Читать книгу Sitapead. Teooria - Aaron James - Страница 7

Tuleme tagasi nende kolme asja juurde, mida meie arvates iga hea sitapeateooria peaks seletama, ja vaatleme, kuidas meie teooria neid selgitab.

Esimene on üsna lihtne: otsime püsikindlat loomuomadust. Meie teooria keskendub kindlale iseloomujoonele, sest sitapea privilegeeritusetunne tugineb vankumatult tema ajendite kogumile: see privilegeeritusetunne ei löö mitte lihtsalt mõnikord välja, nagu näiteks spontaanne vajadus B-kategooria filmi vaadata. Samuti ei ole see korduvalt esinev tunne, mis alati alla surutakse. Hea südametunnistusega inimene võib oma sisemisest sitapeast teadlik olla, kuid sellele vaatamata edukalt meeles pidada, et tema elu pole sugugi tähtsam kui kellegi teise oma, et tema anded ja saavutused on suuremalt jaolt vedamise küsimus ning tal on vedanud, et ta saab hästi elada ja normaalses ühiselus teiste inimeste headust nautida. Sitapeal mitte ainult puudub selline motiveeritud korrektsus, tema õigustatusetunne on „juurdunud” vankumatusse arusaama (ka pärast endasse süüvimist), et ta on kõigist teistest erinev. Kui ülejäänud maailm tema erilise positsiooni kahtluse alla seab, ei pea alla vanduma mitte sitapea, vaid väljakutse esitaja. Sitapea kas ei näe mingit vajadust oma erilist positsiooni sotsiaalses maailmas kaitsta või esitab vaevata veenvad põhjendused ja jätkab harjumuspärasel viisil. Ta võib end oma vastupidavuse ja väitlusoskuse eest isegi õnnitleda. Kui enamiku inimeste jaoks on endassesüüvimine vajalik moraalse õppetunni allikas, siis sitapea kasutab seda vaid enesekindluse toetuseks. See teeb ta muutuste suhtes vastuvõtmatuks. Isegi siis, kui ta satub suurtesse raskustesse ja talle pakutakse põhjalikku teraapilist abi, ei näe ta suure tõenäosusega mingit põhjust muutumiseks.16

Vaatame nüüd teist selgitamist vajavat omadust – et teistele tekitatava sisulise kahju mõttes pole sitapea alati halb. Selgitame seda, defineerides „erilist eesõigust”, mida sitapea teatud juhtudel kasutab. Iseenesest pole selles midagi halba, et nauditakse võimalust järjekorras ette trügida, vahelerääkimist või vabanemist teatud kohustustest. Iseenesest võetuna pole need teod nii halvad kui võrrelda neid näiteks kellegi tapmisega hõlptulu teenimise eesmärgil. Üldjuhul tulenevad need hüved, mida sitapea endale lubab, ühiskondlikest käitumismallidest, mis peaksid üldsuse huve teenima. Me tunnistame isegi, et ka sitapea peaks nendest hüvedest osa saama, kui selle jaoks on õige aeg ja koht. Peamine probleem on vaid see, et sitapea ahnitseb endale suurema koguse, kui talle ette nähtud, trügib vahele või hoidub omapoolse panuse andmisest seal, kus see kõnealuse valdkonna toimimiseks vajalik oleks. Ta võib seda teha, tekitamata samas korvamatut kahju või sooritamata ühemõtteliselt kuritegu. Täisvereline sitapea võib ka tähtsusetu olla.

Sellest järeldub, et sitapea pole tingimata lindprii. Ta võib täiesti seaduse raames püsida. Samuti pole ta lihtsalt üks järjekordne petis, kes otsib võimalust teiste ühispingutuste arvelt „tasuta kasutaja” eeliseid nautida. Probleem ei tulene mitte teiste sihipärasest ärakasutamisest, vaid omamoodi isepäisest hoolimatusest: ta ei näe mingit põhjust tegeleda inimeste vastastikuse toimimise käigus tekkiva ebaselguse ja ebakindlusega. Isegi „üheselt mõistetavatel” koostoimimise reeglitel on erandid ja koostoimivad inimesed peavad sageli mingil määral pingutama, et eristada vastavate reeglite mõtet ja seda, mis on antud olukorras vastuvõetav käitumine. Seega otsivad nad selgust, kontrollivad eeldused üle, paluvad luba või on vähemalt oma heausksusega ettevaatlikud. Kuid sitapea, vastupidi, ei näe mingit põhjust vastastikuseks vaoshoituseks, millest võidaksid kõik asjaosalised. Vastavalt tema kõikehõlmavale privilegeeritusetundele on õige ja loomulik, et ühiskondliku elu erinevad eelised teeniksid tema eesmärke.

Ja viimaks vaatame oma selgituse kolmandat tingimust, millest nähtub, et sitapea on ärritav, koguni solvav. Kuidas saab isik, kes tekitab teistele vaid väikest või mõõdukat kahju, olla sellele vaatamata moraalselt niivõrd häiriv? Meie vastus tugineb sitapea vankumatu privilegeeritusetunde mõjusale omadusele: see muudab ta teiste inimeste kaebuste suhtes immuunseks. Vähe sellest, et sitapea võtab endale erilisi vabadusi, ta keeldub ka inimeste kriitikat aktsepteerimast. Kui keegi ütleb või vihjab (näiteks altkulmupilguga) midagi sellist, nagu „Nüüd läksid üle piiri”, „Veel ei ole sinu kord”, „Mida sa sellega öelda tahad?” või „Palun lase mul lõpuni rääkida”, ei ürita sitapea teise poole argumente sugugi kuulda võtta ja võib hoopis mõne repliigiga nähvata, näiteks: „Keri põrgu!” Ta tõrgub kedagi tunnustamast, kes rahulolematust avaldab, mõtlemata kordagi, et kriitika võib olla õigustatud. Nii et kuigi keegi võib järjekorras ettetrügimise, ülerääkimise või katkestamise tõttu kanda vaid väikest ainelist kahju, peab ta siiski lisaks taluma ka suuremat ülekohut: seda, et ei tunnustata tema kui moraalse indiviidi staatust. Mäletatavasti ütles Immanuel Kant, et kõlblusseaduse tunnustamine „murrab” või „alandab” meie „upsakust”17. Sitapeaga seda ei juhtu.