Читать книгу Põimunud saatuselõngad - Adena Sepp - Страница 6

Üle jõesilla marssinud, hakkas neile kohe silma pikk pruun hoone. Mariina ja Pille vaatasid seda kahtleval ilmel, kuna nüüdsest pidi see vana klubi saama nende eluasemeks kogu praktika ajaks. Jah, erilist vaimustust selle nägemine hinge küll ei toonud. Mariina jõudis mõttes isegi paar krõbedat väljendit Pillele öelda… Saadanas! Just Pille oli selles süüdi, et neid siia Saaremaale praktikale suunati. Suure vaimustusega oli Pille ette kujutanud suve mere ääres ja mis peamine, uued näod maapiirkonnas tekitavad kohalikes kuttides kindlasti huvi. Seega on praktika ajal vahest ka üürikesi armuseiklusi loota. Mariina läks tema õhinaga kaasa, mererannas päikest võtta oleks ju tõepoolest täitsa lahe ja tegelikult oli täiesti ükskõik, millises sööklas kogemusi omandada. Esialgu väike maasöökla, kuid edaspidi õnnestub ehk mõnda suuremasse restorani ka tööle saada.

„Mis siin ikka põdeda! Häda pärast käib see elamine meile küll ja mis vahet seal üldse ongi, kus need paar nädalakest ära magada.” Pille lõi hoolimatult käega ning haaranud spordikoti sangad kindlamalt pihku, järgnes klubijuhatajale, kes avas juba klubi otsas olevat ust.

„Magamine magamiseks, kuid siin tuleb meil ju ka vaba aeg millegagi täita…” Mariina torises rohkem küll endale nina alla, kuid küllap klubijuhataja siiski kuulis seda, sest heitis kiire pilgu üle õla.

„Pole hullu midagi, katus on teil pea kohal ja kaks korda nädalas kino prii pärast käes. Ei tule teid siia keegi tülitama, kui te just ise liialt külalislahked ei juhtu olema…”

See oli selge vihje, et kaks mandrilt maale tulnud ilusat noort näitsikut võivad poistele vägagi ahvatlevaks osutuda.

„Just, katus on ja loodame, et vett peab ka.” Pille jättis klubijuhataja viimati öeldu justkui tähele panemata. Ei hakka ta tollele nüüd seletama, et seikluste järele olid nad siia tulnudki ja poisid olid selle üks osa.

„Eks meil tuleb leppida, olgugi et meelsamini elutseksin ikka inimeste keskel.” Mariina ohe kostis üpriski raskelt. Olgu see Pille pealegi nii optimistlik, kuid temas pole sellised vanad hooned kunagi erilist vaimustust tekitanud ja veel niisugused teistest majadest tükk maad eemal asuvad.

„Siin on ennegi elatud ja keegi pole kurtnud. Kahjuks polnud muud vaba pinda teile praegu anda,” ütles klubijuhataja pisut pilklikult.

Kui nad trepist üles läksid, nagisesid astmed kuidagi vastikult, eriti ees mineva tüseda klubijuhata jalgade all ning Mariina tõdes taas, et talle ei hakka siin vist sugugi meeldima.

Tuppa viiv ukski avanes vaikse kääksatusega, lastes sisenejad veidi sumbunud lõhnaga katusekambrisse.

„Jumaluke! Küll on mõnus tagumikuga lõpuks pehmele kohale potsatada…” Pille laskis käes olnud koti mütsatusega põrandale kukkuda ning viskus kohe aknaalusele kušetile „Ma olen sellest ringi traavimisest täitsa väsinud.”

Mariinal jäi üle taas ainult imestada, kuidas see Pille küll ometi suudab kõigesse nii ükskõikselt suhtuda. Tema pilk rändas kiiresti üle tolmuse ruumi. Seina ääres seisis suur massiivne riidekapp, kaks kušetti, üks akna all, mille Pille oli juba hõivanud, ja teine otsapidi vastu kappi. Uksetaguses nurgas oli kahe auguga gaasipliit ja selle kõrval neljakandiline klapplaud. Ei mingeid toole ja tegelikult poleks need sellesse kitsukesse elamisse ära mahtunudki.

„Nii! Võtmed on siin ja seadke end sisse. Muidugi, koristatud pole siin ammu, kuna järgmisel aastal kolime uude klubihoonesse. Kui teil siiski on tahtmist siin kord majja lüüa, siis kapist leiate koristusvahendid, hari, kühvel ja ämber peaksid ka seal olema.” Juhataja avas hooga suure massiivse kapi mõlemad uksed ja tõepoolest seisid selle ühel poolel nimetatud esemed ja mingi kalts põranda pesemiseks, ülemisel riiulil hakkasid silma ka tassid, taldrikud ja isegi üks mõlkis läikiv teekann ning üpriski tahmunud väljanägemisega keedupott. Teisel kapipoolel rippusid paar tühja riidepuud.

Pille upitas end küünarnukkidele ning tema halvustavast ninagrimassist võis järeldada, et kapisisu ei tekitanud temas vaimustust.

„Niruvõitu värk… Ah, tegelikult pole meile neid vajagi, süüa saame nagunii ju sööklast.”

„Eks te ise teate… Vett saate jõest. Seal teisel kaldal majahoovis on allikas, nii et joogivee võite sealt tuua. Pererahvas on seal lahke, kuid ka jõevesi on täiesti kõlblik.”

Juhataja vabandas end, et tal olevat asjaajamisi, ning, jätnud hüvasti, lahkus astmeid nagistades majast.

Mariina ohkas veel kord raskelt. Jah, niru tundub see elamine siin tõepoolest olevat. Õnneks hakkas talle kapi riiulilt silma väike transistorraadio, vähemalt hiirvaikuses ei tule siin kükitada. Asetanud käes olnud koti kušetile, vaatas ta otsivalt ringi. „Kuule… aga kus siin vets on?”

Pille ajas end laisalt istuli ning hetkeks turgatas tallegi pähe, et tõepoolest seda hädavajalikku ruumi polnud juhataja neile küll kätte näidanud.

„Äkki see all trepi kõrval olev uks võiks olla vetsu oma?”

„Issake! Kas sa tahad öelda, et peaksime siin mööda seda kägisevat treppi hakkama vetsus käima või?”

Mariinal ajas ainuüksi säärane mõte judinad selga, see oleks ju jube, kui äkki öösel vajadus tuleks.

„No mis see siis ikka nii hull on? Olgem õnnelikud, et meil ei tule oma häda pärast klubi teises otsas käia või hoopiski õues.”

„Oh, hoidku küll! Kui see asub kusagil teises klubi otsas või õues, siis mina toon endale küll ööseks voodi alla ööpoti.” Mariina kartis väiksest peale pimedust ja talle ei oleks üldse meeldinud mööda seda tühja klubihoonet ringi konnata.

„Mis sa enneaegu pabistad!” Pille rapsas end püsti ning avas hooga ukse. „Uurime kohe järele. Varsti pime käes ja ülevaade peab ikka täielik olema, seda enam, et mul ongi juba jube vajadus „siristada”.”

Mariina jäi avatud uksele Pille ülevaate tulemust ootama.

„Püha müristus… Pole siin mingit vetsu!” kostis Pille pettunud hüüatus. „See uks siit viib hoopiski lavale.”

„Mida?! Kus see siis on?”

„Kust mina tean… Tule alla ja lähme uurime järele.”

Mariina lausa lendas treppidest alla ja järgnes avatud uksest Pillele, kelle kontsad klõpsusid juba lavalaudadel.

„Saadanas… siin on nii pime nagu karukoopas,” torises ees minev Pille ning Mariina vaatas kähku otsivalt ringi. Silmad harjusid kiiresti pimedusega ning märganud lülitite rida, klõpsas ühele neist ja samas süttis laval prožektor põlema.

Lava lae all rippusid tumerohelised kangad ning rasked punased eesriided varjasid poolenisti saalivaate, akende ees olevad tumedad kardinad tegid saali peaaegu pimedaks. Mariina seisis hetke kõhklevalt paigal, kuid Pille jõudis juba lavalt alla hüpata ja tema sammud kajasid kumedalt tühjast saalist vastu. Osavalt toolide vahel laveerides jõudis ta saali küljeukse juurde ning kadus selle taha. Mariina hüppas kähku lavalt alla ning järgnes talle. Ta lausa pelgas üksinda olla selles suures toole täis ruumis.

„No näed! Ongi siin.” Pille kirtsutas nina, osutades demonstratiivse žestiga klubi külge ehitatud kitsukeses ruumis kahele kõrvuti asetsevale uksele.

„Täitsa eluasemega ühe katuse all olev kuivkäimla.”

„Katuse all küll, kuid selleks kõmbi läbi kogu klubihoone, et oma ihuvajadusi rahuldada… Jube!”

„Igal juhul parem kui õue koperdada. Ja üldse, mida sa pabistad?”

„Mulle on lihtsalt vastik mööda seda pimedat ja tühja maja luusida.”

„Eks käime siin siis koos, toon su käekõrval siia ja viin tagasi kah. Ja tõmbame osa eesriideid akendel eest ära, siis on saal kohe tunduvalt valgem.” Pille mühatas heatujuliselt ning avanud ühe ustest, kadus selle taha.

Mariinal ei jäänud muud üle kui sedasama teha teise uksega.

Hiljem tuppa tagasi jõudnud, võtsid nad siiski ette väikese koristuse. Kuidagi vastik oli sellises tolmuses elamises oma asju kotist välja pakkima hakata.

Pille haaras kapist ämbri ning lippas kergejalgselt treppidest alla jõest vett tooma. Mariina lükkas tema lahkumise järel ukse pärani lahti, et sealt tolm välja lendaks, kuna ta oli juba kindlaks teinud, et aken lahti ei käinud.

Oli juba päris hämar, kui nad toa koristamise lõpetasid. Ilma tolmukorrata nägi elamine välja juba pisut lahedam ja kui veel magamiskotid said voodile valmis sätitud, võis täitsa rahule jääda.

„Minu kõht lööb igatahes juba marjast. Enne magamaminekut peame ikka pisut nosima.” Pille lõi käed puusa. „Ja sina, kallis Mariinake, lippad nüüd kannuga jõe äärest tee jaoks vett tooma.”

„Võib-olla nosiksime täna õhtul oma saiakesed niisama ära… Millest me sinu arvates seda teed keedaksimegi?” Mariina otsis kähku kotist päeval linnast kaasa ostetud saiakesed välja ning plaanis juba maha istuda, kuid temale suunatud pilk näitas selgelt, et selline asi pole Pillele kohe mitte vastuvõetav.

„Miks me peame kuivalt kugistama, kui ometi on võimalus teed keeta, ja võta teadmiseks, et ma olin sinust siiski pisut ettenägelikum ja pistsin kotti pakkides sinna ka suhkru ja teepaki sisse.”

Pille haaras kapist kannu ning surus selle kindlalt Mariinale kätte. „Vaat nõnda! Nii et ei ole siin midagi vastu punnida. Mina tõin koristusvee, sina lähed tood teevee. Võrdne tööjaotus peab ka ikka olema.”

Tahtmata Pillele tunnistada oma hirmu pimeduse ees, võttis Mariina selle tee lõpuks vastumeelselt jalge alla. Pille oli igas suhtes ettevõtlikum ja kuraasikam ning Mariina läks liigagi sageli tema energilisusega lihtsalt kaasa.

Kaldapealsel kasvavate puude lehed kahisesid tuule käes kuidagi kõhedust tekitavalt. Tihe ploomivõrendik ulatus peaaegu veepiirini ning Mariinale tundus nende vahelt läbiminek päris jube. Seda enam, et eemal pilliroos krääksatas part ja veel mingid veelinnud põgenesid pladistades.

Kiiruga täitis Mariina kannu ja tagasi maja juurde jõudes võttis treppidest üles tormates lausa mitu astet korraga, nii et kui ta tuppa tormas ja Pille tema näoilmet nägi, küsis ta kohe pilkavalt, kas teda ajas vanakurat ise taga või kes.

Uh, pilgaku pealegi, kuid kogu see ümbrus siin oli üpriski üksildane ning tahtmatult tekitas see Mariinas kõhedust.

Kõhu täis söönud, pugesid nad magamiskottidesse ja uni ei lasknud end kaua oodata.