, nagu oleks juba turniiril. Ütlesin:

«Vend Balduin, sel ajal, kui me veel seiklusi otsisime, nimetati sind Raudkäeks, kuid Erispoé rändas sel ajal laiemalt, ta käis Nantevinis ja Poitevinis ja teda kutsuti Kuldirüütliks, sest ta oskas teha suurepäraseid ajulõikusi, nagu kult vehmerdab tammetõrude mäes.»

Sel ajal, kui ma seda ütlesin, pöörasin pea järsult paremale ning silmasin meie kannupoiste karja, kes vaatasid meid juba üsna suure aukartusega. Isandate jutud olid neilegi mõjunud otsekui elustav neste. Siis hakkasid Balduin ja Richard vaidlema vibunoolte läbistamisvõime üle, mina aga väitsin:

«Sõbrad, mis on taoliste rändamiste mõte? Mõte on, et peame mauride või muude jumalavallatute inimeste käest reliikviad tagasi saama. Jutustan teile ühe loo sellest, kuidas üks maurikuningas aastat viisteist tagasi Püha Peetruse hauakambri võtmeid varastas.»

Sel hetkel jäi sõber Richard mind vaatama, sest ta poleks eladeski uskunud, et ma olen nii tark.

«Too kuningas tahtis ilusad võtmed kaasa võtta. Kuid rändav pühak käskis tal need kohemaid hauakambrisse tagasi viia. Maurikuningas hakkas kahtlema ja viis kõigepealt ühe tagasi. Kuldirüütel ähvardas teda ajulõikusega ja nüüd on need siin meie kirikus, sestap granmerci meie kuninga jumalikule ettenägelikkusele.»

Teadsime, et veini joomise ajal oleme kõik muretud ja see oli hea. Laskem ometi rõõmul soontesse voolata, kui elu ju ometi nii vähe kestab... Kuid olime ka kindlad, et meil seisab ees raske päev. Tulemas oli kuningas Aadlihundi laulatus Juuditiga, kellele me kõik juba omi relvi pühitsesime. Sellepärast kulus uni meile marjaks ära. Nägin, kui kindla sammuga sõber Richard oma voodisse läks, ning ometi pahandas ta oma kannupoistega, et need olid talle liiga kõva aseme teinud. Pea kõik me leidsime oma asemetelt vähemalt ühe täi, kuid ei teinud sellest ilmaski suurt numbrit. Uinusime kiiresti.

Järgmine hommik oli nende killast, mil päike särava ja rõõmsana aknast sisse paistis. Pärastlõunal algas protsessioon ning uhkelt ja sirgelt seisis Reimsi peapiiskop Hinkmar, pea sama vana kui kuningas, oma purpursel vankril. Rahvas üritas ta vankri suunas lilli visata, kuid ükski ei jõudnud pärale. Kuuldused selle mehe õpetatusest olid jõudnud maa ja mere taha, sellepärast lootsime kõik õhtul kirikus ilusaid sõnu kuulda.

Ma olin selleks päevaks selga pannud topetega vammuse, mis nägi välja isegi parem kui kuninga purpurjas, kuid siiski kitsavõitu lambavillane hõlst. Kirjutatud on: sa ei tohi paremini riides käia kui sinu senjöör ja kui su kuub sind rõhub, siis kisu ta seljast; kui sa ei tea, kus on sinu kuub, siis unustagi see. Senjöörist paremini olin ma nüüd riides küll, kuid vähe oli neid, kes sel päeval seda tähele panid! Kare kotiriidest särk ning rahakoti kett kolm korda ümber naba, mida ma endale selga ladusin, läksid asja ette, kuna tol päeval oli juba jahe.

Ja sõjasulaste summa ratsutasin ma parimal võitlusratsul oma kolmest, mu hobune kuuletus igale minu käetõmbele ehk jalaliigutusele — hiirhall tundlik Pecheroni poeg Pecheron — üks õilis ratsu, kelle suguvõsa võib ikka leida siit kuni Pariisini.

Eales poleks ma olnud rüütel, kui ma poleks uurinud, mida teeb püünel Juudit, kellest üsna pea pidi saama aus abielunaine. Juudit kandis kollakaspunast pruutkleiti ehk flammeumi. Õrna pilguga ootas ta oma peigmehe ilmumist. Võib-olla värises ta jahedusest, ent selle vastu oleks pidanud aitama karusnahkne mantel.

Kõik meie kodukoha rüütlid olid esimeses reas: Guepe, Garnier de Pistres ja need, kellega olime eelmisel õhtul kõrtsis vaielnud. Meie saime näha iga niidikese kukkumist sündmuspaigas. Nägin siis minagi, kuidas piiskop Hinkmar oma kaarikust maha astus ja käed laiali sirutas, paremas käes rist. Ja vaata: väike ingel ilmus välja ta tiaara tagant, aga sellest ma rohkem ei räägi. Juudit vaga teldri naistesadulas säras endiselt oma flammeumis, säras ja värises, sest kui sa ootad peigmeest, siis ootad sa mingit suurt jõudu. Juuditi kõrval seisid umbes kümneaastased pruudipoisid, kes olid valgete lokkidega, kuid neid ei olnud sugugi nii hea vaadata kui Juuditi perekonda, kes olid riides vast veel puhtamalt ja ilusamalt kui Juudit ise. Kuningas ise istus kõige kõrgemal, hermeliinmantlis, ja sellise näoga, nagu ei puutuks kõik toimuv absoluutselt temasse.

Vaatasin poodiumilt alla ja sinna oli kogunenud igasugust rahvarämpsu. See tähendas, et tulemas oli eriline talitus: vaestele annetamine. Annaalid kirjutavad, kui tore ja uhke oli see siis, kui keisritütar oli läinud mehele imperaator Constantinusele, aga sellest oli ju möödas rohkem kui inimpõlv. Nii kiirelt läheb aeg! Kord hakkab inimene valitsema, siis on ta valitsenud ja rohkem ei valitse. Igatahes oli keisritütre pulmade ajal pööblit kolm päeva joodetud ja söödetud, lauad olid otse lookas lihast, kuid annaalid vestavad ka, et nende laudadeni pääsemiseks pidi tohutult trügima ja paljud talupojad tallasid üksteist surnuks. Siis visati rahva poole alla siinmail väärtusetuid kanakintse, ma nägin neid seal mitut kasti, ent ma ei oska ütelda, kuidas võiksid kanad inimestele rõõmu tuua.

Nüüd tehti pasunatega üüratut lärmi, sest Aadlihunt oli tulnud oma kaaskonnaga. Püünel oli temagi, kuid mitte Karli kõrgusel, mistap Karl vaatas tema poole kõrgilt alla. Meie kuningas tundus igati suurem kui see piktide vana. Too oli valgepäine isand, kelle käsivarres võis küll olla endist rammu, ent kes ei olnud enam sugugi kõbus. Jah, Aadlihunt oli tulnud üle väina Inglismaalt.

Tema kohta räägiti, et ta oli võitnud seitse lahingut, mis võis ka tõsi olla, eriti arvestades seda, kuidas ta ühest jalast luukas. Pruudi silmad olid löödud kombekalt maha, ent meie kõik, kes me seal esireas seisime, panime tähele, kuidas pilk ta ripsmete all rutakalt sinna-tänna voogas, nagu tahaks ta ikka veel kahetseda oma neitsipõlve toredust. Meenus ka see, et Juudit oli ju siinmail kui mitte ilusaim, siis ometi tähelepanuväärseim tütarlaps ja minagi olin vähemalt aasta veetnud vagades mõtiskeludes tema haprast olemusest.

Aadlihunt sõitis oma kõrvil tasast, kuid uhket sammu kiriku ette — oma kohalt nägin hästi, kuidas käputäis aukülalisi — prokuraatoreid ja prioreid talle teed tegid. Karl tuli nüüd samuti alla oma kõrgelt kohalt ja läks, parem käsi välja sirutatult ees, võõrale kuningale vastu. Kohmakalt ja kohmetusega vabanes Aadlihunt oma jalusest ja seegi pidi tähendama vanust. Kaks kuningat surusid kätt ja kõnelesid midagi, kuid tuulevirvendus viis minult ära nende ütlemiste mõtte. Sest kirjutatud on: kui kaks kõnelevad, siis vaikib kolmas ja saab kõik teada, kui vinge tuul seda teadmist temalt ära ei vii. Olen kuulnud inglise keele kohta, mida Aadlihunt kõneles, et see oli kangelaste keel. Piktid, nagu nende nimigi ütleb, olid oma sügavamalt olemuselt võitlejad, karmid võitlejad.

Kangelaste keele kohta tean omast käest, sest kui ma mõni aasta tagasi kirde poole rändasin, et osaleda suurel turniiril ühes ikaldanud linnas, oli seal ka punase suletuti ja tugeva raudrüüga rüütel Northumberlandist, keda ehtisid pärlid ja kalliskivid. Ja vaata — tema rääkis ikka nii, nagu kangelased kõnelevad, sõnalõppe neelates, kuigi ma kuulsin teda rääkivat ainult siis, kui ta oma esivanemaid üles luges. Üks tubli flandrialane sõitis ta käemuskli paigast ära, kuid ta isegi ei liigutanud end rajal, ähvardades aasta pärast tagasi tulla. Tubli mees ei tee haavadest numbrit, aga pärast selle Northumbria mehega kohtumist mõtlesin tihti, kas tasub ühel aadlikul end niimoodi kalliskividega ehtida nagu lõunamaine papagoi. Aga teisest küljest tegid seda kõik, sellega paneb teised õigesti paigale.

Kui kuningad olid niimoodi kohtunud ja tõlkide juuresolekuta riigiasju arutanud, mindi kirikusse. Kui Aadlihunt läks sinna paljude relvade tärisedes ise, siis pruudi isa talutas sinna käekõrval pruudi, mis on vana ilus komme. Ka siis tärisesid relvad, see asendus aga peagi inglihäältega. Esitati «Au olgu Jumalale kõrges, au olgu inglitele, au olgu kuningale», mille ajal kaks ministeriaali tõid sisse liilialipu. Ma vaatasin raevunult altarit, kus oli kujutatud pilti, millel ilmalapsed Meie Õnnistegijat piitsutavad, tema kuue peal täringut heidavad ja ta siis ristipuusse löövad. Kuid kus koer okse kallal, seal ka piits, ütleb rahva tunnussõna: juba on ingel Gabriel avanud taevad, ta puhub kõverat sarve, mis kutsub patused ära. Nii oli see pildil. Kui ma Flandrias turniiril käisin, siis astusin ühte väikesesse külakirikusse, kus rüütlite palve on ikka mõjusam ja sügavam. Seal oli altaril ka Saatan, aga ühe musta risti varjus, millele Meie Lunastaja oli toetanud oma jala. Tolles kohas läks õnneks, sest Kolm Kuningat olid oma käed tõstnud ja stseenile nii palju valgust kallanud, et koer ei oleks parimagi tahtmise korral suutnud oma okse kallale tagasi pöörduda. Kolm Kuningat olid valguse käes, Saatan pimedas ega pääsenud sealt välja.

Ma olin kirikus esimeses reas ja nägin, et niipea, kui pruutpaarile anti buffetid ehk aluspadjad, millele põlvitades võisid nad altari ees sügavasse palvesse laskuda, algas ka missa. Koor laulis «Toogem sisse püha abielu», siis palvetati põlvili. Hinkmar astus altarisse. Ladina keeles kutsus ta inimesi meieisapalvele ja asus siis mõlemas kohalikus keeles kõnelema selle päeva tähtsusest, pruudi ja peigmehe voorustest. Selgus, et Aadlihundil on olemas kõik mõeldavad rüütlivoorused, aga pruudil on omadusteks kolm C-d: caritatis ehk suuremeelsus, castitia ehk hingeline puhtus ja kasinus ning ta on caelibata ehk neitsilik. Kolm C-d annab kokku CCC, mis omakorda tähendab, et see abielu kestvat kolmsada aastat: centum — centum — centum. Panin tähele, et Juudit noogutas seda kuuldes innukalt, nagu meeldiks talle jumalamehe südi kõne. Kohe tabasin ma ära, et tuleb mõtelda, mis saab siis, kui need kolmsada aastat möödas on, kas tõesti lahutus, ent missa edasine käik andis ka sellele vastuse. Ja ometi oli Juudit nii väike ja valgeke seal, mehest vasakul oma sooja hermeliinrüü all palvetades, võib-olla ta aimas, et sellest palvest tuleb kunagi tõusta ja ka tegelikku ellu astuda.

Edasi laulis koor «Benedicamust» ja mõned kogudusest laulsid koos nendega. Hinkmar luges Johannese evangeeliumi. Nüüd toodi Aadlihundi ja Juuditi vaibad altarile lähemale, nende käed ühendati puhta linase riidega, koor aga laulis «Õiged Issanda ees» ja «Jumala teod on mõõtmatud». Pruutpaari õnnistades ütles ülitark Hinkmar, tarvitades seejuures Aadlihundi ristinime Benedict:

«Antakse sõrmus.

Kuningas, sa võta vastu sõrmus, milles nähakse Issanda puhta püha kuningriigi tunnust, millega nähtavaid ja nähtamatuid vaenlasi on põrmustatud ja ketsereid noomitud. Võta vastu seesinane naine mitte sel pool, kus sa tavaliselt hoiad valitsemise skeptrit. See on leping, mis äravalituid sidus Aabrahamiga, mis Moosesele jõudu andis, mis Joosuat kannustas, millest Taavet tagasihoidlikult laulis. Sina, kõige õilsam Juudit, kiriku kuulekaim laps, sest kirjutatud on, et laps peab pärima taevariigi auhiilguse, saad suurendama oma mehe valdusi ja tema õnnistust tulevases elus, mida ilmalikul valitsejal vaja on. Kes on selle Püha Abielu vastu, rääkigu nüüd või vaikigu igavesti.»

Nende sõnade juures valitses kiriku võlvide all vaikus, sest keegi ei tahtnud hakata abielu keelustamisega selle pühadust rikkuma. Püha on see, mida ei puudutata ilmaasjata. Panin ka tähele, et Juudit sai oma truudussõrmuse vasaku käe keskmisesse sõrme, sest on enam kui kindel, et naiste puhul viib just sellest sõrmest otsesoon südameni.

Nüüd läksid pruudi ja peigmehe suguliinid eraldi rongikäikudena grotti, kus asusid märtrite pestud ihud. Vagas palves heitis Juudit usukannatajate ette põlvili ning ka Aadlihunt vajus sõjamehele kohatusse pikka mõtiskellu, kusjuures ma nägin, kuidas tema laiad kõrvalestad seejuures tulipunasteks tõmbusid. Nüüd suudeldi taevapuhtaid säilmeid ning ümbritsevad nägid selgesti kirstude ümber lendlevat nimbust. Viraak pani deemonid robinal laiali jooksma, kui neid selles paigas ülepea oligi. Hinkmar tegi ristimärgi ja ütles: «Aamen tuleb Gallialt / aamen laulab Burgundia, / Bigorniuse vürstihulk, / Vaskoonia ja Teutoonia / kuldsel troonil armust laulavad.»

Sellega oligi tseremoonia otsakorral ja kõik pealtvaatajad võisid koju minna.