Читать книгу Meresoolane maasikmari - Adena Sepp - Страница 6

Abihooned ja garaaž asusid majast pisut eemal ja kanala oli ehitatud nii, et sinna pääses läbi hoone. See oli praktiline, sest abihoones asus ka panipaik viljatünnidega ja seega pole vihmase ilmaga vaja väljas toimetada. Tairi ammutas tünnist kühvlitäie vilja kaasa ning avas kanalaukse… Oh, sa taevake! Võõra ilmumine lauta tekitas kanades lausa paanilise lennumaania. Või oli see hoopiski toidu ootuse paanika, kuid Tairit lõi esialgu lausa pahviks selline kaagutamine ja kanade lendamine.

„Lollakad olete või mis? Ma tulin teile süüa tooma, aga te kisendate ja lendate ringi, nagu oleksin tulnud teil kaela kahekorra käänama,” torises ta pahaselt paanilist ringisebimist vaadates. Oh, kui mitmevärviline ja liigiline oli Rita kanakari ja Tairi järeldas, et siin ei kasvatatud kanu mitte üksnes munade tarbeks, vaid ka kanaliha saamiseks.

Ainult pesakastidel kükitavad kanad ei teinud sissetulijast väljagi. Tairi astus kiiresti kanalast välja ning puistas terad laiali mööda aedikut. „Tip, tip, tip!” kutsus ta julgustavalt kanu lähemale, kuid ega seda oleks tarvis olnudki. Peremehelikult kokutades ning jalgadega siblides, kutsus kukk ise oma haaremit teri nokkima. No nii, terad antud, nüüd tuleb põllule vitamiine niitma minna. Vikat oli riputatud abihoone seinale konksu otsa ning suur punutud korv selle alla. Küllap Rita sättiski kõik käepäraselt, nii pole vaja Tairil otsida, kust miskit leida. Korv käevangu ning vikat õlale ja tegutsema. Kämbu lesis lõõtsutades, keel suust väljas, kuuri varjulisemal poolel ega teinud Tairist enam väljagi.

„Selge! Nüüd, kus oled oma jalutuskäigu teinud, keerad vilusse põõnama, olgugi et on vaja veel tööd teha. Looder selline!”

Koer liputas vastuseks laisalt sabaga, kuid ei järgnenud Tairile, kui too rohumaa poole kõndis. Ega Tairi osanud arvata, mis seal põllul kasvas ja kas see rohi kõlbabki, kuid kuna niitmise järg oli näha, oletas ta, et see peaks too vitamiiniväli olemagi, ning otsustas samalt kohalt vikatiga hoogu võttes ka jätkata. Oli ta ju juhtunud nägema küll, kuidas see töö käib, kuid oh sa paganas! Suure hooga lüües, tungis vikatitera otsapidi maa sisse ja Tairil tuli see lausa jõuga sealt välja tõmmata.

„Jõudu tööle! Kallis laps, niites tuleb vikatikand vastu maad suruda, mitte kohe esiotsaga mättasse virutada.”