Реклама. ООО «ЛитРес», ИНН: 7719571260.
1
2
3
4
5
6
7
8
9
10
11
12
13
14
15
16
17
18
19
20
Nii vaikne! Nii vaikne, et selline ootamatu vaikus lausa ängistas hinge. Loreen pühkis põsele veerenud pisarad ja ohkas kuuldavalt. Just äsja oli ta pilguga saatnud metsa vahele kaduvat autot, kuid nüüd polnud teel enam midagi muud kui vaid puude vahel liikumatuna hõljuv tolmupilv. Läinud, nende tütreke oli kodust ära läinud. Ta oli ju varemgi ära käinud ja vahel lausa nädalapäevad siit eemal olnud, kuid kunagi polnud Loreen tundnud sellist hinge tükkivat masendavat tühjust. Ta nagu tunnetas, et nüüd on nende pereellu saabumas hoopis midagi muud, sest alustades õpinguid seal kaugel Tartus oli Teele küll olemas, kuid olles kodust lahkunud, astub ta ju iseseisvale eluteele. Loreen ei suutnud selle mõttega kuidagi leppida… Liiga vaikne! Maja oli äkki hoopis teistsugune, isegi seinakell tiksus täna eriliselt, nagu püüdnuks temagi märku anda, et siin majas oli algamas uus ajajärk. Loreen kehitas õlgu. Huvitav, mis ajajärk peaks siis tulema? Kõik oli siin niigi argipäevaselt tuttav. Samad toad, sama mööbel ja samad asjad ta ümber ning ikka ühed ja samad töökohustused teda ootamas. Oli ta ju olnud siiani koduperenaine ja tal tuli ka edaspidi nii tubades kui ka aias teha kõike täpselt nii nagu varemgi.
Muidugi, nüüd tagantjärele meenutades oli esialgu eemalolek teistest inimestest teda pisut masendanud, kuid teades, et siit metsade vahelt pole tal kuigi lihtne kaugemale tööle käia, leppiski ta peagi olukorraga. Vahel küll mõtles, miks oli ta nii kergesti nõustunud Indreku sooviga asuda siia kõrvalisse kohta elama. Tema oli ju oma lapsepõlve ja nooruse mööda saatnud suures rahvarohkes külas ja harjunud sellega, et neil olid ümberringi naabrid, ja nüüd äkki tegi ta sellise kannapöörde… Seda küll, et siin oli Indreku sünnikodu ja tema vanemate siitilmast lahkumise järel ei tahtnud mees jätta maja tühjana seisma. Teada asi, et elaniketa maja laguneb kiiresti, kuid ta ju mõistis, et siia elama asudes tuleb tal peaaegu kõikidest oma tavapärastest harjumustest loobuda. Aga ta leidis, et koos armastatud mehega võis ka metsade vahel eluga edasi minna ja nagunii poleks tal olnudki kuhugi mujale kolida. Tema vanemad olid ju samuti lahkunud, ema jäädavalt siis, kui ta oli olnud keskkoolis, ja isa oli hüljanud nad juba varem, leidnud uue naise ja kolinud kuhugi mandrile ning hiljem ei suhelnud üldse.
.....
„Kuule, ma saan aru küll, et pärast Teele äraminekut on sul kodus üksinda igav olla, kuid mis keelab sind midagi asjalikku ette võtmast?“ katkestas Indrek tema mõttelõnga.
„Huvitav, millele sa vihjad?“ Indreku arvates tundub kõik olevat imelihtne. „Kas ma peaksin hakkama siit linnas tööl käima? Sa ju tead, et see poleks kuigi mõttekas. Minna linnas kuhugi kauplusse müüjaks, sest ainult sinna vajatakse pidevalt töölisi, kuid kuuldavasti makstakse seal töö eest ainult miinimumpalka ja seega kuluks pool mu sissetulekust ainult bussipiletitele, mul ju autot pole ning kui tööpäev lõpeb õhtul kell kümme, siis tuleks sinul mulle autoga järele tulla. Ega seegi sõit odav oleks. Kas minu väikene teenistus korvaks sinu ajakulu?”
.....