Читать книгу Põletav küünlaleek - Adena Sepp - Страница 5

Lennuk maandus ja Hanna hingas kergendatult. Lõpuks ometi, pärast pikka viietunnist õhusõitu on nad taas maapinnal, olgugi et hoopiski teises maailma otsas ja teisel mandril, neid võttis vastu kuumusest õhkav Hurghada Egiptuses. Leelo oli lustakas meeleolus ning naeratas Hannale julgustavalt, kuna too oli kogu lennureisi ajal olnud kuidagi pinges ja aina pabistanud selle pärast, mida nüüd Elmar temast küll arvab ja mida talle hiljem ikkagi võib öelda ja kuidas Kadri temata toime tuleb.

„Jumaluke küll, mõtle kordki ainult endale ja tunne rõõmu hetkedest, mil oled nendest kodumuredest kaugel. Kadri on juba suur tüdruk ja praegu on ka Elmar kodus. Mida sa ometi nii palju pabistad?“ Seda oli Leelol tulnud talle kohe mitmel korral öelda. Hanna mõistis teda väga hästi, kuid mis sa hing teed, kui oled kord juba loodud olema selline pabistaja. Kuigi jah, nende kooselu Elmariga oli muutunud liigagi rutiinseks ja nad näägutasid teineteise kallal iga väiksemagi asja pärast, seega kuluski talle tõepoolest see kodust eemalolek vägagi ära.

Lennujaama ees seisid kaks bussi, mille kõrval ootasid giidid teatetahvliga, kus kirjas, et ootavad just sellelt reisilt tulnud turiste, et seejärel sõidutada nad neile määratud hotelli. Leelo oli eestvedajaks ja päris esimeste hulgas kiirustas bussi juurde, kus oli giidiks meesterahvas ja Hannal ei jäänud muud üle kui, kohver sangapidi kolinal järel, talle järgneda. Seega said nad päris esimestena panna reisikohvrid bussi alla pakiruumi. Ega Leelo bussi sisenemisel kaugemale istuda kavatsenudki, vaid potsatas kohe teises reas olevatele toolidele.

Aega küll võttis, kuid peagi istusid kõik reisikaaslased bussis ja viimasena sisenenud giid heitis uuriva pilgu üle seesistujate. Ainult korraks riivas ta pilk ka Hannat, aga kui mees avas suu, et end tutvustada, tundis Hanna kohe kerget sümpaatiat mehe vastu. Seda polnud temaga veel kunagi varem juhtunud, et ühe mehe hääletämber võib osutuda nii meeldivaks. Selgus, et ta on siin kohapeal turismifirmat esindav eesti gruppide giid Alvar Kips ja samas sähvatas Hannal mõte, et küll on ikka tema mehe nimele sarnane nimi.

Istekohtade valik oli osutunud selliseks, et giid istus just nende ees oleval toolil ja läbi mikrofoni edastas ta neile päevaprogrammide kohta informatsiooni. Hanna sai teda päris varjamatult jälgida, nagu mingi magnetiga tõmbas mees tema tähelepanu endale. Äkki müksas Leelo talle külje pihta ja Hanna isegi võpatas ootamatusest. Vaikselt sosistades ütles Leelo: „Näh, küll on meil ikka vedanud, et on just selle giidiga buss, näed, milline nägus mees ja nii muheda jutuga pealekauba.“

„Tõepoolest, ma olen sinuga täiesti ühel meelel, jutt näib tal tõesti soravalt jooksvat, nagu vuliseks puhas allikavesi.“ Hanna jättis mainimata, et hetk tagasi oli ka tema peast mõte lipsanud läbi giidi sümpaatse välimuse kohta.

Bussid peatusid suure uhke viietärnise Sunrise Holiday Resort nime kandva hotelli ees ja lõpuks said nad pärast asjaajamisi oma hotellitoa kätte. Vaevalt tuppa sisenenud, viskus Leelo selili laiale voodile. Kõik siin oli nii suursugune ja luksuslik. Lae all tiirlevad ventilaatorid ja mere lähedus tegid toa mõnusalt jahedaks ning Leelo nautis kogu oma olekuga seda lahedust ja jõudeolekut ning soovitas Hannalgi end viimaks ometi mõnusalt tunda, kuid Hanna kiirustas telefoni välja otsima, et saata Elmarile sõnum oma kohalejõudmisest ja uudistada, kuidas Kadril ka läheb. Selle peale turtsatas Leelo pahaselt, et olgu vähemalt siin oma kodumuredest prii. Võtku temast eeskuju. Tema ei pea igast oma sammust Heinile aru andma, kumbki tegutseb oma äriga ega kontrolli pidevalt teise tegemisi. Kui kord on kodus öeldud, et teevad nii või naa, siis suhtutakse sellesse arusaavalt ja neil on teineteise vastu täielik usaldus. Hanna oli sageli teda selle pärast kadestanud, kuid mis teha, kui nende meeste iseloomud on nii erinevad.

Kuna täna polnud muud ette nähtud kui ainult hotelli ja selle ümbrusega tutvumine ja giid oli soovitanud mitte minna üksinda ega ka pimeda hakul kuhugi kaugemale linna hulkuma, siis tegi Leelo ettepaneku, et nad võiksid nüüd veidi puhata. Tuli ikkagi tunnistada, et see sundasendis lennureis oli olnud pisut väsitav ja alles seejärel võiks läbi sirvida neile jagatud flaierid, et panna paika plaan, kuhu nad edaspidi tahaksid koos giidiga minna. Oli ka võimalus päris omatahtsi tegutseda, kas siis lihtsalt mere ääres olla või siinsamas hotelli basseinis mõnuleda, kuid seda oleksid nad saanud ka Saaremaal kusagil mererannas teha. Nii et neil oli plaanis siin ringi seigelda ja võtta osa siinsete vaatamisväärsuste külastamistest. Ega nad siis igal aastal satu sellisele eksootilisele ja erineva kultuuriga maale. Muidugi tuli paika panna nende eelarvesse mahtuvad reisid.

Üle hulga aja oli Hanna võõras keskkonnas maganud nagu kott ja hommikul ärganud erksa ja rahulolevana, kuna Leelo optimism oli lõpuks ka teda nakatanud. Istudes õhtul kokteiliklaasi taga mõnusas baaris, oli talle seal jõudnud kohale arusaamine, et siin võib ta olla vaba ja nautida täiel rinnal puhkusereisi.

Peale hommikusööki ootas neid giid. Ikka rõõmsal meelel ja lustlikul hääletoonil teadustas ta, et täna saadab ta soovijad Egiptuse vanimasse kopti kloostrisse ja seal külastavad nad ka Püha Antoniuse koobast. Nende kohale jõudes selgus, et see asub 600 meetri kõrguse mäe otsas ja sinna viib 1200 trepiastet.

„Oh, sa jeerum!“ hüüatas üks naisterahvas isegi veidi ehmunult, „nagu taevatrepp. Sinna üles ronides võib ju lausa poole oma kehakaalust ära kaotada.“

Selline hüüatus pani Hannat ja Leelot turtsatama, sest ega sellisele korpulentsele naisterahvale olekski see liiast olnud. Turtsatus oli küll vaikne, kuid lähedal seisev Alvar oli seda ometigi kuulnud ja heitis neile muigamisi pilgu.

„Uh, see mees kuuleb ka kõike,“ sosistas Hanna nüüd hästi vaikselt ainult Leelo kõrvadele kuulmiseks ja too noogutas nõusolevalt. Nali naljaks, kuid sellises kuumuses üles marssimine osutus neile kõigile üpriski vaevaliseks ja nad märkasid, et Alvar oli igati tollele vaevaliselt üles rühkivale daamile toeks. Õnneks tõi jahedasse koopasse jõudmine pisut kergendust. Nüüd võis mõista, miks nende kriitiline turtsatus pani Alvarit muigama, kuna nemadki kaotasid ilmselt siia üles ronides oma kehakaalust nii mõnegi grammi. Seega õpetus, et ära kunagi enneaegu teiste üle naera. Veidi aega Alvari selgituste saatel koopas ringi uudistanud, tuli taas alla minna, kuid seda juba ilma suurema vaevata.

All ootas neid ees väike puhkehetk ja neile, kes olid endale toidu tellinud, jagas Alvar toidukarbid. Mõnus oli istuda palmilehtedest valmistatud varjualuste all ning lõõgastudes nautida kerget einet.

Peagi kamandas Alvar nad taas liikvele, et sõita edasi Püha Pauluse kloostrisse tutvuma munkade eluga. Loomulikult oli ka see ääretult huvitav, kuid erilist elevust tekitas siiski seal olev pood, kust sai osta nii suveniire, parfüümi kui ka munkade valmistatud viirukiküünlaid ja isegi veini. Enamik ostiski sealt kaasa ühte kui teist ja Hanna võttis peale koju viimise pudelile veel ühe pudeli veini lisaks, et siis Saaremaal see töö juures kõik koos ära juua. Leelo omalt poolt ostis Signele ja Maivele viirukiküünlad, seega olid nad mõlemad mõelnud ka oma töökaaslastele. Nii oligi märkamatult õhtu saabunud ning taas vuras buss hotelli poole. Päev oli olnud muljeterikas, kuid ka väsitav ning kui Hanna ja Leelo olid oma tuppa saanud, käisid nad kähku pesemas ja seejärel viskusid kohe mõnuga vooditele pikali. Puhkus – oh sa imeline puhkus!