Читать книгу Inimene kuult - Ada Tšumatšenko - Страница 6

Wibson ja Boy ootasid kaua Maklai tagasitulekut. „Lähme otsima,” ütles viimaks Wilson, laisalt tõustes kivilt.

Päike oli teda tublisti soojendanud. Hea oleks veel tunnikene tukkuda siin varjulises kohas, vaadeldes pilusilmi kirjuid liblikate suurusi linde ja lindude suurusi liblikaid, kes lendasid kohalt teisele puude tihedas lehestikus. Kuid siiski oli tarvis minna. Varjud olid veninud pikemaks ja nihkunud paremale poole. Tähendab, aega on palju kulunud. „Vitjazil” hakatakse ehk juba rahutust tundma.

Wilson tõukas Boyd, kes tema kõrval magusasti norskas. Neegripoiss Boy haigutas ja hõõrus silmi.

„Tarvis minna otsima,” kordas Wilson pahaselt. „Saad aru? Sinna. Metsa. Otsima.”

Wilson ja Boy mõistsid teineteist halvasti. Wilson oli heledajuukseline hallisilmaline rootslane, Boy – kärme ja osav neeger Singaleesiast.

Lepingu põhjal pidid nad jääma Maklaiga aastaks sellele neile tundmatule rannikule – abistama teda tema majapidamises, valmistama talle toitu, käima temaga jahil, korraldama tema kogusid, valmistama lindude ja loomade topiseid, puhastama püsse.

Nad ei taibanud päris selgesti, miks on tarvis Mikluhha-Maklail, kuulsal õpetlasel ja kõikide poolt armastatud mehel, jääda siia paapuate keskele, metslaste keskele, kes veel siiani söövad inimesi. Mõtelda ainult – söövad inimliha. Ainsa mõtte juures sellele Wilson tundis, kuidas sipelgad jooksevad tal selga mööda ja süda hakkab tuksuma pisut kiiremini kui vajalik. Kas ei võinud see õpetlane elada nii, nagu kõik viisakad inimesed: suures kärarikkas linnas, suurte akendega kõrges majas, käia klubis, lugeda ajalehti, süüa maitsvat toitu, ilma et tal tarvitseks karta usse, krokodille, mürgiseid nooli, metslasi-inimsööjaid?

Kuid targutamiseks polnud palju võimalusi.

Mikluhha-Maklai tasus neile heldesti nende abi eest ja kumbki neist mõtles, et aasta möödub kiiresti, töö õigupoolest saab olema kerge, ja aasta pärast avaneb neil võimalus pöörduda koju suurema rahasummaga, hulga asjadega ja huvitavate jutustustega.

Siiski Wilson ei saanud keelduda pomisemast, eriti kui Maklaid polnud seda kuulmas.

„Meil Rootsis ükski tark inimene ei toimiks nii,” rääkis ta nüüdki minnes Boyle. „Noh, ma saan aru, reisima minna. Noh, ma saan aru, maailma vaadata. Noh, ma saan aru jahile minna. Kuid nii – terveks aastaks tulla metslaste juurde! Inimsööjate juurde! Ja omaenese tahtmisel! Väga veider inimene! Kuule sa, Boy, väga veider inimene.”

Boy sai halvasti aru Wilsonist, aga ta noogutas peaga ja Wilsonile näis, et Boy on temaga ühel arvamusel.

„Kui mitte minu majake Malmös, poleks ma kunagi sõitnud temaga siia,” jätkas Wilson, „aga ma tahan tingimata ehitada endale majakese selle rahaga. Tead, Boy, siis minul on valged kardinad, lilled pottides ja vaskkastrulid köögis. Mulle väga meeldivad vaskkastrulid, Boy. Ja maja taga on mul siis juurviljaaed, – meil Malmös on kõigil juurviljaaiad. Ma istutan seal kapsaid – vaat niisuguseid kapsapäid! Naereid – niisuguseid naereid! Rediseid – vaat niisuguseid rediseid! See on ehtne juurvili, aga mitte sihukesed närused banaanid ja kookospähklid! Hommikuti joon ma kohvi võisaiaga ja popsutan piipu. Saad aru, Boy, piipu? Vaat nii – pahv, pahv, pahv! …"

Ja Wilson tegi nii, nagu puhuks ta suitsu oma kujuteldavast piibust.

„Veider inimene! Ta on väga veider inimene!” jätkas Wilson. „Ja tead, ma kuulsin tast laeval väga palju. Osutub, et ta ei lähe esmakordselt sihukese asja peale välja. Mõne aasta eest rändas ta selles … kuidas ta nüüd oligi … Araabias … Lühidalt, Punase mere kaldal. Ta uuris mingisuguseid mereelukaid, korjas tigukarpe, molluske. Ja ihuüksi! Saad aru, ihuüksi! Need araablased pole ka kuigi meeldivad. Näevad eurooplast, – plaks! – ja valmis. Ei lasknud teda oma juurde. Mis mõtles siis meie oma välja! Kujutle! Ajas juuksed maha, värvis näo ja käed pruuni saviga, viskas õlale burnuse – see on sihuke araablase kehakate, – ja üksi, päeval ja öösel, niisuguse araablasena ajas kogu rannikul oma ämblikke taga! Räägiti mulle laeval, et polnud see sugugi kerge üritus, sugugi mitte kerge. Palavik vaevas teda seal, päike kõrvetas, röövlitega oli tal kohtamisi, ta põdes seal skorbuuti, metsloomad tulid talle kallale – ja näete, see on talle üks kama kõik! Ei võtnud tahtmist ära. Esiteks araablaste juurde, nüüd paapuatele külla. Kas lubati talle mingisugune autasu selle eest, või aumärk? Kuidagi ei saa sellest õieti aru. Aga veider on ta küll! Väga veider!”