Читать книгу Põletav küünlaleek - Adena Sepp - Страница 4

Avanud hoogsalt kontoriukse, uhkas Hannale kohe vastu meeldivat jahedust, mille tõi kaasa merepoolsest avatud aknast sisse puhuv tuuleõhk, pisut nagu soolakas ja segunes toas leviva mõnusa kohviaroomiga.

Kuumalt tänavalt jahedasse tuppa astunule oli see kergenduseks, sest kiirest käimisest ja kartusest, et võib tööle hiljaks jääda, tükkis Hanna ihu kergelt juba leemendama ja pluuski liibus liialt vastu ihu. Varasügisene õhk tundus lausa seisvat. Oli uskumatu, et isegi Saaremaal võivad septembrihommikud olla mõnikord veel nii kuumad. Selge, nüüd ongi siis käes see vananaistesuvi.

Hommikul polnud Hanna jõudnud kohvi juua ja nüüd tuletas toas leviv mõnus aroom meelde põhjuse, miks ta polnud seda täna koos Elmariga teinud. Jah, väga lihtsal põhjusel, sest varajane tõusja, nagu Elmar kodus olles alati on olnud, oli too õuest tuppa tulnud ja selle asemel et oma naist hommikul rõõmsalt tervitada või kallistada, alustanud taas oma tavalist näägutamist. Ikka, et miks tema äraolekul pole kodus need asjad nii tehtud või naa tehtud? Miks Kadri kodus midagi ei tee ja miks nende tütar on kogu aeg ainult ninapidi arvutis jne. Suur tüdruk juba, võiks nii mõndagi siin sundimatagi ära teha. Torises pahaselt, et näh, tagaaed puha niitmata, sügise hakul tuleks see töö ikkagi ära teha ja tüdruk oleks ometi suutnud seda ja tal on kahju, et poiss Kaspar nüüd nii harva kodus käib, too vähemalt tegi siin midagi.

Küllap teeb ka Kadri, oli Hannal trotslikult mõttes sähvatanud. Tüdruk teeb ainult sel ajal, kui Elmarit kodus pole, ja pealegi pole seda muru vastu talve nii väga pügada vajagi. Kadri lihtsalt ei taha enam kuulda pidevaid isa õpetusi ja kamandamist; ja tänapäeva noored suhtlevadki põhiliselt arvutites ja ses suhtes pole nende plika mingi erand. Pealegi on tal õppimise kõrval veel tantsutrennid ning aeg-ajalt ka võistlustel käimised nagu praegugi, mil ta on hoopis Viljandis.

Ühesõnaga, algas üks tavaline Elmari kõigega rahulolematu jauramine ja Hanna ei saanudki lõpuks enam millestki õieti aru. Talle oli küll jäänud mulje, et mehe arvates nemad siin kodus midagi kiiduväärset ei teegi ja ainult mõtlevad, kuidas võimalikult vähe koduseinte vahel olla. Kuna maja nõuab suuri väljaminekuid, siis peab tema kaugel tööl käima ja kodust pikalt ära olema, nemad kaks siin üksnes olesklevad. See torisemine ajas Hanna seesmiselt lausa keema. Ta ju taipas väga hästi, et tegelikult püüdis mees varjata oma vastumeelsust tema eelseisva reisi suhtes, ja et seda mitte otse välja öelda, otsiski norimiseks muid ettekäändeid. Hanna teadis, et kui ta alustanuks nüüd vastuväidetega, läinuks nad lõplikult tülli. Lugu oleks lõppenud Elmari- või temapoolse ukse paugutamisega. Tal ei olnud sootuks isu kuulata neid targutusi, veel vähem tahtnuks ta istuda laua taha vastamisi selle pahura Elmariga. Seepärast, haaranud lauanurgalt käekoti, oli ta majast välja tormanud. Ta ei mõista, kuidas küll varem nii tasakaalukas ja toimekas mees oli nüüd muutunud selliseks torisejaks, nagu mingi pahur vanaätt juba, kuid ta ei kavatsenud oma viimast puhkuseelset tööpäeva halva tujuga alustada.

Hanna ohkas südamest ja kavatses laua taha istuda, kui kuulis kõrvaltoast kostvat Signe kõrgendatult pahast hääletooni. Sellest võis järeldada, et nad istuvad alles endiselt kõik koos juhataja Leelo kabinetis ja rüüpavad kohvi, kuid mis on selle Signe täna nüüd kohe hommikul nõnda tujust ära ajanud, et ta hääl nii ärritunult kõlab?

Nähes ukseavasse ilmunud Hannat, vastasid nad nagu ühendkooris tema tervitusele ja Leelo viipas teda kutsuvalt võtma endale ka tassikest kohvi, nagu oleks aimanud, et Hanna polnud täna hommikul kohvi veel joonud ja oli seepärast rohkem kohvi teinudki. Loomulikult tegi Hanna seda siin nüüd kohe suure rõõmuga, kuna hommikukohv kulus talle marjaks ära.

Maive kiirustas oma kohvijoomist lõpetama ja tõusis rutakalt Signe kõrvalt väikeselt nahkdiivanilt, et Hannale kohta teha, põhjendades tõtlikku lahkumist sellega, et äkki saabub mõni klient ja siis peaks keegi neist ka eesruumis olema. Ega Maive olnud eriti seltskondlik kunagi olnud, oli siia tööle tulles lootnud pälvida Leelo soosingu, kuid hoopis Hannast ja Leelost olid saanud head sõbrannad ja nüüd näitas Maive, pisut küll varjatul kombel, oma vastumeelsust Hanna suhtes.

Loomulikult mingu, noogutas Leelo nõustuvalt. Maivele tundus, et ega teda siia seltskonda eriti soovitudki. Muidugi rumal mõte, kuid isegi nii väikeses kollektiivis võis mõni arvata, et temast siin siiski piisavalt ei hoolita. Ka Hanna tundis sisemuses väikest tõrget Maive suhtes, kes tundus talle algusest saadik selline kahepalgeline olevat. Signe ei kiirustanud praegu kohe ära minema, ta tahtis ka Hannale rääkida, mis tema kodus juhtunud oli. Ta oli neile ju varemgi oma üleelamistest rääkinud ja nad olid enam-vähem kursis sellega, millega ta pärast abielulahutust sünnikoju tagasi kolimise järel pidi kokku puutuma. Kahjuks oli see tema isa ja tolle õega kaasomandis olev maja. Tema vanemad olid juba ammu surnud ja vend Heiki oli pärinud vanematele kuulunud majaosa. Vend ei soovinud seal elada, kuna tal oli juba uus maja mandril Sakus ja ta ei plaaninud enam Saaremaale tagasi tulla. Esialgu oli ta oma majaosa välja üürinud, kuid kui Signel tekkisid abielus probleemid ja oli olnud sunnitud oma Tallinna korteri maha müüma, lõpetas vend kohe üürilepingu ja nii sai Signe pärast lahutust selle endale. Tädiga oli küll kunagi olnud kokkulepe, et Signe pärib kord tema majaosa, kuid juhtus, et isa vanatüdrukust õde Milvi oli vanas eas Narva-Jõesuu sanatooriumis käies sealt endale mingi papikese Jura leidnud ja imekiirelt tollega ka abiellunud. Ei olnud aidanud kellegi jutt ega hoiatused, siis oli tädi üsna pea ootamatult surnud, mis Signe arvates olnud siiski pisut kummaline, kuid ega seda tookord keegi põhjalikult uurinudki. Arvati, et küllap sai vanainimene seksuaalsest erutusest lihtsalt infarkti. Mine tea, nii see võiski ju olla, sest vanatüdrukuna polnud ta varem meesterahvast tarvitanud ja poolvenerahvusest meesterahvas võis tõesti pisut liialt temperamentne olla. Kahjuks oli see ootamatult leseks jäänud Jura kohe, kui pärimisõigus oli jõustunud, oma majaosa maha müünud ja tagasi Narva-Jõesuusse kolinud. Nüüd oligi Signe saanud äkki endale uue kaasomaniku, keda ta polnud enne ostu sooritamist kordagi juhtunud oma silmaga nägema. Tundus, nagu oleks see tundmatu meesterahvas selle eluaseme lausa pimesi ostnud või polnud ta eriti olnudki huvitatud sellest kui alalisest elukohast, igatahes talveks ta sinna majja elama ei kolinud.

Kahjuks oli selle aasta talv osutunud krõbekülmaks ja kütmata ruumides külmusid torud lõhki ning vesi jooksis pahinal põrandale. Signe avastas selle puhtjuhuslikult, märgates naabrimehe ukse alt vett juba ka oma majaosa trepikotta imbumas. Ta oli olnud paanikas ja naabrimehe kätte saamine olnud päris keeruline. Tema leidmiseks oli Signe poeg Robert käivitanud lausa jälitusoperatsiooni, kuna ükski nende tuttav ei teadnud mehe asukohta. Lõpuks said nad suurte raskustega linnavalitsusest tema kontaktandmed mandril, sest seal oli viidatud privaatsusele ja isikuandmete kaitsele. Lollus, keda sa kaitsed, kui vesi sorinal toas jookseb?

Pahur omanik oli lõpuks välja ilmunud ning süüdistanud kõiges juhtunus Signet, et tema olevat koonerdanud vee tarbimisega ja seepärast oligi seisev vesi torudes jäätunud. Lõpuks oli ta lihtsalt torukraanid kinni keeranud ning Signe jäänud veeta. Ei olnud aidanud ükski jutt, mees oli üksnes irvitanud selle peale ja ütelnud, et see polevat tema mure, kuna tal pole hetkel vett vaja ja tema torusid talvel vahetama ei hakka.

Signel ei olnud jäänudki muud üle, kui tuli tal endal nüüd kiiresti otsida töömees, kes paigaldas talle uue eraldi torusüsteemi, kuid kahjuks jäi maja üldtorustik ühiseks ja tema torustiku kinnikeeramise kraan allkorruse elaniku pinnale. Ega sest olnudki erilist häda, kuna mees hetkel allkorrusel ei elanud ja jutu järgi ei kavatsenudki enne tulla, kui on need läbivettinud põrandalauad uutega asendanud.

Kevadel oligi hakanud suure hooga selle remondiga pihta. Kogu ehituseprahi oli ta majast välja loopinud, nii et lõpuks oli see takistanud Signel juurdepääsu oma välisukseni. Signe ja selleks ekstra Tallinnast koju tulnud Robert, olid püüdnud asja esialgu rahumeelselt lahendada, kuid naabrimees Sulev ainult vilistas selle peale ja kui Robert oli lõpuks ehitusjäänused loopinud tagasi temapoolsele õuealale, kutsus Sulev neile politsei, et nad olevat omavoliliselt tegutsenud. Ütle siis nüüd! Politsei oli küll kohale tulnud, kuid olukorraga tutvumise järel oli arvanud, et see on eravaldus ja omavahelisi asju klaarigu linnavalitsuses või siis hoopiski kohtu kaudu.

„Nii see asi tookord sinnapaika jäigi, kuid sellest ajast peale ei salli naabrimees ja mina teineteist enam silmaotsaski ja kui too pilkamisi mulle vahel tervitusi hõikabki, siis ma lihtsalt ignoreerin seda ja lähen uhkelt temast mööda.“ Signe jätkas ohates juttu. „Robert ja mina tegime talle küll kõik puust ja punaseks ette ja näitasime täpselt, kust kulgeb meievaheline õueala piir, kuid ega ta taha seda tunnistada, ikka pargib oma auto nii, et on osalt minu maa peal ja vahel blokeerib värava nii, et siia sõitnud Robert oma autoga hoovi sõita ei saagi. Noh, eks ta teeb veel muidki kiuslikke asju, on teine kohe sellise idioodi olemisega, et miski ta ajudesse vist ei jõua ja ma otsustasin, et on parem, kui ma temaga üldsegi tegemist ei teegi.“

„Jah, uskumatu, et üks meesterahvas võib nii kiuslik olla,“ Leelo raputas arusaamatuses pead. „Saaks veel aru, kui nii käituks mõni tige naine, kuid et üks mees sedasi teeb? Uskumatu küll! Ostab endale ainult poole majast ja kohe arvab, et talle on kõik seal territooriumil lubatud.“

„Eks mõned mehed võivad samuti jaburad olla, pole need naised üksinda vaenulikud, on ju jumalainimesed nii erinevad. Jah, Signeke, sellisega ühes majas elamine ei saa sul nüüd küll kerge olema,“ tundis Hannagi Signele kaasa.

„Kerge?“ Signe lausa karjatas selle peale. „Kerge? Kas tead ka, millega ta nüüd veel hakkama sai?“

„Ei! Kust meie peaksime seda teadma?“ sõnasid Leelo ja Hanna korraga.

„No siis kuulake! Kui ma eile õhtul päris hilja koju jõudsin, siis oli muidugi minu esimene käik kohe vetsu ning loomulikult lasin pärast ka vett peale, kuid siis kuulsin, et vett paaki juurde jooksma ei hakanud. Esialgu ei saanud asjale pihta, proovisin köögist vett lasta, kuid sealtki ei tulnud midagi ja siis äkki taipasin, et see idioot on alt minu veekraani kinni keeranud, kuid ise ta sel õhtul enam näole ei andnud ja veekraanile ma ligi ei pääsenud. Vantsisin siis kähku poodi, kuna kodus polnud mul ju tilkagi vett. Ostsin viiese kanistritäie. Kurat! Käe otsas oli seda täitsa raske koju vedada, kuid mis sa hädaga ikka teed. Söögiga saaksin ma ju veel hakkama, teen midagi kerget, kuid hommikul on vaja ometi nägu ja hambaid pesta ja vetsu tuleb ka vett peale kallata, ega ma saa ju minna maja nurga taha soristama.“

„Püha taevake! Kas tõesti võib üks meesterahvas nii õel olla, aga miks siis?“ ei suutnud Leelo ühe mehe kiuslikust ära imestada, sest mida sellisest tegevusest võikski arvata.

„Minu arvates tahab Sulev sind lihtsalt proovile panna, kuna sa temast välja ei tee ja temaga suhelda ei taha, eks ta siis püüabki nii sinu tähelepanu saada,“ pakkus Hanna, kuid selle peale nähvas Signe, et see jobu on tema jaoks liiga noor ja pealegi näeb välja nagu retsidivist, sellisega ei soovi ta kohe küll mingit tegemist teha.

„Siis ei jää meil siin muud üle kui soovida sulle temaga vägikaika vedamises vaid jõudu.“

„Oh, anna kannatust!“ Signe ohkas südamest. „Kuidas ma küll teid praegu kadestan, saate siit Saaremaa pinnalt lennata kaugele eksootilisele maale, kuigi ega sealgi praegusel hetkel eriti turvaline ole, kuid vähemalt ei pea te seal selliste kiiksuga kiuslike eestlastega tegemist tegema.“

„Kes teab mis kiiksuga reisikaaslased meil seal olla võivad, kuid loodame, et sellest tuleb siiski tore reis, ja mis turvalisusse puutub, siis nüüdseks on seal taas päris rahulik ja turism toimib. Pigem on Euroopa suurlinnades isegi ohtlikum olla, aina üks terroriakt teise otsa,“ arvas Leelo ja Hanna kinnitas, et ta loodab samuti seda, et neil tuleb üks tore reis.

„Ma loodan, et ehk õnnestub sinulgi järgmisel aastal koos meiega mõnele reisile tulla, sest ega me nüüd enam selle ühe maa külastusega lepi. Kui kord juba kolama hakata, siis püüaks ikka järjepanu edasi. Talvel paneme pisut raha kõrvale ja siis suvel – aidaa, uutele avastusretkedele,“ oli Leelo kärme seletama, kuid selle peale rehmas Signe hooletult käega. „Ei minul ole sellist vaba raha, see paganama maja vajab juba suurt remonti. Ehk võtate endaga hoopis Maive ühes, muidu too jääbki siia pikalt mossitama, kuna te teda sel aastal kaasa ei kutsunud.“

„Ega meie süüdi ole, et ta seekord oma puhkuse kõik korraga välja võttis ja kogu kontor ei saa ka tühjaks joosta,“ protestis Leelo kohe. „Eks meilegi tuli selline reisikihk päris ootamatult, aga ei saa ju keelduda, kui nii hea viimase võimaluse pakkumine tuli ja õnneks algab Hannal ka just puhkus, seega saamegi minna koos tuuritama.“

Hanna vaid kinnitas noogutades Leelo sõnu, sest ta ei hakanud ometi Signele seletama, et tegelikult oli Leelo teda poolvägisi endaga tirinud, kuna leidis, et Hanna on Elmari pärast nii mõndagi jätnud elus tegemata ja vajab nüüd veidigi vabadust. Kuigi ega ta olnud just kerge südamega selle reisiga nõustunud. Praegu ikka veel pisut ohtlik piirkond, pealegi polnud ta varem üksinda nii kaugel reisimas käinudki. Alati sai mandril käidud koos oma perega ja kui Kaspar Tallinna kooli läks, siis võeti sõidud ette Elmari ja Kadriga. Tehtud oli ka paar laevareisi Rootsi, kord isegi koos kogu siinse kollektiiviga, kuid need olid olnud ju ainult paaripäevased reisid.

Signe naeratas mõistvalt ja tõusis püsti, soovis neile mõnusat reisi ning leidis, et küllap ka tema olukord lõpuks laheneb ning ta saab eluga normaalselt edasi minna, kuid nüüd tuleb neil tööle asuda. Oli ju kuulda, et kõrvaltoas tegeleb Maive klientidega ja tema hääletoonis võis aimata rahulolematust, kuna nemad kaks olid jäänud ülemuse kabinetti juba liialt kauaks lobisema.