Читать книгу Petlikud puhtad lehed - Adena Sepp - Страница 5

Aeg lendab kiiresti ja märkamatult ongi taas üks aasta möödas. Kiirelt, oi kui kiirelt kaovad päevad, nädalad ja kuud… Elujärg Saaremaal oleks nagu linnutiivul lendama hakanud. Talv, kevad, suvi, sügis – need on küll vaid aastaajad, kuid igaüks on omamoodi ilus ja igaühes neis leidub midagi meeldejäävat… Varasügis on ja jääb siiski kõige ilusamaks ja meeldejäävamaks, kuna siis oli nende pulmapäev – oli see ju üks ilus septembrikuu päev.

Peale uut aastat oli Ando käskkirjaga Tallinnast üle toodud Kingissepa linna autoinspektsiooni. Sisseelamine võttis pisut aega, kuid siiski sulandus ta üpriski ruttu uude keskkonda, kuna ta juba oli kord selline, et seltsis kõigiga ja kohanes kõigega kiiresti. Nüüd tuli tal liinibussiga linna tööle sõita ja seetõttu venisid ta päevad mõnikord pikemaks, sest kui paarimehel ei olnud võimalik teda miilitsaautoga koju sõidutada ja bussi väljumiseni oli aega, tuli tal senikaua linnas aega parajaks teha. Tuttavaid leidus tal lausa igal tänavanurgal ja nii lendas ooteaeg kiiresti, kuna juttu jagus tal ju kõigiga igas valdkonnas.

Elu kulges neil siin maal üpriski rahulikult ning Nelli ei kahetsenudki, et oli pidanud koos Andoga sellise valiku tegema ja tagasi Saaremaale tulema. Maaelu oli ju igati linnaelust rahulikum. Ainult endistest töökaaslastest lahkumine oli olnud kurb, kuid teda rõõmustas teadmine, et tema asemel sai nüüd telesse tööle varem kinos Oktoober töötanud Heino. Muidugi oli see olnud suuresti nii Taivo kui ka Heino enda soov ja nii oligi Nelli ülemustele Heinot soovitanud. Seegi rõõmustas, et suhtlemine endiste töökaaslastega polnud tal katkenud.

Tütreke Marilii oli neil nüüd kindlalt esikohal, kuid Nelli hoolis ka Andost väga. Muidugi, suurt ainupühendumist mehele tal enam olla ei saanud, kuid hooliva tähelepanuta ei jätnud ta teda samuti, armastas ta ju meest endist viisi.

Suvi oli möödunud võrratult. Sageli tegid nad jalutuskäike külavahel või siis mere äärde ja Andole meeldis ise lapsevankrit lükata ning kõigile mõista anda, kui harmooniline oli nende kooselu. Mitu nädalat olid nad suvel olnud ka Ando vanemate kodus. Ando käis sealt tööle, kuid Saima oli endiselt veel lastega maal ning koos olles jagus temal ja Nellil juttu vahel lausa poole ööni välja. Nii mõndagi jutustas ka ämm Reesi oma noorusest ja kooselust äi Otiga. Jah, kerge ja kuldne see tal ei olnud, kuna Ott oli suur napsi- ja ka paras naistemees. Kui ikka juhtus küla peale minema, siis kadus sinna vahel lausa nädalapäevadeks. Ega Reesi nüüd sellele enam suurt tähelepanu pööranudki, oli ta ju sõja ajal pidanud peaaegu üksi – õnneks oli majaperenaine suureks toeks ja abiks olnud – kahe lapsega hakkama saama ja hiljem juba nelja lapsega. Nüüd, mil lapsed suured ja pesast välja lennanud, ei hakanud ta oma meelerahu häirimagi, kuid oli näha, et Ando suhtus isa tegudesse üsna kriitiliselt ja Nelli oli veendunud, et sellist kooselu ta neile küll ei soovi. Muidu oli äiapapa Ott igati tubli töömees, kui miskit ikka ette võttis, siis sai iga töö alati korralikult ära tehtud. Ka heinatööde ajal püsis äiapapa kodus ja üheskoos sai heinategu lausa nagu möödaminnes tehtud. Nelli oli meelsasti kõikjal abiks. Sel ajal kui nemad heinamaal tegutsesid, vaatas Reesi Marilii ja ka väikese Miku järele, suuremad lapsed, Laes ja Annika, olid heinamaal nendega kaasas. Hobusega veetavas heinakorvis olid lapsed agarad tallajad, kuid autoga heinaveol saadeti Nelli üles koormat tegema, ta arvati olevat nobe ja kergejalgne ning küllap ka teab, kuhu täpselt heinasülem paigutada, kuid tegelikult kartis ta väga kõrgust.

Juba lapsena oli ta kõrgust peljanud, kuid tema naabriplika Mall oli seevastu lausa hulljulge olnud. Nelli mäletas, et kord olid nad mängumajas, mille olid koos külalastega vanadest kalakastidest meisterdanud, plaaninud teha oma nukkudele kohe päris ehtsat munaputru. Koolis oli räägitud, et tuleb hävitada varesepesi, kuna need olla röövlinnud, kes hävitavad väikeste lindude pesasid, ja nii otsustati teha üks rüüsteretk vareste munadele. Malle maja taga lepikus oli puude otsas lausa mitu varesepesa, kuid need asusid päris lepapuu ladvas ja Nelli, roninud vaevalt poole puuni, tundis, kuidas tema peas hakkas äkki miski nagu pööritama ning ta oli kähku kribinal taas all, seletades teistele, et ta ei kavatsegi puulatva ronida. Seepeale oli Mall ise kärme puulatva ronima. Nelli hõikas talle alt, et visaku Mall munad lihtsalt alla ja ta püüab need kleidisabaga kinni… Oh, seda laste mõistust, esimese muna püüdis ta osavalt kinni, kuid järgmine põrkas sülle maandudes hooga vastu teist ning hoobilt olid mõlemad katki, kuid enne kui ta jõudis miskit taibatagi, saatis Mall kõik munad üksteise järel alla ja neist kõigist jäi nüüd kleidisabasse järele üksnes lögane mass… toores munapudru oligi valmis. Kähku rapsis Nellil kogu selle löga maha, kuid kogu mass oli kleepjalt riide küljes ja kuna see oli nii vastik, kiirustas ta koju riideid vahetama. Kodus naeris ema öeldes, et see oli küll üks väga rumal tegu – kleidisabaga kõrgusest mune kinni püüda, seda poleks küll tasunud ette võtta, ja üldse, kas tüdrukud peaksid ikka puude otsa ronima, parem turnigu poisid mööda puid ja lõhkugu varesepesi. Ta oli hakanud emale seletama, et oleks olnud vist siiski targem ise sinna puu otsa ronida, vähemalt poleks tal nüüd kleit selle munalägaga koos. Siiski polnud temast puude otsa ronijat, kuna ta kartis ju kõrgust… Jah, väga kurb, kuid raske haigus viis Nelli hea lapsepõlvesõbranna Malle päris noorelt teispoolsusse, jättes endast maha vaid armsaid mälestusi. Kurb, kuid elusaatus võib vahel olla selline julm ja haigused tabavad vanusest hoolimata.

Nüüd siin äia silme all ei lasknud Nelli oma hirmu kõrguse ees välja paista, vaid tallus vapralt autokastis heinasülemeid. Õnneks ei olnud need koormad ka eriti kõrged. Pööningul oli ta heina vastu võtmas koos Saimaga ning lastel oli samuti luba seal möllata ning seega oli lusti palju ning hein sai peagi varju alla. Õhtune suitsusaun oli nagu õnnistus… Kõik kulges siin sujuvalt ja ühel meelel ja näis, et Ando vanemadki olid igati tragi miniaga rahul.

Augustis, kui Heldur tuli lõpuks oma peret Tallinna viima, olid temaga kaasa tulnud ka Mari ning Martin. Näis, et nende kahe vahel miskit vist siiski susises või oli see ehk lihtsalt üks tore semulik suhtlemine, kuid lahedad olid nad koos igatahes. Ando ning Nelli olid koos Mariliiga samuti taas maal ja nendega koos oli tulnud veel ka Nelli vend Andri, kuna oli plaanis vähipüük ja sellest tahtis temagi osa võtta.

Õhtul võetigi jõe äärde sõit ette. Kõik istusid juba autos, kuid Heldur käis närviliselt ümber masina ning ohkis ja puhkis, et ta ei saa välja sõita, kuna tulevalgel lendavad ööliblikad vastu autoklaasi ning siis on vaja seda puhastada, kuid ta ei leidvat kusagilt ühtki kaltsu. Saima hurjutas teda, et kuidas need putukad just täna öösel hakkavad nõnda massiliselt enesetappu sooritama ja need autoklaasid nii pimedaks löövad, et Heldur mitte üks põrm sõita ei näe. Egas ühe kaltsu pärast saa ometigi sõitu ära jätta, eks pühkigu mees oma kuuekäisega neid autoklaase või tahab ta, et keegi peaks autokapotil istudes hakkama tal neid putukaid klaasist eemale tõrjuma? Ämm otsis viimaks suure rutuga aida alt riideräbala. Kuna väimees seda nõnda hädaliselt vajas, tuli tema soov ju täita, ega siis nii tühise asja pärast tasu riidu minna ja sõitu ära jätta. Seejärel võis sõit viimaks alata, kuid vaevalt külast välja jõudnud, käis paras pauk ning auto tagumine ots vajus hoobilt ühele küljele. Tagumine ratas oli purunenud, kuid oh häda, tagavararatas oli küll olemas, kuid mida Heldur autost ei leidnud, oli tungraud. Jälle oli mees ähmi täis, et kuidas nüüd saab ja mida nüüd teha, mille peale Andri naeris ja sõnas, et mis siin ikka ohkida, autos on ju hulk rahvast, kui kõik kohe käed külge panevad, saab see autorisu õhku tõstetud. Otsustatud-tehtud ning Ando käes käis ratta vahetamine kähku.

Kuna nad siin vähke püüdes seadust eirasid, tuli neil jõe ääres vaikselt toimetada. Nelli oli esimest korda sellisel retkel ning jälgis huviga, muidugi nii palju kui selles ööpimeduses taskulambi valgel näha oli, kuidas mehed nattadele maksatükid asetasid ja need seejärel jõkke sisse lasid. Ando seletas, et nad olla siin külapoistega tihti vähipüügil käinud, ja oli nüüdki agar kamandama ja õpetusi jagama. Et aeg oodates igavaks ei läheks, rüübati kaasa võetud veini ning juteldi vaikselt. Ühtäkki kuuldus nende lähedalt kaldalt väikest sulpsatust, kuid ümberringi valitsevas vaikuses tundus see päris valjuhäälsena. Hetkeks tekkis hirmgi, et äkki hiilivad märkamatult kalakaitse mehed ligi. Siiski paistis, et läheduses polnud kedagi, ning Andri küsimusele, mis see ikkagi oli, vastas Mari kelmikalt, et küllap libises üks veinipudel vette… Oh, sa jeerum! Andri oli kut nõelatud püsti… Terve pudel veini jões? Et seda päästa, oli ta valmis kogu jõekalda kätega läbi kammima. Teised veel õrritasid teda, et kui nüüd mõni vähk peaks tal näpuotsast kinni haarama, siis tõmmaku see ikka veest ka välja. Lõpuks tunnistas Mari naerdes Andrile, et tal lipsanud see pudelijutt niisama õrritamiseks üle huulte, kuna oli ju näha, et see kraam mehele nõnda maitses, tegelikult libisenud ta jala alt hoopiski väike mullakamakas vette. Andri torises, et sellise asjaga ei tohi naljatada, pudel ju poest ostetud kraam ja selle kaotamine oleks olnud lausa suur majanduslik kahju… Jah, kuidas just nüüd keegi seda varandust mõõdab, mõnele näib ka üks veinipudel suure aardena. Nellil tuligi sageli vennaga tema joomalembuse pärast pahandada, kuid ega too sellest suurt hoolinud. Ikka tuli vastuseks, et ega see mõni pudel tee teda kohe veel joodikuks. Mõne tunni pärast võtsid mehed taas natad välja. Vähke said nad päris palju ja koju tagasi jõudes pandi kohe saunas suur katel tulele, kuid ei Nelli ega ka Mari viitsinud oodata, millal need vähid ära keevad, vaid läksid magama. Saima, kes oli lastega koju jäänud, tuli nüüd sauna juurde keetjaks ning meestelgi jagus veinipudelite taga istudes juttu lausa hommikuni välja.

Üha rohkem sai Nellile selgeks, kui mitmekülgsete huvidega Ando siiski on. Ta mees oskas lausa igast asjast lõbu tunda ja ka teadis, kuidas paljude asjadega hakkama saada. Nii kiindus Nelli temasse üha enam ja usaldas teda ka üha rohkem.

Järgmisel päeval sättis Heldur toas väikese filmiprojektori üles, et näidata Nelli ja Ando pulmafilmi. Küll oli tore taas kõike uuesti läbi elada ja tuttavaid inimesi vaadata. Nelli ohkas oma endistele töökaaslastele mõeldes, kuna tundis neist puudust. Olid nad ju ikkagi olnud üks ütlemata tore kollektiiv. Eriti vahva oli Guido esinemist vaadata, sest see tõi otsekohe taas meelde, kuidas pärast rohket angerjate söömist ja koduõlle joomist, oli mees lausa mitu päeva kõhulahtisusega hädas olnud. Ei saanud isegi Tallinna bussisõitu ette võtta ja seega pidi telemajja teatama, et tervisehäda tõttu peab veel Saaremaale paigale jääma. Pulmamajast Nelli vanemate koju sõites oli neil tulnud lausa kümneid kordi teepervel auto peatada, et Guidot metsa hädale lasta, ja nii ta lippaski, püksid peos, auto ja põõsaste vahet. Jah, taas üks tõestus, et mandrimees ja Saaremaa koduõlu ning angerjad ikka hästi kokku ei passi. Eks oli olnud neil koos olles ju ka seal Tallinnas vahvaid seiklusi, mida oli praegugi hea meenutada, kuid nüüd oli Nelli elujärg siin Saaremaal. Hiljem näitas Heldur kunagi ammu vändatud filmi, kuidas nad olid kord Saaremaale tulles teel äiapapa Otiga kokku trehvanud. Mees olnud parajasti jalgrattaga sõites teel kodu poole ja Heldur filminud teda selja tagant ning esialgu kulgenud Otil sõit päris kenasti, ehkki võis arvata, et ega ta päris kaine olnud… „Näh, kas näete, kuidas üks õige mees võib jalgrattaga sõita?” mühatas Ott rahulolevalt ennast kinolinalt vaadates, kuid ühtäkki oli mees vaateväljalt kadunud ning veidi aja pärast kerkis tema peanupp juba maanteekraavist.

„No see pole nüüd küll enam mina…” kobises Ott selle peale pettunult ning näis olevat üpriski rahulolematu. „Äh, see on üksnes teie korraldatud propaganda… Ei tea, kuidas te olete seda filmitrikki teinud, kuid minusugune äss ei rooma iialgi mööda maanteekraave.” Ometi pidi ta samas tunnistama, olles näinud, kuidas ta viimaks kraavist ukerdades ka jalgratta välja upitas ja uuesti vänderdades sõitu alustas ning veidi aja pärast end taas maanteekraavist leidis, et küllap ikkagi tema selle ratta seljas oli. Filmi lõppedes nentis ta torisedes, et just selle filmimise pärast nii juhtunudki, kuna ta pidanud pidevalt üle õla kiikama, kas nad ikka tema järel sõidavad, ja seepärast oligi ratas tema all vääratanud. Viimaks lõi ta käega ning siirdus õue, mille peale Reesi naeris, et ega Ott kannata, kui tema ebaõnnestumisi näidatakse, oli ta ju enda arvates siiski eluaeg olnud üks üle küla ornokk mees. Lõbus ja tore oli selline koos olemine. Järgmisel päeval sõitsid kõik, ka Saima koos lastega, tagasi pealinna ning Nelli ja Ando samuti taas oma koju.

Vahel tuli Nellil Andoga ette küll ka väikesi nagistamisi, eks ikka tuli mõningates asjades erimeelsusi ette, eriti siis, kui isa oli joomasena Nelli hinge eelnevalt täis ajanud ja seda juhtus pärast tema palgapäeva üsna tihti. Sageli unistas Nelli, kui tore oleks täitsa omaette elamine, siis jääksid nii mõnedki probleemid tekkimata ja nad saaksid rohkem ka omaette olla, kuid kahjuks polnud hetkel lootustki muud elamist saada. Korteritega oli kõikjal praegu kitsas käes, seega tuli leppida selle kitsukese elamisega. Mõnes mõttes oli vanematega koos elada heagi ja ka oma abist ei keeldunud nad kunagi. Ega temal ja Andol suuri probleeme omavahel klaarida olnudki kuni hetkeni, mil nende ellu ilmusid esimesed „petlikult puhtad, kuid siiski määrdunud lehed”.