Читать книгу Kiivuse labürint - Abby Cassy - Страница 5

ESIMESEL EKSTREEMSEL ÖÖL, mille Pisipõnn maa all veetis, ei näinud ta unes midagi hirmsat.

Vaid trolli ja härjapõlvlast meenutav olend õrritas periooditi põrgutule leegi paistel, ajades himuralt keele suust välja ja tehes muid sündsusetuid žeste.

Kui huligaanitsev olend, kes pretendeeris koopa aborigeeni nimele, järjekordselt sarvi tegema hakkas, mõistis Pisipõnn, et on aeg virguda ja sundis end monotoonsest unenäost toibuma, jättes poolhärjapõlvlase-pooltrolli kus seda ja teist.

Kui unenäos peegeldus põrgulik kahjutuli, siis ilmsi ei olnud märgata tulesädetki.

Ärgates vaagis Pisipõnn kaua, miks ta viibib täiesti alasti täielikus pimeduses ja vaikuses.

“Aida!” hüüdis mees naist, kes pidi kusagil lähedal viibima. “Aida!”

Kuid keegi ei vastanud.

“Aitab minu koopaeluga harjutamisest, kallis!”

Kuid päästvat itsitamist ega lustakat lõkerdamist, mis oleks tähendanud narritamise lõppu, ei kostnud.

“Olgu, nagu tahad,” ütles mahajäetud abikaasa rahulikult, “võid end peita kuni tüdimuseni.”

Magamiskotist väljumata sirutas Pisipõnn käed laiali.

“Mina selle pärast enam ei muretse.”

Vasak toetus ebatasasele krobelisele seinale, parem aga kobas lähemaid põrandakonarusi, veendudes naise ja kodinate puudumises.

Esiteks, see ei ole enam naljakas, ütles Pisipõnn endale. Teiseks, see pole üldse romantiline.

Pimedus, mis võtab inimeselt nägemise, teravdab teisi meeli.

Kuulatanud ja õhku nuusutanud, fikseeris Pisipõnn ümberlükkamatu tõsiasja.

Tundus, et oli juhtunud midagi erakorralist.

Aida oli kadunud.

Polnud lähedase hingamist ega tuttavat liigutamist.

Polnud omaseks saanud lõhnaõli lõhna.

Polnud ühtki tõendit abikaasa kohalolekust.

“Kallis, ehk aitab kiusamisest?” hüüatas Pisipõnn. “Tule välja!”

Kuid isegi kaja ei vastanud.

“Aida, mind on need naljad ära tüüdanud!”

Ei mingit vastust.

“Ma tean, et sa oled kusagil siin.”

Vaikus.

“Aida…”

Pisipõnni hääl kõlas nagu mobiiltelefonis, kui pole võimalik vestluskaaslasega ühendust saada.

“Abonent ei ole hetkel kättesaadav,” lausus Pisipõnn hauataguse häälega. “Abonent ei ole hetkel kättesaadav.”

Ootamatult meenus Pisipõnnile huligaansete kalduvustega ebard, kes oli end ilmutanud tema uinunud teadvuses.

Ehk ei olnud ebard ilmaasjata tema unne tunginud? Võib-olla oli tema ilmumisel mingisugune tagamõte?

Kas tõesti troll-härjapõlvlane, kes oli okupeerinud tema unenäo, oli röövinud naise, kes oli julgenud siia müstilisse ja iidsesse paika tuua kõrvalise isiku?

Pisipõnn tuli magamiskotist välja.

Mis siis, kui maa-aluse korporatsiooni boss oli tõmmanud pähe nähtamatuks tegeva kiivri ja kiirkäija botased ning röövis blondiinist speleoloogi endale meelelahutuseks?

Pisipõnn istus ainsale esemele, mis oli alles jäänud pärast kummalist ööbimist.

See õmblustööstuse eksemplar oli praegu ainus kaine mõistuse saareke, mis kinnitas toimunu reaalsust.

Eemal päikesest.

Eemal värskest õhust.

Eemal helide kakofooniast, milleta tsivilisatsioon pole tsivilisatsioon.

Pisipõnn peaaegu puudutas õlaga kaldus võlvi pinda.

Oletame, et söe, nafta, gaasi, kulla, plaatina ja hõbeda valitseja himustas seksapiilset naist endale.

Aga kerkib küsimus – miks oli nende rikkalike maavarade omanikul vaja valgustuse värki, riideid ja konserve täis seljakotti?

Pole valgust, pole toitu, pole juua, pole riideid.

Ainult magamiskott.

Isegi kell on ära auranud.

Täielik jama.

“Aida!” hüüdis Pisipõnn tasakesi. “Aida!”

Kuid naine ei vastanud endiselt.

Olukord oli väga sarnane odava põneviku algusega.

Keegi oli nad korralikult vahele võtnud.

Huvitav, kelle elu oli Pisipõnn kibedaks teinud?

Kelle saba peale oli Aida astunud?

Pisipõnn haaras põlvede ümbert kinni nagu kauges lapsepõlves, kui ta onu- ja tädilastega peitust mängides oli end surunud riidekappi ja istus seal ema riiete ja isa ülikondade vahel lausa kolm tundi.

Koobas nimega Põhjatu Kõri oli riidekapist oluliselt erinev.

Sellesse koopasse võis peita iga kuriteo ja seal võis varjata kõige jubedamat roima.

Ja mitte keegi ei saa mitte kunagi teada, kuidas peteti, meelitati, lahutati.

Ehk on see siiski romantiliselt meelestatud blondiini improvisatsioon?

Pisipõnn naeratas irooniliselt, kuid pimedus ei lasknud veidi pragunenud huultelt seda välja paista.

Ehk kuulub see stseen kohustuslike maa-aluste seikluste hulka?

Käsi aitas huultel äraootavasse asendisse tagasi saada.

“Aida, ma tahan süüa,” kaebles Pisipõnn igaks juhuks. “Juua ka.”

Ekstreemne piknik ei kulgenud ilmselt kinnitatud stsenaariumi järgi.

Pisipõnn masseeris tuikavat õlga.

Pole külma dušši.

Pole musta kohvi.

Pole hommikust rannajooksu.

On ainult ebamugav ooteasend pilkases pimeduses ja kurjakuulutavas vaikuses.

Eile, linnas, ei andnud miski märku sellisest sündmuste arengust.

Kuigi eelaimus oli, sünge eelaimus…