Читать книгу Karl Kiilaspea pärijad - Aarne Ruben - Страница 5

ikka aastal DCCCLVI, milles mina ja Guepe külastame Maikäe rüütlit, saame teada, millise laulu Ury d’Armes’ kääbus meile laulab ja mis salanõu peavad kolm rüütlit varjualuses roogade juures. Kohtan kaunist karjust Ury d’Armes’ maavaldusel.

Astusin auliku Guepe de Agilofinges’ juurde, keda ma harva söandasin kõnetada. Siiski, pärast seda pidulikku laulatust, mille tunnistajateks me kõik ju ometigi olime, tundus mulle temaga kõnelemine erakordselt vaba ja vajalik. Sõnasin:

«Jah, neile lubati seda abielu kolmsada aastat, meie kõik olime selle tunnistajaks. Kolmsada aastat: see aeg ei ole ju veel midagi. Kolmsada aastat viib kotkas oma nokas või pistrik linnutiivul ära. Mis sa arvad, Guepe, mis on siin kolmesaja aasta möödudes?»

«Tuleb igavene rahuriik,» arvas Guepe nagu tõrrepõhjast. «Duelle ega võitlusi enam ei peeta. Rüütli elu muutub sama mõttetuks kui praegu ilmikmunkade oma, halastagu mulle Issand. Aga iga kord, kui ma kuulen midagi nii pikka ja vaga, tekib mul tahtmine teha kaht asja: süüa korralikku, suurt, rasvast tilkuvat lambakintsu ja heita oda puitkilbi pihta, mis on ehtne härrasmeeste viis.»

«Sa oled tõeline sõjamees, Guepe,» arvasin mina. «Mõni teine sinu asemel sõrmitseks seeaeg tsimblit või laulaks noorele daamile ohkelaulu.» Viimaste sõnade juures nägin selgesti, kuidas Guepel silmad peas põlema läksid nagu kinnistähed öösel taevas.

«Karjusepiigadega kõrgel väljal olen mina tihti vallatlenud,» vastas ta. «Aga iga kord olen olnud täis kristlikku meelt, lugemata seda patuks: olen sündsalt mõelnud, kuidas need vaesed lapsed seal vastu peavad, kogu aja lammaste juures, märja vihma ja tuule käes. Seepärast on minu jutt neile piigadele Issandale meelepärane, sest too, kes kristlikult mõtleb, see ka kristlikult tegutseb.»

Nüüd aga ütlesin mina:

«Mis neil seal viga peaks olema – lehesahin, allikavulin ja mõnikord tuleb ka päike välja. Elu nagu kuninga kassil. Ja kui mõni lõvilakaga greif on seal nende neitsiau kaitsemas nagu püha Markuse enese käsu peale, on veel eriti hea. Aga tahaksin, et sa viiksid mind karjuseneidude juurde, sest see on koht, kus ma veel käinud pole.»

Vastus oli Guepe de Agilofinges’ poolt selline:

«Praegu on sügis, vaata, maa on kollane ja mullane ja rusked helendavad sügislehed maas. Need kaunitarid on praegu kõik lambanahkades ja keras, joovad lõuatäit leiget veini.»

Mulle ei olnud eluaeg meeldinud, kuidas vend de Agilofinges naistest kõneleb. Aga juba järgmisel päeval läksime rõngassärkidega teele. Minu võik oli küll halvasti puhanud, kuid ta pidi aru saama: naiste juurde minekuks pidi pingutama. Meie juures on nii tavaks: lahinguratsud seisavad, pead norus, kui peremees on daamiga ja mängib viimasele kandlekeelil. Guepe aga kõneles mulle ja minu abilisele eelseisvast «retkest» nii:

«Need naised on kõige varmamad sind härra rüütliks kutsuma. Mõnikord isegi lisavad: minu rüütel. Serenaadis, mida laulad sina, ei ole seisused enam tähtsad. Salmid, mis sa esitad, olgu väga kurvad. Esimeses jutusta sellest kohast, kus sa oma daami kõige viimasena nägid. Kujutle, et ta oli kõrge vana tamme all, kust röövlid ta võõrsile viisid. Meie maal käib ühtepuhku inimesi, kes röövivad meie orjatare ja talunaisi. Aga talurahvas ei ole ju mingid loomad, see on ka seisus. Kurjad Põhjala mehed ehk norsemennid ei tohiks meie taluinimesi oma maale orjadeks saata!»

«Mis teises salmis tuleb?» pärisin mina.

«Teises on kauge armastus ja sina kiidad oma rahvast. Kauge armastus on, kui sa tüdrukut enam ei näe. Ta nutab sinu järele ja ta silmad on veekalkvel. Nuttes leiab ta puhmast mao. Ta, õnnetuke, suudleb seda ja see muutub kärnkonnaks.»

Tundsin, et mul on kõik enam kui selge. Küsisin, kuhu viib meie tee. Ja kus on too karjusepiiga, kes on vallutanud tema südame, ja kas seal on veel ka teisi karjusepiigasid — minu jaoks?

Ratsutasime Guepega punaste ja kollaste sügiselehtedega kaetud isandarajal ja mu vana sõber ütles oma mõõga vaselisi näppides: