Читать книгу Nõiaprotsessid Eestis - Aarne Ruben - Страница 5

Nõiaprotsessidest meie ajani on möödunud palju sajandeid ja inimkond on püüdnud sellest ajastust õppida. Lapsepõlve muinasjuttudest mäletame võlureid tule ümber tantsu vihtumas ja aegajalt mõnd kolpa katlasse pistmas. Me teame, et on olnud aegu, kui mustade pearätikutega vanad naised teadsid endeid ja oskasid sajatusi ja ütlesid, kes kellele mehele läheb. Aga kunagi olla olnud ka müstilisi võluprintsesse, maosõrmus sõrmes. Ja nõia-aegadest ilmub välja tume daam.

Milline oli olukord tegelikult? Miks „nõid” kujunes lendsõnaks, mida nii palju kasutati? Mis lugusid peidab arhiiv?

Kui küsida, kes oli nõid, võib vastata: nõid oli aitaja, kes lavastati pahatihti süüdi. Ta kutsuti kohale kusagilt kaugemalt, ta tuli ja pani oma jaheda käe murelikult kannataja laubale, ütles mõned sõnad ja jagas näpunäiteid, mille järgi talitada. Mõnikord luges ta hädalise voodi juures pikka regivärsilist loitsu.

„Kel käsi parandada, kel mõni haav: nõiad tulid, kes salvi, kes sarmiga,” öeldakse Geoffrey Chauceri „Rüütliloos” (238, 399)^[1.]. Nii on see olnud juba aastatuhandeid. Sarm on nõiale alati vajalikuks osutunud.

Kuid vahel nõid keeldus tegemast seda, mida temalt oodati; juhtus, et taud laastas küla, vaatamata tema sõnumisele ja tema rohtudele; tuli ette, et nõid oli kedagi sajatanud kas pulmadele või varrudele kutsumata jätmise eest. Teisal tahtis ta tulla lapseristimisele või vanade naiste ketrusõhtule lapuliseks, kuid teda kardeti ta silmades peituva „võlu” pärast. XVI sajandil hulkusid ringi rändavad trikimeistrid, nemadki võisid karistuse alla langeda. Veel võidi nõia pähe kinni võtta lihtsalt rahurikkuja – mees, kellele miski ega keegi ei sobinud ning kes noris tüli mõne mõisa ametimehe, näiteks kupja, aidamehe või möldriga. Ning lõpuks võisid karjapoisid, õitsilised või vanad naised kõike, mis näis neile õudne või tundmatu, seletada laanes luusiva libahundiga.

Nõiaprotsesside teiseks osapooleks olid nõiakohtunikud. Allpool tuleb juttu nende varjatud vihast naiste vastu, kuid seesuguse misogüünia detailsemate põhjuste kohta pole andmeid säilinud. Nõid oli ühtlasi ka olend, kellega hirmutati lapsi ja see viib mõttele, et kohtunikke endid oli lapsepõlves hirmutatud.

„Nõiaprotsessid Eestis” on kasvanud välja Eesti Humanitaarinstituudi professori Mihhail Lotmani juhendamisel kirjutatud uurimusest. Siinne raamat pole aga sugugi mõeldud vaid kitsale uurijate ringile, vaid kõige laiemale ajaloosõbralikule lugejaskonnale. Kuigi olen töötanud arhiivis paljude algupäraste materjalidega, tuginen osalt varasemate uurijate tööle, nende järeldusi võimalusel ka täpsustades. Raamat liigitub laadilt populaarteaduslikuks, lubades endale stiilis ja tõlgendustes suuremat vabadust, kui oleks kohane teadustööle. Olen püüdnud ära tuua nii palju Eestis toimunud nõiaprotsesse kui võimalik, samuti olen võimalust mööda püüdnud avada kõikvõimalikke taustu, sest varauusaegne ühiskond erineb praegusest informatsiooniajastust kardinaalselt ning ükski selgitus pole liiast.

Peale Mihhail Lotmani kuulub minu siiras tänu vajalike nõuannete eest veel paljudele inimestele. Nendeks on farmakoloog Ain Raal, folklorist Ülo Valk, psühhiaater Alo Jürilo, põllumajandusloolane Ellen Pärn, ajaloolane Priit Raudkivi ja meditsiiniloolane Ken Kalling.

Autor

1 Esimene number sulgudes viitab siin ja edaspidi teosele kirjandusnime-kirjas, teine number osutatud leheküljele. [ ↵ ]