Читать книгу Inimene kuult - Ada Tšumatšenko - Страница 5

Maklai lükkas oksad kõrvale ja vaatas ringi. Kitsas teerada oli toonud ta avarale hästi kõvakstambitud pinnaga platsile. Ümberringi seisid onnid. Palmilehtedest madalad katused ulatusid peaaegu maani. Uksed olid lahti. Aknaid polnud. Valgus tungis elamusse ainult ukse kaudu, ja seisatades sissekäigul Maklai vaevalt eraldas pimeduses kividest kokkupandud kollet, bambusest lava, vististi magamiseks; siin-seal seintel sulepuntraid ja konnakarpe ja sügavuses, pimeduses, päris katuse all inimese pealuud. Pealuu oli päris must nõest, ja Maklai ei pannud seda esialgu tähelegi.

Onni astuda Maklai ei usaldanud. Ta eemaldus mõne sammu ja seisatas keset platsi.

Ümberringi polnud näiliselt hingegi. Puude lehestikus laulsid rahulikult linnud. Rohus siristasid putukad. Okste varjud liikusid tambitud pinnal.

Kuid nähtavasti olid inimesed hiljuti siin olnud. Pooleldi tühjendatud kookospähkel, milles valendas alles „piim” – valkjas vedelik, vedeles maas. Põõsastesse visatud aer oli alles niiske. Lõhkilöödud bambus lebas onni sissekäigu juures. Siin oli keegi äsja nokitsenud selle kallal. Lõpetamata kee tigukarpidest rippus põõsa küljes: keegi oli ta pillanud jooksu peal ja tigukarbikesed varisesid tasase klirinaga, libisedes pikkamisi kiuliselt rohukõrrelt, millele nad olid lükitud.

Maklai seisis kuulatades lindude laulu, tsikaadide helinat, kiire mäestikuoja kohinat. Krabin selja taga köitis äkki ta tähelepanu. Ta pöördus kiiresti ümber ja silmas üht inimest. Inimene tardus koha peal, võpatas siis ja pistis jooksu.

„Seisa! Seisa!” hüüdis Maklai ja jooksis talle järele, kobades taskutes. Mõned riidelapid ja paelad sattusid talle pihku. Maklai tõmbas esimese pihkujäänud riba välja ja lehvitas seda.

„Seisa! Ära karda! Ma ei tee sulle midagi halba! Mina olen sõber! Kuuled? Mina olen sõber!”

Maklai hääl kõlas lahkesti ja paluvalt.

Jooksev inimene oleks temast nagu aru saanud. Ta jäi seisma ja vaatas Maklaile.

Nikolai Nikolajevitš ligines pikkamisi paapuale, ja kartes heidutada teda järsu liigutusega ulatas talle niisama pikkamisi punase riideriba. Paapua võttis selle ettevaatlikult kätte ja silmitses tähelepanelikult, käänates üht ja teist külge.

Ja äkki, puhkedes naerma, sidus ta riideriba kiiresti ja osavasti oma kähara pea ümber.

Maklai silmitses ahnelt paapua nägu. Ei, hirmutavat polnud temas midagi.

Rippuvate kulmude alt vaatasid talle otsa uudishimulise silmad. Suur suu, peaaegu peidetud habemesse ja vurrudesse, naeratas.

Mustad käharad juuksed, lame nina, tugev tume keha. Paapua niuete ümber rippus halliks määrdunud vöö, mis asendas tal riietust. Tugevate lihastega kätel helendasid käevõrud, põimitud kuivast rohust ja kaunistatud kirjute tigukarpidega. Ühe käevõru taga tolknes roheline beeteli leht, teise taga – luunuga. Maklai tõstis käed kõrgele, peopesadega väljapoole.

„Mina olen sõber! Sõber!” ütles ta paapuale. „Näed, ma olen üksi! Ma olen ilma relvata! Ma ei tee sulle ülekohut. Ära karda!”

Kallutades pea veidi viltu, kuulatas paapua temale arusaamatute sõnade kõla. Vist ei leidnud tema ka midagi koledat selles valges inimeses, kes oli siia saabunud kummalises piroogis.

Teda pani imestama võib-olla rohkem Maklai riietus kui Maklai ise. Sirutades ettevaatlikult välja sõrme puudutas paapua tasa tema kuue revääri. Misjaoks see teine nahk? Tähendab, valgel inimesel pole ehtsat tumedat läikivat nahka, mis kaitseks teda vihma, päikese ja tuule eest? Vaene valge inimene!

Rõõmustudes sellest usaldavast puudutusest pani Maklai oma käe paapua õlale.

„Lähme minuga,” ütles ta veel lahkemini, veel rahulikumalt. „Lähme minuga koos randa. Ma näitan sulle oma paati. Ma kingin sulle tubakat. Ma saan su sõbraks. Mina olen Maklai. Saad sa aru? Mina olen Maklai.” – Ja Nikolai Nikolajevitš koputas endale mõned korrad kergesti rinnale.

Paapua naeratas laialt. Ta näis aru saavat.

„Maklai,” kordas ta vaevaga ja näitas Nikolai Nikolajevitšile. Ja äkki visates pea kuklasse lõi ta enesele laksatades vastu rindu ja hüüdis pidulikult ja uhkelt: „Tui! Tui!”

Maklai noogutas rõõmsasti pead:

„Saan aru. Sina oled Tui. Mina olen Maklai. Sina oled Tui. Mina – Maklai. See on tore! Nüüd me oleme tuttavad. Nüüd oleme sõbrad!”