Читать книгу Sitapead. Teooria - Aaron James - Страница 4
1
TEOORIA
Mida tähendab olla sitapea?
ОглавлениеMeie teooria on lihtne: isik kvalifitseerub sitapeaks siis (ja ainult siis), kui ta omastab süstemaatiliselt teatud privileege inimestevahelistes suhetes vankumatu privilegeeritusetunde pärast, mis annab talle immuunsuse kaasinimeste kaebuste suhtes. (Kuna sitapead on üldjuhul mehed, räägime peamiselt neist, kuid samas tunnistame, et ka naised võivad sitapead olla. Mõelgem näiteks Ann Coulterile. Sooküsimuse võtame põhjalikumalt vaatluse alla neljandas peatükis.) Meie teooria jaguneb seega kolmeks põhiosaks. Ühiselu- või koostöösuhetes6 sitapea:
1/ võtab endale teatud eesõigused j teeb seda süstemaatiliselt;
2/ teeb seda vankumatu privilegeeritusetundest tulenevalt;
3/ on privilegeeritusetunde tõttu teiste inimeste kaebuste suhtes immuunne.
Nii on näiteks sitapea isik, kes on harjunud järjekordades vahele trügima. Või inimene, kes katkestab sageli teiste jutu. Või inimene, kes liikluses sõiduradade vahel saalib. Või inimene, kes ühtelugu teise isiku puudustele osutab. Või inimene, kes on äärmiselt tundlik näilise solvangu suhtes, kuid ei märka enda jämedat käitumist teistega. Osavõtmatu inimene – harilik „mölakas” – võib endale sellistes ühiselu suhetes „erilisi eesõiguseid” lubada. Sitapead eristab sellest viis, kuidas ta käitub; põhjused, mis ajendavad teda tegutsema solvaval ja ülbel moel. Sitapea juhindub oma käitumises vankumatust veendumusest, et tema on eriline ja et üldlevinud käitumisreeglid talle ei kehti. Ta ei pruugi sihilikult isikutevahelisi suhteid ära kasutada, ta lihtsalt keeldub jonnakalt märkamast tavapäraseid talle pandud ootuseid. Kuna sitapea peab end teistest paremaks, pole tema jaoks mingi probleem eirata üldtunnustatud sotsiaalseid tavasid, see on tema jaoks peaaegu nagu elustiil. Enamgi veel – ta elab sellist elu kohati enam-vähem varjamatult. Ta jääb täiesti häirimatuks ka siis, kui inimesed teda nördinult põrnitsevad või tema käitumise vastu protesteerivad. Ta on immuunne kõigi suhtes, kes teda kritiseerivad, olles üsna kindel, et tal pole erilist vajadust vastata küsimustele, kas see vabadus, mille ta endale võtab, on teistele vastuvõetav ja nende suhtes õiglane. Tegelikult tunneb ta sageli ise nördimust, kui tema käitumine vaidlustatakse. See näitab talle, et ta ei pälvi lugupidamist määral, mida ta enda arvates väärib.
Kuigi meie teooria seisneb termini „sitapea” defineerimises, tuleb siinkohal rõhutada, et see ei kattu tingimata sõnastikudefinitsiooniga. See ei osuta tingimata sellele, kuidas tavaliselt sõna „sitapea” mõnes keelerühmas (näiteks eesti keele kõnelejate seas) kasutatakse. Seda sõna kasutatakse sageli üsna vabas tähenduses ja erinevates olukordades ning me ei väida, et iga pädev keelekasutaja nõustub meie arusaamaga sellest, mida see sõna tähendab. Me ei ürita isegi seda öelda, et suurem osa selle keele kõnelejaid nõustuks meie määratlusega ulatuses, mida kinnitaksid arvamusküsitlused või psühholoogilised eksperimendid. Selle asemel lähtume vaatenurgast, mida soovitas Sokrates Polosele Platoni dialoogis „Gorgias”, kui ta selgitas, miks nendevaheline dialoog ei sõltu teiste arvamusest (mida nemad nimetavad „hulkadeks”). Polos küsib: „Aga kas sa ei leia, Sokrates, et sinu väited on piisavalt kummutatud, kui sa räägid sellest, mida ükski inimene ei tunnistaks? Küsi hulkadelt.” Sokrates vastab:
Ära palu mul hulkade toetushääli lugeda […] Mina vajan vaid üht tunnistajat oma sõnades sisalduvale tõele ja selleks on isik, kellega ma vaidlen; ma tean, kuidas tema toetust pälvida; kuid rahvahulkadega pole mul mingit pistmist ja ma ei hakka nende poole isegi pöörduma. Kas ma võin sult seega omakorda vastust paluda ja sul oma sõnade paikapidavust tõestada?7
Teisisõnu on meie määratlus konstruktiivne ettepanek. Me üritame sõnastada mõistet, mida me tavaliselt silmas peame, kui räägime „sitapeadest”, kuid mis kehtib juhul või sõltub sellest, kas see suudab väljendada seda, kui tähtsat mõju sitapead meile avaldavad – kusjuures „meie” tähistab esmajoones teid, lugejaid, ja mind. Ma pakun antud definitsiooni, lähtudes sellest, kui tähtsat mõju sitapead meile avaldavad. Sellega nõustumine on teie otsustada.8
6
„Ühiselusuhete” all peame silmas koostöösuhteid, millel on vähemal või rohkemal moel määratletud sotsiaalne struktuur ja mille vastandiks oleks näiteks olukord, kus indiviidid lävivad anarhilistes tingimustes, nagu Thomas Hobbesi kuulsas loodusseisundis. Kui isik on sitapea loodusseisundi tõttu, peab Hobbes seda täiesti õigustatud enesekaitseks. Sotsiaalsetes tingimustes sarnanevad sitapead aga, vastupidi, Hobbesi tuntud Tobuga, kes ühineb ühiskondliku lepinguga, kuid seejärel väänab või murrab reegleid.
7
Tõlkija Benjamin Jowett, http://classics.mit.edu/Plato/gorgias.html. Kaudne tõlge antud ingliskeelse tõlke varal.
8
Sama mõte kandub ka teistesse moraaliteooria ettepanekutesse. „Eksperimentaalfilosoofia” pole võimeline neid kinnitama või ümber lükkama, vähemalt mitte teiste, vastuoluliste eelduste tekitamiseta selles osas, mida vastav ettepanek saavutada üritab.