Читать книгу Kui mind enam ei ole - Adam Haslett - Страница 5

Kiirustades kipub ikka midagi maha jääma. Eile ei saanud ma eriti mahti pakkida, sest Alec tuli arsti juurde viia, et niidid välja võtta, Kelseyga pidin loomakliinikus käima ja reisiks sööki varuma. Aga tegin, mis suutsin, ja vähemalt aitas John eile õhtul töölt koju tulles Alecil ja Celial raamatud välja valida. Tulgu mis tuleb, täpselt pool üheksa asume teele. John korrutab seda lastele. Ta muudab selle – nagu kõik, mis ta nendega ette võtab – mänguks: me jätame teid maha, kui te kas või ühe minuti hiljaks jääte, ja me ei tule teile järele! Kui ta majas ringi marsib ja hüüab Aeg on teele asuda!, krahmavad nad kaasa suvalisi asju, mis ette jäävad, eeldades, et kõige muu eest hoolitsen mina, ja sööstavad auto poole, et kakelda taga- ja üksikistmete pärast, Michael ja Celia avamas uue rinde oma kõikjale kanduvas sõjas, Alec jooksmas järjekordse lüüasaamise poole. Kui teda kampa ei võeta, vingub ta, et teiste lõbu rikkuda. Teeleasumised annavad kõigile nende soovidele ja hirmudele takka, see veel kõige rohkem: suvepuhkus, kaks nädalat Maine’is mere ääres, laenatud majas.

Lapsehoidja on jälle nõustunud toitma jäneseid, merisiga, lindu ja isegi Michaeli madu, mille jaoks tuleb pulga otsas kiigutada üles sulatatud hiiri. Kogu loomaaiast tuleb kaasa üksnes Kelsey, kõigist kõige taltsutamatum, laste innukaima pilke ja pühendumuse sihtmärk. Nende kasvatamatu krants-maskott, kes künnab läbi aknaklaaside ja situb vooditesse, ehkki nende pilgu läbi armastan ka mina teda ikka veel.

Pikaks autosõiduks valmistan neile üllatuspakid, mida ma ei anna kätte enne, kui pool teed sõidetud, sest nii on neil midagi oodata ja mina saan pool tundi rahu, kui pakid on välja jagatud. Kingakarpides on numbrimärgimängud, pähklid ja apelsinid, väike legokomplekt Alecile, raamat Celiale ja muusikaajakiri Michaelile. Pean pakid nüüd kiiresti kokku panema, enne kui nad alla tulevad, sest muidu läheb kogu mõte kaduma, ja mul õnnestubki see vaid minut enne, kui kööki ilmub Alec ja pärib: „Mis hommikusöögiks on?”

Tema järel tuleb Michael, kes kõnnib otsejoones väikevennani, pigistab tema käsivarre ülaosa, kuni Alec hakkab karjuma, et ta järele jätaks, ja ütleb: „Emps on reisiks valmistumise režiimil, järelikult teeb süüa paps ja tema oskab teha ainult munasaia, nii et see ongi hommikusöögiks, väike nagamann.”

Michael ja Celia kohtlevad mõlemad Alecit, nagu oleks too evolutsiooniredelil võrdne Kelseyga – kindla peale meelelahutus, kui natuke kaasa aidata.

„Valus oli,” ütleb Alec ja haarab oma käsivarrest kinni, aga Michael ei kuula teda. Ta on raadio juures, et jaama vahetada, kihutades üle uudistest, viiulitest, valjudest reklaamidest, Dolly Partonist ja rokiballaadidest, paneeli ühest otsast teise ja tagasi, nii kolm-neli korda, kuni jääb pidama diskolool, mis on viimasel ajal tema lemmikmuusika.

„Palun,” ütlen mina, „mitte praegu.”

„Me ei saa rohkem seda barokkmuusikat kuulata. See nõrgestab vaimu. Biiti on tarvis.”

Kust võtab 12-aastane väljendi „nõrgestab vaimu”? Ilmselgelt mõnest romaanist, mida ta parasjagu loeb. Nautides selle kõla, kordab ta seda nädala jooksul, kuni hangib järgmise. Ta testib neid õhtusöögilauas, tavaliselt Aleci peal, kellel seitsmesena pole mingit võimalust kummutada õe-venna veendumust, et ta on loll. „Ma arvan, et sa oled meid nüüd piisavalt kaua õnnestanud,” ütles Michael ühel õhtul, kui Alec üritas selgitada, mida üks või teine meeskond spordipäeval tegema pidi. Michael ootas siis diplomaatiliselt sekundi või kaks, enne kui kiikas salamahti Johni ja minu poole, et näha, kuidas me tema vaimuteravusele reageerime. Alec jahvatas kotijooksust edasi, kuni Michael pigistas teda uuesti käsivarrest.

„Mitte praegu,” palun ma ja ta keerab uuesti Bostoni raadio peale, ükskõik mida Robert J. Lurtsema sealt siis parasjagu mängib, avab putukavõrguga tagaukse, et lipitsev Kelsey õue lasta, ja järgneb talle.

Päike tõusis juba kaks tundi tagasi – täna kell 5.17, minut hiljem kui eile – ja sirab nüüd kõrgel mändide kohal. Vindid ja varblased sulistavad nelinurkses linnubasseinis, mis seisab pisut lääbakil keset saialillepeenart. See on üpris kole krobelisest betoonist asjandus ja näeb talviti hale välja, lumemüts viltu peas, aga täna hommikul, kui pladistavad linnud vee sillerdama panevad, sobib see ideaalselt meie võluvalt räämas aeda: see on osaliselt sisse vajunud katusega küün, nii et peame lastele pidevalt meelde tuletama, et nad ei tohi selle all mängida, ja kergelt murenevatest tellistest terrass, kus mööda vihmaveetoru ronib õitsev lehtertapp, kroonlehed tolmuste südamike ümber kortsus nagu linane riie.

Kelsey pani mööda jalgrada metsa poole ajama – veel veerand tundi kaotsis –, aga Michael keeldub talle järgnemast, selle asemel peatub meie universaalkerega auto juures, mille tagumisele kaitserauale ta on astunud, ja hoides katuseraamist kinni, hüpitab nüüd autot tagaratastel, nagu oleks see loom, keda saaks sundida edasi liikuma.

John ilmub välja, olles end riietanud ühte oma lustakatest suvekostüümidest – bermuudad, kangast püksirihm, sinine polosärk –, valmis meie mereseikluseid kaptenina juhtima. Lastel pole sellest midagi, et maja mandril ja maja saarel ja paat, millega me nende vahet sõidame, on kõik laenatud Johni partnerilt, et me ei saaks eales seda endale lubada, mitte kaheks nädalaks, mitte saja-aakrist erasaart, ja ega minagi üldiselt selle vastu pole – rõõmustav kingitus, mis on meile juhtumisi juba kolm aastat järjest tehtud, paik, mis on mulle armsaks saanud. Lihtsalt see, et me ei tea põhimõtteliselt viimase hetkeni, kas me selle saame või millal me selle saame, tuletab mulle meelde, kui ajutised, kui improviseeritud meie elud siin on.

See pole linn, kus me pidime elama hakkama, isegi mitte riik, ja see pole koht, kus me tahaks, et meie lapsed koolis käiksid. Me elasime Londonis ning Michael ja Celia sündisid põhjusega seal, sest see oli Johni kodulinn. Ja sinna tahab ta tagasi minna. See, et oleme siin juba nii kaua elanud, on tegelikult teatud moel äpardus. Ta saadeti Bostonisse ühe konsultatsioonitöö tõttu, mis pidi kestma kaheksa kuud, nii et me üürisime endale Samosetis maja, minu emaga samal tänaval, linnakeses, kus me tavatsesime suvitamas käia ja kuhu ema kolis jäädavalt pärast isa surma, maja, mille, nagu selgus, oli ehitanud üks minu puusepast esivanem kunagi ammu, kui terve meie suguvõsa seal kandis elas.

Siis läks Johni firma Londonis pankrotti. Ja siia me jäime. Lastel oli siin mängimiseks ohtralt ruumi. Vanaema elas kolme minuti kaugusel, millel on omad eelised. Nii otsis John endale ajutise töö, sellal kui meie mööbel seisis ladustatult Inglismaal. Ta leidis ühe, siis järgmise ning lõpuks potentsiaalselt püsivama töökoha arenevas riskikapitali äris, ning elu, mida olime endale ette kujutanud – suurlinn, tema sõbrad, peod –, jäi üks aasta teise järel ootele, nüüdseks juba kaheksa aastat, ehkki kusagil kaugel püsib senini lootus, et me läheme tagasi. Mistõttu on mul kohati tunne, et mitte miski pole kindel. Kuigi üsna tihti, nagu ka täna hommikul, kui lapsed on rõõmsad ja ilm ilus, ei taha ma sellele eriti mõelda.

Roolis on Johnil ees pruuniviiruliste raamidega päikeseprillid, mis täiendavad tema suvestiili. Kui ta sõiduvees on, teeb ta kõiksugu tsirkust, võib olla väga laia joonega. Päikselises meelolus purskub temast meeldivust nagu kraanist vett. Ta eelistab Coltrane’ile Ellingtoni, Simon and Garfunkelile Sinatrat; talle meeldib elutoas tantsida, kui lapsed magama on läinud, ja avastada mind hommikul risti üle voodi; ja ta teab, et ei lõpeta kunagi töötamist ega teenimist, sest tema uute riskiprojektide ideed on sedavõrd head ja neid on sedavõrd palju, mis see korrutustehe siis ära pole teha. Ja tuleb tunnistada, et viimasel ajal on ta üsna heas vormis olnud, mitte ülevoolav, aga rohkem kui pooleldi täis. Tööl läheb stabiilselt ja ta jõuab õigeks ajaks koju, et õhtust süüa ja lapsi näha, ning laupäeviti ja pühapäeviti mängib nendega õues, niidab põllul heina sisse teekesi, et nad saaksid seal rattaga sõita, ja puhastab metsaradu, ja elul pole nagu vigagi, isegi kui see on midagi hoopis muud kui džinnipeod Slaidburn Streeti korteris King’s Roadi lähistel, ja tema sädelev pilk ja stiilsed sõbrad ja üldse suurem osa Londoni-ajast enne meie pulmi.

Tollal oli mul temast naiivne pilt. Teda ei kasvatatud viisil, mis lubaks teda mõista selle järgi, kuidas inimesed praegu suhteid ette kujutavad. Ta kasvas üles vanas maailmas, kus isiku moodustasid kombed ja formaalsus, tunnetel polnud sellega mingit pistmist, abielugi oli kõigest üks formaalsustest. Mis ei tähenda, et ta mind ei armasta. Ta suhtub sellesse lihtsalt inglaslikult. Mind kohates taipas ta ilmselt, et tal õnnestub äkki selle eest osaliselt põgeneda, vähemalt omavahel olles. Tema silmis olin ma ameerikalikult avatud, mida ta imetleb, ehkki minu Londonisse minek oli tegelikult põgenemine mu debütandiballide ja Smith College’i matroonide maailma eest. Ju me saime kusagil keskel kokku.

„Vähemalt räägime me kõik korrektset inglise keelt.” Nii ütles tema ema õhtusöögilauas otseselt eikellelegi, kui ma ta vanemaid esimest korda Southamptoni lähistel külastasin. Ilmselt kohutas minu aktsent teda vähem, kui ta oli kartnud. Johni isa oli maja kõrvale üles seadnud minigolfiväljaku, kus ta veetis suurema osa pärastlõunatest, enne kui tuli tuppa õhtust sööma, mida ta eelistas teha vaikuses. Hommikusöögi juurde käisid teekannu soojendaja ja jahtunud röstsaiad metallhoidjas, pühapäeva lõunaks pakuti pikalt küpsenud lambapraadi piparmünditarretisega ja õhtuti küsiti, kas plaanin vanni minna. John oli ja on ema lemmik, vanim poeg, kes läks Oxfordi ja ärisse ja kannab korralikke ülikondi ja saab aru, et asju võib teha sobival ja ebasobival moel, ning kõige sellega läheb John ema juuresolekul kaasa, tahtes innukalt vastata ema kuvandile temast.

Mina töötasin raamatukogus, kesklinnast eemal. Ärkasin varakult, et sõita rongiga Walton-on-Thamesi ja sealt bussiga peatänavat pidi punastest tellistest viktoriaanlikku kindlusesse, kus ma päev läbi raamatutesse templeid lõin ja neid riiulile asetasin, ning siis jälle vastassuunas pooltühjades rongides linna tagasi, vastuvoolu teiste tööinimestega.

Mõni kuu tagasi lugesin Norman Maileri „Ööarmeesid” ja see tuletas mulle meelde, millest ma olin ilma jäänud, viibides suurema osa kuuekümnendatest Ameerikast eemal, kui ma küll lugesin vägivallast teisel pool ookeani ja kuulsin sellest sõpradelt, kuid alati distantsilt. Üks lõik jäi mulle eriti hästi meelde. Pärast agiteerivaid kõnesid, millele järgnes möll Pentagoni juures, ja kui kõik on juba arreteeritud ja neid sõidutatakse pimedas bussides Virginiasse ja kõik istuvad vaikselt, kirjutab Mailer, et just liikumine aitab ameeriklastel mäletada. Võib-olla oleks ta võinud „ameeriklased” ära jätta ja öelda lihtsalt „inimesed”. Igal juhul tundus see mulle nii õige. Kui mäletamise all ei mõeldaks üksnes tagasivaatamist, vaid ka aja ja selle möödumise teadvustamist ja tunnet, mida see möödumine tekitab, siis tõepoolest põhjustab seda liikumises olemine. Mingi osava nõksuga meie peas muudab füüsiline liikumine aja nähtavaks. Mis paneb mind mõtlema, et äkki tekitabki autode ja lennukite ebanormaalne kiirus nostalgiat. Sest lihtsaim viis tõrjuda seda imelikku tunnet, kui aeg meie endi silme all möödub, on tarretada see paigale, taandada see monumentideks ja potitaimedeks.

Nagu ilmselt need minu varaõhtused sõidud pea tühjades rongides Surreyst tagasi, talviti juba pimedas, reisijad teisel pool vaguni vahekäiku aknaklaasilt vastu peegeldumas – fikseeritud mälupilt, mis tähistab nüüd minu jaoks märksa konkreetsemaid hetki, kui ma tahtsin nii väga Johni näha, kurameerimisega ühele poole saada, et võiksime koos elama hakata ja igal õhtul enesestmõistetavalt kohtuda.

Või nagu asjaolu, et see kõik meenub mulle praegu autos, kui olen üllatuspakid välja jaganud ja teeninud hingetõmbehetke laste kärsitusest, autoaknad all ja soolane õhk meile peale tuhisemas. Ma mäletan, kuidas me olime Johni korterikaaslastega nende pool rahvarohkel ja lärmakal peol, kõigil ülikonnad ja kleidid seljas, tol õhtul, kui majas käivitus tuletõrjealarm ja pidime kogu seltskonnaga neli korrust trepist alla tõttama, jook klaasides loksumas, ning John jooksis veel üles tagasi, et haarata oma pintsak, juhuks kui ajakirjandus on saabunud iga hetk lahvatavat tulelõõma kajastama – nali, et lustakas meeleolu tänaval ei hajuks, ja see toimis, sest kõik lõkerdasid edasi, kuni meile anti märku, et õhk on puhas, ja me ukerdasime üles tagasi, et edasi pidutseda.

See, kuidas ta mind alguses suudles, oli peaaegu et muljet avaldav. Ta oli nähtavalt pabinas, mida sõprade seltsis ei juhtunud kunagi; nendega oli kaalu vaid sõnadel. See kontrast kütkestas mind vaat et kõige enam. Ameerika poisid, kellega olin kolledžis ja vahetult pärast seda kohtamas käinud, võtsid oma sundimatu enesekindluse magamistuppa kaasa ja see mõjus seal samamoodi, pisut kohatult nagu vestluste ajal. Võib-olla tahtis John olla sama pingevaba, aga minuga see tal ei õnnestunud. Mida ma olen alati teadlikult võtnud kui komplimenti. Ja pärast seda, nagu oleks ta end pimedas alt vedanud, käitus ta järgmisel päeval seda härrasmehelikumalt, ilmus mu uksele piknikukorvi ja laenatud autoga ning sõidutas meid linnast välja, kus ta, ehkki seal polnud hingelistki, ikka ei söandanud mind puudutada, nagu tõestanuks see midagi tema loomuse kohta. Armusin temasse, vaadates teda sel viisil käitumas. Ma teadsin, et see silmatorkav erinevus tema savoir-faire’i ja sõnatu hingeldava puudutuse vahel tulenes kahekesi olles osaliselt teadmatusest, mida ma temast täpselt arvan, sest mind ei suutnud ta tõlgendada sama hõlpsalt kui inglannasid. Ja nii mõtlesin paratamatult ka mina, kas see, et ma tema maailmast väljapoole jään, ahvatlebki teda minu juures kõige enam. Mis võis mind tema suhtes skeptiliseks muuta, nii et noppisin ta sõnadest ja tegudest märke, et ta oli täheldanud ja hinnanud minu juures midagi muud kui võõrapärasust.

See kõik oli osa sellest, mis alguses meievahelist salapära üleval hoidis. Pinget, mida tekitab teadmatus, samal ajal kui tahetakse teada. Võiks arvata, et pärast seitsetteistkümmet koos veedetud aastat ja kolme last ja Londonist Massachusettsi väikelinna kolimist on seda tüüpi salapära otsas ja kadunud, kuna praktilised mured uhavad noore armastuse tühja-tähja minema. Ja suuresti nii ongi. Ma pole temast enam võlutud. Ma näen, kuidas ta teisi võlub, kuidas siin maal piisab ainuüksi tema aktsendist, et tähelepanu võita ja kütkestada, kuid niisugune mõjusus abielus kestma ei jää. Ja kahtlemata pole mina tema jaoks enam pääsetee, vähemalt mitte ses lihtsas tuttavlikust pääsemise mõttes. Me tülitseme. Me oleme eri meelel. Ta annab lastele kõiges järele, et pälvida nende heakskiitu, tühistades ajutiselt minu keelud ühes või teises, nii et mina üksi jään kupjarolli. Mulle on vastumeelt, et ma ei tea, millal ja kas ta otsustab, et meil on aeg Inglismaale tagasi minna, ja mulle on vastumeelt, et see sõltub tema tööst. Mitte pidevalt ja mitte et ma selle tervenisti tema süüks paneksin, aga ma ei jäta seda enda teada, kui see mul närvi mustaks ajab. Näiteks kui tuulan ema garaažis vana mööbli seas, et leida sealt mõni kummut või väike laud, sest need, mis me pärast pulmi koos ostsime, kükitavad teisel pool ookeani laoruumis ja ta ei taha lasta neid siia transportida, sest võib-olla me sõidame varsti tagasi.

Ja ometi on salapära meie vahel säilinud. Ma tahan öelda seda, et me endiselt ei tunne teineteist, me endiselt alles avastame teineteist, ja kuna me pole enam alguses, siis pole loomulikult ajend alati või isegi enamasti romantiline – see teadmatus, soov teada –, aga soov on olemas. Muidugi mõtlen aeg-ajalt, et äkki on see ühepoolne, et tema teab minust nii paljut, kui teda üldse huvitab, ja mina üksi üritan veel midagi lahti muukida, mis omakorda võib olla kibestumise allikaks.

Igal juhul pole asi enam rahvuses või siis tema või minu perekonnas. Asi on selles, mida kõike see algusaegadel maskeeris, ilma et oleksin seda taibanud. Vähemalt mitte enne tema haigusjuhtu vahetult enne meie pulmi.

Tol 1963. aasta sügisel pärast meie kihlust tajusin küll, et miski tööl painab teda, sest iga kord, kui me kokku saime, oli ta tavapärasest enam hajevil ja sõnaahtram. John oli kõige tempokam kõneleja, keda ma olin kohanud, vähemalt enne seda, kui Michael rääkima hakkas, ja õige tuju korral võisin end lihtsalt mugavalt istuma sättida ja kuulata, kuidas ta vatrab Harold Macmillani kohatust enesega rahulolust või hiljutistest arengutest Profumo afääris, kui tema ja ta sõbrad üksteisele vahele segasid ja üksteisest üle rääkisid, bravuurikad ja särava mõistusega ja alkoholist hoogu saanud. Mõtlesin siis oma sõbrannadele, kes olid abiellunud ülikooli kolmandal või neljandal aastal samasuguste meestega nagu need, kellega nad olid üles kasvanud ja kes suundusid nüüd Wall Streetile või juurakooli, mõnel juba kolme- või nelja-aastased lapsed, ja ma mõtlesin, jumal tänatud, et mina pole üks neist nukkudest oma ema unistuste majas. Ma pääsesin minema. Ja kaugele.

Kuid tol oktoobrikuul hakkas Johni kell käima aeglasemalt. Alguses polnud selles midagi traagilist. Ta ei rääkinud palju oma tööst, aga ma kujutasin ette, et teda kurnab mõni sealne pinge, mistõttu pole ta nii aldis veetma õhtuid sõprade seltsis. Ta näis lihtsalt pettunud, muud midagi. Harold Macmillani tagasiastumine peaministri kohalt oli sedasorti uudis, millest ta muidu oleks innukalt lugenud ja rääkinud, aga ta näitas vaevu huvi üles. Just tol Kennedy tulistamise õhtul – Inglismaal oli siis õhtu – mõtlesin endamisi, et Johniga on midagi lahti, sest kui ma pisarates tema korterisse ilmusin, ta küll embas mind, pani mu diivanile istuma ja üritas mind rahustada, kuid ikkagi oli tunne, et see kõik pole temani üldse jõudnud. Ma ei oodanud, et ta nutma hakkaks – see polnud tema president –, aga ta käitus, nagu oleksin talle teatavaks teinud mõne kauge onu lahkumise, mis kohustaks teda mulle õlale patsutama. See ei olnud loomulik.

Kolm nädalat hiljem seilasin jõuludeks New Yorki. Jäin vaevu kuuks. Kirjutasime mitu korda nädalas. Igapäevasest tühjast-tähjast, aga palju ka tundelisemaid asju. Temalt olid mõned eriti tulihingelised kirjad – kunagi varem polnud ta nii tungivalt rääkinud ega kirjutanud sellest, kuidas ta mind armastab.

Kui ma Johnile Londonisse naasmise päeval helistasin, ei saanud ma aru, mida tema korterikaaslane öelda tahab, kui teatas, et John on haiglasse viidud.

„Kas ta sattus õnnetusse?” küsisin mina.

„Ei,” vastas ta. „Aga võib-olla oleks parem, kui helistad tema vanematele.”

Helistasingi jalamaid. Tema ema ulatas toru pea sõnatult abikaasale. „Jah,” ütles too. „Me lootsime tegelikult, et sellega on asjad ühel pool. Tema ema arvates on see kõik äärmiselt ebameeldiv.”

Miski polnud mind selleks ette valmistanud. John istus tohutu suures ooteruumi meenutavas saalis, kus oli hunnik toole ja kohvilaudu, kõik ootajad olid mehed, enamik luges ajalehte või mängis kaarte või vahtis niisama ähmasest aknast välja. Johni nägu oli igasugusest südikusest sedavõrd tühi, et tundsin ta vaevu ära. Kui ta poleks silmi liigutanud, oleksin teda surnuks pidanud.

Ruumi pääses vaid põhjapoolne valgus ja aknakatted olid poolenisti ette tõmmatud. Mulle tundus niivõrd jabur jääda sellesse kõledasse räämas õhustikku, et ma pakkusin: „Äkki lähme jalutama?” Ma pidin sealt lahkuma, et end taas kindlal pinnal tunda, ja ma pidin tema kaasa võtma.

Loomulikult polnud see nii lihtne. Selgus, et ta ei viibinud haiglas esimest korda. Teisel Oxfordi-aastal oli ta pidanud lahkuma terveks semestriks. Pärast seda – peaaegu kümme aastat – oli ta end üldiselt hästi tundnud. Ta oli olnud mees, kellega ma olin tuttavaks saanud. Nüüd, täiesti teise inimesena, sai ta vaevu sõna suust. Ta hoidis mul lihtsalt käest kinni, kui me läbi Hyde Parki jalutasime, Johni vaim Johni keres.

Ta ütles, et peab puhkama. Ta on väsinud. Muud midagi. Aga ma teadsin, et asi ei saa olla ainult selles või et see on vaid osa tõest. Pealetükkiva ameeriklasena leppisin kokku kohtumise tema arstiga. Haigla töötajaskond oli äärmiselt üllatunud, „Aga olgu siis peale,” arst võtab mu jutule.

Ma mäletan selle mehe siniseruudulist nööpidega kampsunit ja nelinurkseid prilliraame ning pakse musti juukseid, mis olid vahaga üle pea kammitud. Ma ei saanud aru, kas ruum, kus me kohtusime, oli tema kabinet või lihtsalt paik töövälisteks kohtumisteks. Raamatud olid riiulisse pandud täiesti süsteemitult ja seintel ei rippunud ühtegi diplomit. Aga mees paistis end seal mugavalt tundvat, oli end sisse seadnud ja pakkus mulle sigaretti, enne kui mu diivanile istuma juhatas. Ta istus minu vastas ja uuris peamiselt oma sigaretiotsa, toksides suitsu pidevalt vastu mererohelise tuhatoosi äärt tuhmunud vasest püstaluses.

„Tal läheb võrdlemisi hästi,” teatas ta, tõstis pilgu vilksamisi minule ja noogutas samal ajal kergelt, nagu loodaks, et sellega on asi korras.

„Aga miks ta siin on? Kas te võiksite mulle öelda?”

„Kui kaua te olete koos olnud?”

„Poolteist aastat.”

Ta mõtles hetke järele, otsekui kaaluks, kuidas jätkata.

„On teatud tasakaalutus,” ütles ta, tõstes jala üle põlve ja toetades sigaretti hoidva käe põlvele. Ta kandis villaseid käänisega viigipükse ja pruune perforeeritud nahast detailidega kingi. Ta oli minust ilmselt poole vanem. Arvestades valge kitli puudumist ja aeglast, läbimõeldud kõnerütmi, meenutas ta mulle pigem professorit kui arsti.

„Piltlikult öeldes tema mõistus sulgub. Läheb justkui talveunne. Ta vajab puhkust ja aeg-ajalt kerget äratust, mida praegu pole tingimata tarvis, kuid mida me saame vajadusel pakkuda.”

„Ja seda on varemgi ette tulnud.”

„Jah, seda nüüd küll.”

„Ja see tähendab, et seda võib veel juhtuda?”

„Raske öelda. Võib juhtuda. Aga selliseid asju ei saa ette ennustada. Stabiilsus, pereelu – kõik see võib aidata.”

Sel hetkel olin vast nutma puhkemisele kõige lähemal. Ma polnud juhtunust kellelegi rääkinud. Kui, siis kõigest maininud ja kohe vabanduse leidnud, öeldes, et kõik on hästi. Kuid tolles ruumis mehe seltsis, kelle inglaslik vastutulelikkus päästis minus millegi valla, valdas mind ühtäkki hirm ja koduigatsus ning ilmselt ma siiski poetasin mõne pisara. „Me peaksime kevadel abielluma,” ütlesin ma.

Ta toksas taas sigaretiga vastu tuhatoosi äärt ja tõstis siis aeglase liigutusega jala üle teise, nii et õlad ja pea püsisid täiesti liikumatult paigal. Ta vaagis mu teadet niivõrd kaua, et hakkasin kahtlema, kas ta oli mind üldse kuulnud. Siis tõstis ta oma lahke pilgu ja küsis: „Sellisel juhul ma eeldan, et te armastate teda?”

Noogutasin.

„Siis on ju kõik nii, nagu olema peab,” leidis ta.

Külastasin Johni Lambethi kliinikus igal pärastlõunal ja me käisime koos jalutamas, isegi kui väljas sadas vihma. Selle ruumi valgus mõjus kui arstlik eksimus. Toda tohtrit ma rohkem ei kohanud ega vestelnud temaga enam kunagi.

Raske oli kelleltki infot saada. Küsimuste esitamine ei olnud selleks sobilik moodus. Samamoodi oli mõni aasta hiljem, kui ma St. Thomase haiglas Michaelit sünnitasin, kõik olid ääretult heatahtlikud, kuid peale meelituste ei olnud neil midagi pakkuda.

John jäi kliinikusse kuuks ajaks. Tema isa külastas teda korra, ema mitte kordagi (John oli täiuslik ja ema ei tahtnud tõestust millelegi muule). Ma ei tea, mida John oma korterikaaslastele või ülemustele rääkis, igatahes mitte seda, et ta psühhiaatriahaiglas viibib. Selle kuu jooksul ei osanudki ma tihti arvata, kumb on hullem, kas tema sünge meeleolu või häbi ja äng, mida see temas esile kutsus. Ja ta ei tahtnud minuga üksikasju arutada.

Otsustasin, et oma vanematele ma sellest ei räägi. Ammugi mitte sõpradele, sest nad hakkaksid ainult muretsema. Oma õele Pennyle ma siiski puistasin südant, kuid sundisin teda vaikima. Veidral kombel minu lähedus Johniga kasvas. Ma olin ainus, kes teda korrapäraselt külastas, ja ehkki tuli pingutada, et võtta vastu pulmi puudutavaid otsuseid, sellal kui ta jaksas vaevu uudiseid lugeda – pidin muretsema, millises seisus ta selleks ajaks on –, oli neis jalutuskäikudes pargis, võib-olla just sellepärast, et ta ei jahvatanud pidevalt nagu tavaliselt, midagi, mis andis temasse armumisele kaalu juurde. Ma olin alati mõelnud, kas salapära, mis ühe armuloo alguse nii köitvaks teeb, peab tingimata kaduma või kestab see õige inimesega edasi. Ma poleks arvanud, et vastus saabub sellisel kujul, sedavõrd põimunult ärevuse ja vihaga, mida tema kadumine minus tekitas, kui ta jättis mu mõnes mõttes vaid varemega iseendast, kuid seal see soovitud salapära oli, sügavam, kui oleksin osanud arvata. Kogu tema hoog ja tulisus võisid haihtuda nagu mõni ilmastikunähtus ja jäädagi kadunuks, naastes siis imekombel umbes kuus nädalat hiljem nii ennastunustavalt, et ta ei näinud midagi imelikku selles, kui mu reipalt käevangus autonäitusele MG-sid vaatama juhatas ning viis mu seejärel lõunat sööma, kus me jõime ära pudeli veini, nagu poleks kunagi midagi juhtunud.

Meie viisteist aastat kestnud abielu jooksul pole ta rohkem kordagi haiglasse ega selle lähedalegi sattunud. Ta pole pidanud katkestama tööd, ta pole vajunud pooltki nii sügavale nagu tol sügisel. Tujud võivad tal kõikuda ja aeg-ajalt märkan paari nädala pikkuse ajavahemiku vältel, et tema energia on hääbunud, ja ega ma vist ei suuda kunagi vabaneda siis murest, et kõik võib märksa hullemaks minna. Mis on osa põhjusest, miks salapära on meie vahel säilinud. Seda võib pidada haiglaseks. Hirm selle rolli ees. Aga asi pole üksnes hirmus ja raske on selgeks teha, et selles hirmus on ühtlasi hellust. Ma olen ainus, kes teab, nagu mina seda tean, et tal on tarvis kedagi, kes tal silma peal hoiaks. Halvimatel hetkedel, kui lapsed on väsinud ja majas valitseb korralagedus ja ma näen tema kõnnakust, kui ta tööpäeva lõpus mööda sissesõiduteed maja poole sammub, et ta on madalseisus, tundub mulle, nagu oleks ta neljas laps, ja ma tahaksin uksest välja marssida ja alles kuu aja pärast tagasi tulla. Aga enamasti pole see nii. Ma ei pruugi alati aimata, mida ta mõtleb, kuid ta sirutub minu poole. Ja sellistel hetkedel täidab mind taas algusaegade erutus. Ma ei näe, et see oleks võimalik, kui mõistaksin teda läbi ja lõhki.

Seitseteist aastat koos. Kolm last.

Ja siin me oleme, kõik viis, triivime oma laeva meenutavas autos mööda maanteed põhja poole, kui lapsed taga jälle rüselema hakkavad: Michael hõigub aator-lõpuga nimesid, mis ta on lisanud Kelsey saja hüüdnime nimekirja – manipulaator, regulaator, konspiraator –, millest koer vastab igaühele oma üksikkohalt haugatusega, suutes eristada vaid hääletooni, ja Celia peab üle tagaistme ronima, et kaitsta koera Michaeli pilgete eest, sellal kui Alec tõuseb isa istme taga püsti ja sirutab käe välja, et mängida Johni topeltlõuaga, küsides, kui kaua sõit veel kestab – kõik nad on oma isa kärsitud lapsed.

Mina olen ainus, kes ei nõua pidevalt vastuseid. John ei pruugi oma küsimusi sõnadesse panna, aga need on temas olemas, tema olemise viis. Ja lapsed nõuavad kogu aeg vastuseid kõigele: mis hommikusöögiks, lõunaks, õhtusöögiks on? Kus Kelsey on? Kus paps on? Miks me peame tuppa tulema? Miks me peame magama minema? Mõni päev räägingi nendega üksnes vastuste vormis, ja põhjuste, millele ma ei oska vastust anda, ja juhtnööride, mida ma jagan loodetud vastuste asemel.

Küsimused ei lakka siingi, aga kui oleme saarele jõudnud ja nad mängivad kolmekesi suurema osa päevast kividel või isaga paadis või siis saalivad väliveranda ja meresoppide vahet, plekkpotis krabid, siis lihvivad soolane vesi ja päike nende pulbitseva energia ääred maha ning aeg-ajalt õnnestub mul piisavalt kauaks iseenda seltsi jääda, et kui nad tagasi tulevad või kui jälgin vargsi nende toimetamist, siis ma hetkeks päriselt ka näen neid. Mida tavaliselt ei juhtu. Nägemine pole see meel, millega ma neid tajun. Nendeks on puudutus ja kuulmine. Vahel vaatan vaid mõne aasta taguseid fotosid ja tunnen nad vaevu ära. Kuid päev algab ja lõpeb nende häälte ja kehadega. John on midagi muud. Need on paralleelsed maailmad. Kuuldavasti arvab teadus nüüd samamoodi. Ma ei teadnud seda enne, kui Michael sündis. Nüüd on see ilmne. Lugesin ükspäev romaani ja üks tegelane ütles: „Me elame surnute keskel, kuni ühineme nendega”, midagi sellist pahaendelist, sünget, ja ma mõtlesin, Võimalik, aga kellel on aega surnute jaoks kogu selle elu, kõigi nende elude segadiku keskel?

Me jõuame Port Clyde’i sinise voodrilaudisega majakese juurde keset pärastlõunat ja käime kohalikus poes, et hommikuks pliidi jaoks gaasi hankida ja toitu osta. John tahab hommikul vara ärgata, et jõuaksime võimalikult kiiresti saarele. Ta läheks meeleldi juba õhtul, aga selleks ajaks, kui me maja korda seaksime ja toidu ära paneksime, tuleks voodeid ikka õlilambi valgel üles teha. Pealegi meeldib lastele ka see mandrimaja, mängida murunõlval turritavatel graniitrahnudel ja tormata edasi-tagasi alumiiniumist sildteel, mis kulgeb üle mõõnaranna kaini. Vaatan õhtusööki valmistades, kuidas nad seal mängivad.

Nad tajuvad, ise seda märkamata, uut maailma enda ümber, soolast õhku, selget valgust, mis meieni, lõuna poole, jõuab alles sügisel, erksaks võõbatud homaaripaate, mis lahe virvendavalt pinnalt vastu peegeldavad. Need pole sedasorti asjad, millel peatuda, kõige olulisemad on neile siiski käegakatsutavad esemed: kett, mille Michael paneb risti üle silla, proovides takistada teiste allatulekut, põõsad, mille taha nad end peidavad, kõrge rohi, millest nad läbi ronivad, muutes Aleci ja Michaeli hingamise õige pea kähedaks.

Pärast õhtusööki tohivad Michael ja Celia veel tund aega üleval olla ja lugeda. Ehkki Alecil on kodus oma tuba, ei meeldi talle omapead jääda, kui ta kujutab ette, kuidas teised kaks veel kusagil maja peal koos midagi sepitsevad. Aga täna õhtul ei tee ta sellest numbrit, sest isa jutustab talle lugu. John ei loe neile kunagi raamatuid ette. Ta mõtleb ise lugusid välja. Minul pole õhtul enam sellist energiat ega ka tema leidlikkust. John meisterdab salvrätikust kummituse, puuklotsist kuninga ja Alec jääb vakka nagu transis, loo lummuses, aga ka sellepärast, et talle saab osaks isa tähelepanu, ainult temale, nagu oleks see taevane õhk. Ja kui John kummardub, et talle unemusi anda, sirutab Alec käe taas tema topeltlõua poole, see on priske ja soe ja kriibib pisut, ja Alec on rahulolev moel, mida mina ei suuda eales temas tekitada, sest mina pole eales erandiks.

Sellal kui John nõusid peseb, sukeldun kahekümneks minutiks Ford Madox Fordi romaani „Hea sõdur”, saades võitu oma esialgsest ärritusest kogu selle klassijaburuse peale ja kuidas keegi ei ütle kellelegi midagi tähendusrikast, sest otsekohene lihtsalt ei sobi olla. Nagu Henry Jamesi või Edith Whartoni raamatutes. Need romaanid, kus tahaks tegelastele karjuda, et võta end nüüd kokku ja paiska see välja, säästa meid sajast leheküljest vingerdamisest. Ent mu vimm vaibub ja lasen end võluda Nauheimis viibivatel Ashburnhamsidel, veeretades vaikselt mõtet, kuidas saab keegi koolutada oma elu sedasi ümber kinnismõttelise armastuse, kui tuppa astub John, köögirätik õlale unustatud, ja laseb pilgul libiseda üle toas valitseva korralageduse, otsides kusagilt kandekottidest ajalehte. Tal pole kõige õrnemat aimugi, kuhu ta selle torkas. Pistan käe tema portfelli küljetaskusse ja ulatan talle lehe.

„Kas sa Billile helistasid?”

„Jah, kõik on kombes,” ütleb ta, pilk juba libisemas üle pealkirjade, kui sätib end minu vastu tugitooli põrandalambi alla.

Olen küllalt mõnusalt rammestunud, usaldamaks, et ta ütles Bill Mitchelliga vesteldes õiged kuupäevad. Miks ei võinud seda kuu aega tagasi korda ajada, sellest ma aru ei saa. Pean lihtsalt eeldama, et saame oma kaks nädalat (ühel aastal jõudsid nad päev varem ja pidime motelli minema). John on krooniliselt ja ärritavalt hajameelne. Sellal kui mina mäletan kõiki kuupäevi. Piinlik tunnistadagi, kui paljut ma endiselt oma peas talletan: meie esimene külaskäik Johni vanemate juurde (5. aprill 1963), päev, mil ta ostis oma Morris Minori (10. märts 1964), ja nii edasi ja nii edasi. Ma mäletan ka nende sündmuste aastapäevi, aga ma ei maini neid teistele, sest kui tegemist pole sünni või surma või pulmadega, siis vaadatakse mind hämmeldunult, nagu tahetaks küsida, Miks sa oma pead sellise tühja-tähjaga vaevad, mis tähtsust neil asjadel on? (Selle asemel mainin neid lastele; neil pole aimugi, millest ma räägin, ja nad ei kuulagi õieti, ehkki noogutavad siiski, enne kui järgmise küsimuse esitavad.) Näiteks sai eelmisel kuul kuusteist aastat hetkest, kui John ette teatamata minu uksele ilmus, auto toitu ja veini täis laaditud, ja me sõitsime kaugele Põhja-Šotimaa mägismaale, tema sõbra majja, mille ta oli nädalavahetuseks laenanud.

Johni sõprade majad. Seal me kõik oma puhkused veedamegi.

Celia on ülakorrusel magama jäänud, raamat rinnal. Ta keerab end silmi avamata küljele, kui ma selle tal käest võtan. Michael istub ikka veel vastu voodi peatsit ja loeb romaani, vingerdades teki all varvastega. Tal kulub rahunemiseks meeletult aega. Alecil ja Celial on lihtsamad patareid, mis põlevad läbi ja kustuvad. Aga Michaeli jaoks on see uus voodi ja uus tuba, isegi kui ta on siin käinud kolm suve järjest, ning pikast sõidust ja väljas jooksmisest ei piisa, et teda maha rahustada. Kui oleme mõne päeva saarel olnud, laseb ta end pisut lõdvemaks, leiab kahele teisele ligilähedase rütmi, kuid mitte kunagi täielikult. Ta nägi mind sisenemas, aga loeb edasi, surudes hambaid kergelt põse sisekülge. Tõmban käega läbi tema paksude mustade juuste, mis vajaksid lõikust – need vajuvad silmile ja kõrvadele –, ja hakkan puuke otsima. Ta keerab pea eest.

„Sa tegid juba seda.”

Alecit on nii lihtne puudutada. Ta pole kunagi puudutamise vastu. Celia on nüüd kümme ja on hakanud märkama, et tal on keha, mistõttu teda on nüüd keerulisem puudutada, ei mingit minu jala külge klammerdumist, pigem tõuklemine ja tirimine ja hukkamõistvad pilgud. Aga Michaeliga on algusest peale üks häda olnud. Imikud on küll väiksed krimpsus olendid, ent võrevoodis või põrandal sirutavad nad end ikka välja. Kuid Michael ei teinud seda pea kunagi. Nagu väike vanamees, olid tal õlad peaaegu kogu aeg längus ja keha keskkohast kõver. Ta magas imehästi, aga kui ta siiski nuttis, oli sülle võtmisest harva kasu. Ma ei mõistnud seda. Just seda emad ju tegema peavad, nutva lapse sülle võtma. Mõtlesin, et vahest on asi minu kogenematuses, aga siis tuli Celia ja pärast teda Alec ning nende sülle võtmine, kui nad nutsid, mõjus nagu nupule vajutamine – nutt lakkas. Siis mõistsin ma nende erinevust. Celia ja Aleci ebamugavus oli ihulik ja voolav, see liikus neist läbi ja kadus. Kuid Michaelit hoides oli alati tunne, nagu oleks mul süles väike inimene, kes teab, et toitmine lõpeb mingi hetk, kes teab, et kui sind sülle võetakse, pannakse sind mingi hetk ka maha, et mugavustunne tuleb, aga ka läheb. Teadmata, milles asi, tajusin tema väikestes rapsivates kätes ja rahututes jalgades pinget, etteteadmisest tingitud ebamugavust. Olin ma teda puudutades ja musitades ebalevam, sest tajusin enda kasutust? Ma ei oska öelda. Lastega on ikka nii, et toimub igasugu asju ja juba on kõik möödas. Kõik juhtub sellal, kui sina üritad järele jõuda, ja on läbi selleks ajaks, kui oled seisukoha võtnud.

„Homme ärkame vara,” ütlen talle. „Sa peaksid tule ära kustutama.”

„Aga ma pole väsinud,” vastab ta pilku lehelt endiselt tõstmata.

Istun tema kõrval voodil, üks käsi ümber tema. See, et ma üldse märkan enda keha asendit tema oma suhtes – selles see erinevus seisnebki.

„Mida sa loed?”

„Thomas Manni. Ta on sakslane. Aga see toimub Veneetsias. Kas sa oled seal käinud?”

„Enne kui ma su isaga abiellusin.”

„Kas seal haises?”

„Mitte eriti. Kas sulle meeldib see raamat?”

„Ma alles alustasin. „Kõigi nende kirjanik, kes töötavad täieliku kurnatuse piirimail.”1 Pole paha.”

„Kas sa muud ei võtnudki kaasa?”

„Võtsin. Mul on see masinakoodi raamat ka.” Tillukeses kirjas tellis arvutitest või arvudest arvutites, mille ta otse McGraw-Hilli kirjastuselt tellis. Minu jaoks on see hiina keel. Aga koolis on veel üks poiss sellest huvitatud, ja kuna Michael ei leia sõpru nii hõlpsalt kui teised kaks, olen kahe käega poolt.

„Veel viis minutit, eks?”

„Okei-okei,” ütleb ta lehte keerates, nii et mina muutun üleliigseks.

* * *

Allkorrusel on John valanud endale klaasi Bill Mitchell’si Šoti viskit ja liikunud edasi äriuudiste külgedele. Ma pean lastele homseks lõunasöögi kaasa panema, mõtlen mina, kuni mulle meenub, et kooli ja seetõttu ka kiiret pole.

Äkki valguvad mu silmad pisaraid täis. Pühin need ära. John ei märganud seda. „Veeda Michaeliga aega,” ütlen ma. „Sellal, kui me siin oleme. Vii ta paadiga sõitma, teie kahekesi. Või võta söök kaasa ja minge matkama. Lubad?”

„Milles asi?” küsib ta ega tõsta pilku ajalehelt.

„Ei milleski. Ta ise ei paluks seda eales. Nagu Alec ei lakka palumast. Kas sa kuulad mind?”

„Jah,” ütleb ta ja vastab nüüd mu pilgule. „Sobib.”

„Kas sa valaksid mulle ka klaasikese?”

„Seda?” küsib ta, kergitades üllatunult oma viskit soodaveega.

„Jah.”

Ta läheb puhvetkapi juurde ja valab mulle klaasi.

Limpsin seda tema kõrval diivanil, sellal kui ta veel natuke aega loeb. Olen näinud teda peegli ees, ilma et ta mind märkaks, silmitsemas halle salke meelekohtadel, mängides mõttega, et ta näeb sedasi väärikam välja – olek, mille poole ta on alati püüelnud, peljates samas pisut, et pole veel piisavalt saavutanud, et hall ei tähenda midagi enamat kui vananemist.

Peaksin küsima temalt sellenädalaste koosolekute kohta, võimalike uute investorite kohta fondile, millele ta on nüüdseks üle aasta üritanud rahastust leida, selle kohta, kas ta muretseb endiselt, kui kauaks nad on valmis end siduma, või pigem, kas ta muretseb endiselt sama palju. Temalt tuleb küsida. Omal algatusel ta sellest ei räägi. Ta kujutab ette, et kui tema suudab seda endas hoida, suudab ta kontrollida ka tulemust. Et kõik laabub – kasvatusest on saanud ebausk.

Ta paneb ajalehe käest, nõjatub minu poole ja meie laubad puutuvad kokku. Vahel viib see suudluseni, teinekord pakub omaette väikest puhkehetke. Kui võib pingutusest loobuda, anduda uimale, mis pole veel päris uni, kuid on keha võit vaimu üle.

„Aitäh,” ütlen ma, tõmmates sõrmedega läbi tema juuste.

„Mille eest?”

„Selle eest. Et sa meid siia tõid.”

Ta suudleb mind põsele. Olgugi et algusaegadel oli ta armatsemise ajal pabinas, on ta alati olnud hell. Mõni naine peaks seda vast igavaks. Mina mitte. Võib-olla seetõttu, et meie enamik kordi on nagu millegi ebatõenäolise ületamine, nagu polnuks ma kindel, et see kunagi veel juhtub, kuid näe, juhtus siiski. Milline kergendus on teda eest leida.