Читать книгу Petlikud puhtad lehed - Adena Sepp - Страница 6

Pärast uut aastat oli Nelli saanud töökoha kohalikku lasteaeda ning sealne kollektiiv osutus ääretult toredaks, kuid tööloleku aeg jäi seekord lühikeseks, kuna peagi jäi ta taas titepuhkusele. Varsti pidigi lapsuke ilmavalgust nägema.

Käes oli küll juba kevad, kuid Nellile polnud selline ülemineku aeg kunagi meeldinud. Aknast välja vaadates nägi ainult puude raagus oksi. Veel oli must ja pime aeg. Maa ja kogu ümbrus olnuks hetkeks end nagu välja lülitanud, loodus oli alles uue tärkamise ootel. Vinge tuul keerutas teelt üles tolmupilvi ning üha pimedamaks kiskuv ilm ennustas peatset sadu. Sama pime ja tuuline oli hetkel ka Nelli meeleolu… Hoides näppude vahel äsja loetud kirja, ei suutnud ta kuidagi oma mässavaid mõtteid ohjata… See polnud lihtsalt võimalik! Kuidas nad küll said tookord talle niimoodi teha, kuidas nad võisid nii alatult käituda? Kas tõesti ei saa ta enam kedagi usaldada? Jumaluke, ammuks see oli, kui ta oli saanud teda vapustanud ja hingepõhjani haavanud teate, ja nüüd veel see kiri… Oi, milline valusööst läbis hetkega ta südant… rinnus oli äkki nii valus ja hinges nii alandav tunne… Kas tõesti oli mees võimeline talle niimoodi tegema? Mees, kes oli talle pidevalt kinnitanud, et siin elus on talle kõige olulisem vaid Nelli ja juhul kui too peaks teda petma või hülgama, ootaks teda ees vaid surm… püstoliga lühike lõpp, ilma valudeta! Kas tõesti olid need vaid tühipaljad sõnad ja tegelikult oli mees silmakirjalik ja valelik?

Saaremaale tagasi tulemise järel ei suutnud Nelli siingi kinokülastustest loobuda ja igal võimalusel püüdsid Ando ja tema kinos käia. Ema oli alati valmis Marilii järele vaatama ja sageli nõustus Andogi, kui vanemad olid tööl, ise tütrekesega koju jääma, et Nelli saaks sõbranna Merikesega koos kinno minna. Eks oli see ju siin maal ainuke meelelahutus ja vähemalt kord nädalas kasutas Nelli seda võimalust. Sel korral oli temal ja Merikesel olnud taas kinnomineku tee jalge all, Ando oli linnas öövalves ja vanemad vaatasid kodus tüdruku järele. Nelli pani kohe tähele, et miski nagu piinas Merikest, kuid kuna sõbranna sellest ei rääkinud, ei hakanud ka Nelli temalt asja uudistama. Film oli hea ning tagasi koduteel arutasid nad selle üle, kuid pärast hetkelist pausi, teatas Merike ootamatult, et ta peab Nellile midagi rääkima… Ta leidis, et Nelligi pidi teada saama seda, millest ehk mõnedki juba tema selja taga võisid lobiseda. Linn oli ju väike ja ikka oli keegi, kes kedagi tundis, ning nii olid jutud kiired levima ja küllap võisid uudised peagi linnast maalegi jõuda.

Õige, selleks sõbrannad ju ongi, et julgevad sulle rääkida igasugu asju. Nelli süda hakkas halba aimates kiiresti põksuma ja siis see tuli… Merike ütles, et tema klassiõde Aive olla koos oma sõbranna Eviga käinud Kadri juures. Evi töötas ju silmkoetöökojas ning kuna Aive tundis Kadrit, siis tahtnud Kadri tema kaudu lasta Evil endale kampsuni kududa ja selleks kutsunudki neid külla, et asja arutada. Nad olid seal siis niisama lobisenud ning sirvinud ka Kadri fotoalbumit. Äkki oli Aive näinud seal Nelli ja Ando pulmapilti ning samas kohe seda ka Evile näidanud ja uudistanud, et kuule, see tema peika on ju abielus… näed, siin pildil on ta ju koos oma naisega… Kas Evi siis seda ei teadnud, et ta on abielumees? Mille peale oli Evi ükskõikselt õlgu kehitanud ja vastanud, et teadis küll, kuid teda see ei huvitavat. Miks peaks see talle üldse korda minema? Kah asi, tal oli ju hea, kui oli keegi, kes teda autoga ringi sõidutab ja temaga aega veedab… Armukese roll olla isegi palju huvitavam, ei ole mingeid ülearuseid kohustusi ega ka mehe sokkide pesemist, kuna naine teeb kodus selle töö ju ära. Aive vihastunud sellise jutu peale kohe päris tõsiselt, kuna ta polevat küll osanud arvata, et Evi on üks seda sorti linnuke, kes valimatult isegi abielumeestega ringi tõmbab… Semmida erinevate noormeestega on ise asi, kuid abielumehed, vaat see talle küll pähe ei mahtunud. Nad olid selle pärast isegi päris tülli läinud, kuna Aive oli mõistnud hukka Evi kombe teiste perekonnaellu tükkida. Evi oli vastu kelkinud, et tal on koos võmmiga täitsa lõbus ringi sõita ja kust kohast pidanuks tolle naine teada saamagi, mida ta mees tegelikult siin linnas töö ajal teeb. Arvanud, et ega siis Kadri nii loll ole, et läheks sellist asja oma kunagisele sõbrannale välja lobisema. Kuna Aive teadis, et Merike Nellit tunneb, siis rääkinudki talle hiljem seda lugu… Seega leidis Merike, et ta lihtsalt pidi sellest ka Nellile rääkima. Viimaks sõnas lõpetuseks, et vaadaku Ando ikka ette, muidu pärast kahetseb, et on sellisel kergemeelsel linnukesel lasknud oma pereelu ära rikkuda… Evi vahetavat mehi kiiremini kui mõni mees särke, tõsiselt ei võtvat ta neist ühtegi, kuna ta polevat püsivaks kooseluks veel küps ja veel vähem selleks, et tittedega jamada… ta armastavatki sellist lõbusat ja vabameelset elu ja sinna kuuluvad ka sellised lihtsameelsed abielumehed.

Nelli oli kõigest kuuldust jahmunud. Hetkeks oli ta lausa sõnatu ning aju keeldus sellist infot vastu võtmast… Tema Ando! Kas tõesti mees, kes oli siiani talle kinnitanud, et armastab ainult teda, ja juhul, kui ta peaks Nelli kaotama, poleks elul tema jaoks enam mõtet ja sama olulised olid talle nüüd ka nende väike tütreke ning beebi, keda Nelli alles kannab… Kuidas mees äkki nüüd selliseid asju tegi?

„Muidugi, ega seal pruugi midagi tõsist ollagi, võib-olla Evi ainult kelgib, et tal on Andoga tõsised suhted… Võib-olla sõidavad niisama linna peal ringi, kuna on ju ennegi kuulda olnud, et patrullimisel need võmmipoisid lihtsalt lollitavad tüdrukutega ja sõidavad nendega ringi… Noh, et öösel peletada oma igavust või nii…”

„Kes seda teab…” oli Nelli siiski kahtlev. „Öeldakse, et kus suitsu, seal ikka ka tuld, kuid eks inimesed tee vahel igast asjast kiiresti omad järeldused. Ando on ju alati kõigi vastu nii abivalmis, ta sõidutas igat hädalist ja küllap oli ta sedagi neiukest mingil moel abistanud, ehk pidaski too Evike nüüd kohe Andot oma kavaleriks… Ma pole kodus küll märganud Andos mingeid erilisi muutusi.” Nelli oli püüdnud kujutada Ando kui kõikide naiste abistajat, kuid sisimas pidi ta siiski tunnistama, et tegelikult oli tallegi tundunud pisut imelikuna, et Ando viimasel ajal pidi üsna sageli veetma ööd jaoskonnas, kuna polnud kedagi, kes saanuks ta pärast vahetuse lõpu koju tuua, nii et ta sai alles hommikuse bussiga tulla ning seejärel magas ta kodus tavaliselt poole päevani. Üldse armastas ta viimasel ajal väga palju magada, isegi siis, kui polnud öövalves olnudki. Kas ta tõesti püüdis sel moel oma valelikkust varjata, kuna magav inimene ei saa ju end millegagi reeta.

Oh, see kõik oli tema jaoks hirmutav. Terve öö ei suutnud ta oma valutavat südant rahulikuks sundida. Tahtmatult puresid kahtlustused hinge ja pisarad tükkisid silma, ta ei suutnud uskuda, et mees nende armastust võis niimoodi alt vedada, kuid sellele selgust saab ta alles pärast Andoga vestlemist.

Ando oli öövahetusest tulles üsna väsinud, kuid täna Nelli sellest ei hoolinud. Vanemad olid hommikuvahetuses tööl ja kuna ta nende kuuldes omavahelisi probleeme lahata ei tahtnud, otsustas ta asjalood kohe selgeks rääkida. Nõnda esitaski ta Andole otsekohese küsimuse, kas ta tunneb linnas Evi-nimelist naist. Nelli märkas, kuidas mees seda nime kuuldes seesmiselt justkui võpatas, kuid kähku tuli vastuseks, et tema tuttavate hulgas sellenimelist naist ei olevat.

„Väga huvitav? Miks siis too Evi kõigile kuulutab, et on sinu armuke ja sinuga öösiti ka ringi sõidab…” Ando olekusse tekkis teatud närvilisus ja Nelli jälgis pingsalt, kuidas Ando hetkeks nagu kõhklevalt kaalus ja endamisi arutles, mida talle vastata.