Читать книгу Kiivuse labürint - Abby Cassy - Страница 4

PISIPÕNN OMA KOLMEKÜMNE kahe eluaasta juures pimedust ei kartnud.

Ema ja isa kutsusid teda siiani Pisipõnniks, kuigi temast oli juba ammu saanud keskastme müügijuht. Peale selle oli ta parajalt keskmist kasvu, suurepärase keskmise kaalu ja talutava keskmise jõukusega. Veel oli Pisipõnnil naine, kellega ta oli koos elanud seitse aastat vaikses õnnes ja vankumatus üksmeeles.

Naine kutsus teda samuti Pisipõnniks. Tema aga naist Aidaks. Tuntud ooperi ja allilma valitsejanna auks.

Pisipõnni isal oli komme enne abielukohustuste täitma asumist panna üürgama kuulus “Egiptuse marss”, loomulikult oma jumaldatud rokkansambli esituses.

Samas ema, oodates oma igapäevast kopuleerumist, kokkulepitud abielukontakti, lehitses tavaliselt paksu illustreeritud mütoloogiaentsüklopeediat. See foliant oli kunagi olnud ühe tummfilmide staari lemmikraamat.

Näitlejanna, kes oli kuulsaks saanud kägistatud armukeste rollides, oli raske köitega purustanud kreeka pähkleid. Selle harulduse oli Pisipõnni ema muretsenud heategevuslikult oksjonilt saja dollari ja seitsmekümne viie sendi eest. Entsüklopeedias oli kokkusurutud kirjas palju teavet muistsest Kreekast, õpetlike ja haaravate müütide kodumaast, samas ei mainitud seal kordagi vabastajat Abraham Lincolni ega ka asutajat George Washingtoni. Muide, presidentide nägude puudumise kompenseerisid täielikult lihaseliste, olümpia maneeris muskliliste kangelaste skulptuurid.

Ema ei olnud sugugi kurvastanud selle pärast, et naabruses paiknevas bensiinijaamas oli politsei maha lasknud seal suitsetanud nooruki. Samas lugu noorest Narcissusest, kes armus omaenda peegelpilti, puudutas teda hingepõhjani. Vaene enesesse armunu oli oma ideaalsete proportsioonide vaatlemisse sedavõrd süvenenud, et kukkus tiiki ja uppus lihtlabaselt. Kuid kõikvõimsad jumalad muutsid rumala nooruki lilleks.

Pisipõnni isa ei süüdistanud abikaasat kiindumise pärast paganlikesse noorukitesse. Kuid täpselt kell kümme õhtul, pool tundi enne populaarse jutusaate “Lugusid rahvustest” algust pidi mütoloogiaentsüklopeedia lehitsemine kindlasti lõppenud olema.

Ja hakkas kõlama surematu ooper tõmmust neiust nimega Aida.

Vaarao marsi viimaste taktide juures kehitab perepea oma triibulisi avaralõikelisi tähtedega aluspükse ja suundub rebima mitte just helleni hommikumantlit frigiidselt vastupunnijalt.

Pisipõnn isa melomaanilisi harjumusi ei korranud. Samas mütoloogiaentsüklopeediasse piilus ta sageli.

Küll oli see titaan Kronos alles viljakas, oli ta hämmastuses. Treis kirelõõmas valmis hulga lapsi. Nende seas suurepärase tütarde kolmiku Hera, Demeteri ja Hestia. Esimesest sai kaitsejumalanna abielule, teisest – viljakuse jumalanna, kolmandast aga kodukolde kaitsja. Tema vägevate poegade hulgas oli Zeus, kes kamandas kõuemürinat ja välkusid, ka väsimatu meresügavuste valitseja Poseidon ning tagasihoidlik kentaur Hiron. Loomulikult ka maa-aluse korporatsiooni boss.

Heade mütoloogiliste teadmistega Pisipõnn oli nimetanud oma väljavalitu Aidaks juba enne laulatust. Sellepärast, et jumalike jalgade ja laudsileda büstiga värvitud blondiini ei huvitanud kurling ega fitness, samuti mitte mööda poode jooksmine – teda paelus speleoloogia – ronimine mööda koopaid.

Selleks, et kitsastesse käikudesse ja pragudesse mitte kinni jääda, pidas Aida ranget dieeti ja ajas kangekaelselt vastu rasestumisele.

Kuigi Pisipõnn mõistis naise kiindumist stalakmiitidest losside ja stalaktiitidest hallide vastu, andus ta ise hoopiski urbanistlikumatele meelelahutustele.

Kauboipokker.

Pesapallistaadion.

Fantastiliste pommide ja kolmemõõtmeliste globaalsete katastroofide esitlused.

Ja tingimata kohustuslik jooks mööda kaldapealset.

Pisipõnn oli juba abielu algusest peale leppinud armastatu korrapäraste ärasõitudega.

Kord lõunasse, siis jälle põhja.

Kord itta, kord läände.

Ära sõites jättis abikaasa oma mehekesele kindlasti suure, vanaema retsepti järgi küpsetatud õunapiruka, samuti diktofoni üksikasjaliku salvestusega selle kohta, kuidas pirukast jätkuks terveks nädalaks ja millist temperatuuri on vaja mikrolaineahjus iga üksiku portsjoni jaoks.

Selline hoolitsus alguses vaid lõbustas Pisipõnni, kuid aegapidi kujunes sellest välja kiindumus selliste asjade vastu, mis kutsusid esile abikaasa rahulolu ja kindluse tema hääletoonis.

Tõsi, ettekirjutusi eirates sõi järelevalveta õgard piruka ära kahe päeva jooksul. Sellest hoolimata lülitas ta diktofoni ikka korrapäraselt sisse, sest juhised ei puudutanud mitte ainult mikrolaineahju.

Naise äraolekul langes Pisipõnn tavaliselt kergesse melanhooliasse, ta oli kurb ja nukker. Kuid mõte, et isegi kõige ohtlikum ja läbipääsmatum koobas ei ole veel haud, millest tagasiteed ei ole, rahustas ja lohutas teda pisut.

Sel ajal, kui Aida viibis maa all, vältis Pisipõnn värskeid uudiseid, kartes kuulda halba sõnumit traagilisest õnnetusest speleoloogidega. Ta lülitas välja autoraadio, tõmbas seinast televiisori juhtme ja internetis suundus vaid suurerinnaliste afro-ameeriklannade pornolehele, heites vahel pilgu ka paksu tagumikuga neegritaridele Ekvatoriaal-Guineast.

Erootilised üleannetused muutsid tema ootuse tunde värvilisemaks.

Samuti diktofon, millel oli kallima hääl.

Võtnud padja kaenlasse, kuulas ajutiselt maha jäetud mees alistamatu speleoloogi rõõmsat juttu:

“Pisipõnn, ära unusta tualetis tuld kustutada!”

“Pisipõnn, kasta hommikul ja õhtul lilli.”

“Pisipõnn, pea meeles, et liigne kogus pesupulbrit automaatpesumasinas ei mõjuta pesemise kvaliteeti.”

Selle monotoonse ja heasoovliku õpetuse saatel oli nii mõnus uinuda…

Ja siis saabus kauaoodatud kohtumishetk.

Pisipõnnile ei meeldinud maasügavuste uurija kahvatu näovärv.

Teda ärritas abikaasa poolt allilmast kaasa toodud vaevuhoomatav niiskuse, hallituse ja lagunemise lõhn. Niimoodi peaks arvatavasti lõhnama iidne skelett, mis on lõpuks mädanevast sargast välja tulnud ja värske õhu kätte pääsenud.

Muide, šampoonid, geelid, aromaatsed meresoolad ja kontrollitud kosmeetika likvideerisid mälestused pimeduse riigi seiskunud õhustikust õige pea.

See-eest külvas Aida truu abikaasa üle erootilise ohjeldamatuse ja ürgse fantaasiaga. Kuid kõige selle juures ei unustanud speleoloogiliste otsingute kummardaja ikkagi kohustuslikku preservatiivi. Muide, selle pealepanemisega sai Aida laitmatult hakkama – osavalt, kiiresti ja sellele pilku heitmata. Erutatud abikaasal jäi üle vaid alluda rasestumisvastasele diktaadile.

Mesinädalate korduseni nad loomulikult ei jõudnud.

Ja üsna pea omandas pereelu hariliku ühetoonilisuse ning monotoonsuse.

Naine kutsus meest Pisipõnniks.

Mees naist Aidaks.

Kuid siis algas uue ohtliku ekspeditsiooni kokkupanek.

Liibuv kombinesoon, robustsed kindad, kummikud, ogadega saapad, nöörredel, peenike köis, respiraator, komplekt metallist karabiinhaake ja peamine – mitmes suuruses lambid, neist üks kiivrile, teine rinnale ja veel üks tagavaraks.

Koopavarustuses oli eriline koht väikeste mõõtmetega, kaasaskantaval tualetipotil.

Pisipõnn oli selle mudeliga hästi tuttav – veeta variant, mis töötab kõvade absorbentide, mitte lahustega. Ümar disain, külgmised sangad transportimise hõlbustamiseks ja kergemaks muudetud korpus. Spetsiaalselt valmistatud mudel turistidele, alpinistidele, looduse rüpes rändajatele ning teistele seiklusteotsijatele.

Koopauurija ei hoolitsenud mitte oma mugavuse eest, vaid hoopis koopa sisemise ökoloogilise tasakaalu säilimise pärast.

Meest, kes aitas varustust pakkida, ei huvitanud probleemid ja tegurid maailmas, kus puudus päike ja tuul. Meest huvitas föderaalloterii peavõit. Ja veel – tulemused korvpalliväljakutel.

Naine hüüdis teda Pisipõnniks.

Mees naist – Aidaks.

Pisipõnn ei olnud kunagi pimedust kartnud ega kannatanud ühegi meditsiini poolt tuvastatud foobia all, sealhulgas ei tundnud ta ka hirmu suletud ruumi ees.

Ükskord, kui linna alajaamas oli avarii, istus Pisipõnn poolteist tundi kinnijäänud liftis, kus ei olnud valgust, rääkimata ajalehtedest ja ajakirjadest. Kuid selline sunnitud üheteistkümnenda ja kaheteistkümnenda korruse vahel viibimine ei olnud rikkunud isegi tema söögiisu, vererõhu ülemine ja alumine näit olid normis ka pärast seda.

Pisipõnn ei kartnud pimedust ega teadnud, mis asi on klaustrofoobia…

Just see päästis teda hetkel, kui ta, olles ärganud harjumatus koopanišis, avastas ootamatult oma naise kadumise. Kusjuures koos kõigi speleoloogiliste tarvikute, valgustusseadmete ja toitu täis seljakotiga.

Mitte ilmaasjata ei tahtnud mees nõustuda selle eksperimentaalse piknikuga, mille Aida oli organiseerinud nende seitsmenda pulma-aastapäeva puhul.

Ta oli seda nii väga peljanud…

Kuigi siin, maa all, oli seks palju innukam kui linnakorteris. Vaatamata isegi topelt kitsastele oludele – madalale koopalaele ja ahtale magamiskotile.

Kustutanud laternad, oli Aida ise mehe lahti riietanud ja surus end alasti mehe magamiskotti.

Pisipõnn mõistis äkki, et täna ei tule surmani ära tüüdanud kondoome. Tunnetades ammu unustatud naturaalset, mitte millegagi piiratud kaifi, ei suutnud õnnelikuks tehtud mees mõista, miks selline koopaakt oli korraldatud. Kas tahtis Aida äratada Pisipõnnis huvi speleoloogia vastu või, vastupidi, jätta teda ära tüüdanud harrastusega hüvasti.

Ehk soovis ta ikkagi lõpuks last?

Kolmandal sisenemisel pani väsimatut abikaasat muretsema vaid üks küsimus – kas ei mõju ebatavaline olukord eostamisele? Järsku sünnib järeltulija mingi atavismiga? Pisipõnn pani mängu kogu jõu, et ei tuleks mingi imeelukas, muti, karihiire või mügri moodi.

Ka Aida püüdis nii, et uue magamiskoti õmblused ragisesid.

Pisipõnn pidi õhupuudusest peaaegu lämbuma ja ujus higis, kuid jätkas võiduka lõpuni. Aida andis esimesena alla ja, olles kolm korda rahulduse saanud, puges pimeduses oma magamiskotti. Kui Pisipõnn hinge tagasi tõmmates uinus, oli naine tema kõrval õndsalt rahulik ja vaikne.

Nende vahel kumas nõrgalt helepunane öölamp, mis värvis riidehunnikud vere karva.

Seljakott mustendas rahustavalt jalgade juures.

Diktofonist kostis summutatult loeng karstilõhede ja errosioonigrottide tekkest.