Читать книгу Elu pöördelised hetked - Adena Sepp - Страница 4

Miia lamas avatud silmadega voodil. Ta polnud suuteline külgkardinaidki ette tõmbama, kuigi see oli tuppa astumisel olnud alati ta esmaseks liigutuseks. Praegu oli ta liialt ärritatud ja, vaevalt tuppa jõudnud, viskus kohe selili voodile. Ta ei osanud täpselt oma hingeseisundit määratledagi, kuid see, mida ta oli hetk tagasi läbi elanud, andis mõista, et kui sul on aastaid ikka juba üle kolmekümne ja sa oled endiselt vaba ja vallaline, siis võid nii mõnelegi inimesele muutuda pinnuks silmas.

Huvitav, siiani polnud keegi nähvanud ei talle ega Juuliale, et ega nad viimati kooris üksnes selleks laulmas käi, et piiluda teiste naiste mehi. Kord kuus, pärast lauluproovi, on nad alati jäänud kõik koos tähistama sel kuul sündinute sünnipäevi ja kuna siis võetakse ka napsi ja see muudab nii mõnegi mehe liialt vabameelseks, siis esialgu üritas küll mõni meestest, kellel endal seal kaasakest või kallimat kaasas polnud, nendega väikest viisi flirtida, kuid Miia oli selle kohe naljaks pööranud ja peagi oli kõigil meessoost laulukaaslastel selge, et neil pole mõtet talle külge lüüa. Kuigi Juulia koketeeris meestega meelsasti, polnud ka tema andnud kellelegi enamaks lootust… üksnes laul oli see, mis neid siin ühendas.

Seega sai kõigile peagi selgeks, et nad ei kujutanud endast siinsetele meestele mingit ohtu. Nii hakatigi neid pidama paadunud vanatüdrukuteks ja, mis veelgi hullem, selja taga võis nii mõnigi sosistada, et ega neil äkki hoopiski mingi muu, noh, nagu lesbiline kalduvus küljes ole. Nüüd ju sellised asjad nagu moes ja varjata polevat midagi vaja. Muidugi ajas selline jutt neid Juuliaga naerma. Kuna aga inimeste rumalatel mõtetel pole piire, ei hakanud nad teistele seletama, kuidas tegelikult nende omavahelised lood on.

Miiat ärgitaski koori laulma tulema just Juulia. See oli tookord osutunud Miiale päästerõngaks, ta elu oli ummikusse jooksnud ja sellest aitas väljapääsu leida üksnes keskkonnavahetus. Nüüdseks olid nad kooris laulmas käinud juba mitu aastat. Siin oli tore seltskond ja olid olnud ka toredad esinemised nii kodusaarel kui ka mandril, juba oli käidud mitmel korral esinemas Soomes ja Rootsiski.

Kõik oligi siiani lahe olnud, kuid hiljaaegu tuli nende koori veel kaks uut liiget ja kohe järgmistel lauluproovidel võis märgata, et Brita peab ennast teistest siinsetest lauljatest paremaks, kuna ta üritas ikka oma valju häälega kõikidest üle laulda. Mitmel korral tuli koorijuhil talle märkus teha, et ta oma häält madaldaks, kuna kooris peavad hääled siiski sulanduma. See tundus Britale isikliku solvanguna, kuna ta oli oma eelmises elukohas olnud kultuurimaja ansamblisolist ja saanud oma jutu järgi ülevaatustel laulmise eest eripreemiaid. Brita kiidulaulu kinnitas innukalt koos temaga siia tulnud sõbranna Eve. Kõigile hakkas kohe silma, et Eve kordas ja jäljendas igas olukorras Britat. Sõbrannade asi, kuid õhkkond muutus nende tuleku järel kuidagi pingelisemaks. Miia ei osanud isegi endale selgeks teha, milles asi, kuid juba esmakohtumise järel Britaga tükkis tema hinge mingi sisemine vimmatunnetus.

Peagi võeti nende repertuaari paar uut laulu ja seal oli koorijuht Angela ühele neist ette näinud ka solisti. Ta valis seekord Juulia, kellel oli ilus helisev hääl ja vaba laulustiil. Miia pani tähele, et selle peale kirtsutas Brita kohe põlglikult oma ilusat ninakest ja nähvas, et tema hääl on ju Juulia omast palju valjem ja ta sobiks selleks palju paremini…

Juulia oli küll särtsaka loomuga naine, poolenisti isalt päritud veneliku kuraasiga, kuid sellise asja pärast ei tahtnud ta kemplema hakata. Noh, kui teine ikka ise nii väga tahab, las siis laulab. Millegipärast tundis Miia selle suhtes kohe trotsi hinge tõusmas ja ta ütles selgelt välja, et Brital võib hääl kõlada küll valjemalt, kuid Juulia laulev toon on kõrvadele palju meeldivam kuulata.

Jah, ja kui teisedki koorilauljad sellega nõustusid, mõistis Miia kohe Brita pilgust ja näoilmest, et ta on nüüd saanud vihavaenlase. Seda tundis ta järgmistel proovidel peagi oma nahal. Juhtus ta pisut valjemini naerma, siis oli Brita kiire nähvama, et Miia liialt bravuurikas naerukaja riivavat tema kõrvakuulmist, võtku ikka vaiksemalt. Vestlusringis leidis Brita ikka midagi halvustavat, mida öelda Miia poolt räägitu kohta. Selge see, et Brita niisugune käitumine hakkas paljudele vastu, kuid kui sellest oleks hakatud tegema suurt numbrit, siis oleks see olnud nagu hõõguvatele sütele puude lisamine – oleks lahvatanud uus leek ja sellist vaenutsemist polnud neile siia vaja.

Miia ise hoidis lõpuks targu suu kinni ja kuigi Juulia vahutas, keelitas Miia tedagi jääma rahulikuks, kuid vahel Juulia ikkagi nähvas, et mõni kohe on siia ilma selliseks turakaks sündinud. Teised ei pidanud vajalikuks olukorda teravdada, sest eks targemad annavad järele.

Angela ei sallinud kooris lahkhelisid ja andis peagi mõista, et kellele siin miski või keegi ei meeldi, võib ära minna. Nii oli lõpuks Britagi sunnitud pisut tagasi tõmbuma, ta ei leidnud endale siit liitlasi ja ega vast Evegi igas asjas temaga nõustunud. Seega saatis ta vahel üksnes Miia suunas vihkavaid pilke, ta oli pika vihaga naisterahvas.

Ega Miial olnudki vajadust Brita ega Evega tegemist teha. Nad laulsid eri häälerühmades ja seisid üksteisest piisavalt kaugel, pärast proovi aga kiirustati tavaliselt kohe koju, nii et neil omavahelist suhtlemist polnudki – kuni korrani, mil nad taas pidid jääma tähistama sel kuul sündinute pidupäeva. Üheks sünnipäevalapseks osutus olema Brita. Miia oleks meelsasti jätnud selle korra vahele, kuid austusest teise sünnipäevalapse Sirli vastu oli ta valmis taluma ka Brita ebameeldivat seltskonda. Juuliagi lisas nagu moka otsast, et ta laseks siit meelsamini jalga, kuid kuna siiani on alati kõiki kaaslauljaid ju austatud, siis tuleb neil täna siin olemine kuidagi ära kannatada ja tõsta oma klaas veel ka pirtsutise terviseks.

Juba kohe proovi alguses teatas Brita, et ta kallis abikaasa pidi ise tema suupisted ja napsud kohale tooma, kuna olevat naise suhtes nii hoolitsev ja tähelepanelik ning seega ei lubanud Brital endal rasket toidukorvi tassida. Hea, kui on hoolitsevaid kaasasid, kuid pigem üritas Brita kõigile mõista anda, et tal on imetlusväärne meheke ning ta soovib, et teisedki seda näeksid.

„Ega tal see mees viimaks mõni tuhvlialune ole… Sellise naise puhul poleks see mingi ime,“ sosistas Juulia ja Miiagi leidis, et tavaliselt on need, kes oma mehi nõnda teiste ees ülistavad, suhteliselt võimukad naised.

Viimase laulu ajal avanes proovisaali uks ja olgugi et seda üritati avada vaikselt ja nagu salamisi, pöördusid ometigi kõigi pilgud sisseastuja suunas. Sisenenud meesterahvas hiilis kikivarvul tagumiste ridadeni ja poetas seal end toolile istuma. Seejärel rabas mees peast bareti ja kui ta oli tõstnud pilgu lauljate suunas, tundis Miia, kuidas teda tabas äratundmine – see oli ju Kristjan, mees, keda ta polnud näinud juba nii palju aastaid ja keda ta ausalt öelda poleks iialgi enam vast näha tahtnudki. Samas tükkis tal hääl ehmatusest kurku kinni jääma, sundides teda köhima, millele järgnes kohe Brita hukkamõistev pilk… ikka peab just tema kõigele reageerima.

Mis veelgi hullem, tema köhahoog oli ka Kristjani tähelepanu äratanud ja Miia märkas, kuidas üle mehe näo libises üllatunud imestusevari.

„Saadanas!“ kirus Miia endamisi, „pidid sa just praegu nõnda siia sisse sadama ja mul need häälepaelad sõlme ajama… Ja üldse, mis on Kristjanil siia asja?“

Edasi laulis ta pigem inertsist ja lõpuks, kui proov lõppes, tundis ta isegi kergendust, oli ta ju kogu aeg tajunud Kristjani pilku endal.

„Mis sul äkki hakkas?“ oli Juulia kärme uudistama. Ta oli ju kohe ära tabanud, et sõbrannaga on midagi lahti. „Nägid viirastust või?“ viipas ta äsja püsti tõusnud Kristjani suunas.

„Räägime sellest hiljem,“ põikas Miia selgituste jagamisest kõrvale. „Seda asja siin tuleks sulle pikemalt selgitada, kuid praegu pole õige koht ega aeg.“

Brita tõttas saalis oleva mehe poole, ise sealjuures õhinal kõigile seletades, et tema suupisted on kohale toodud ja kõik on lauda oodatud.

„Tema suupisted…“ mühatas Joel pisut pilkavalt. „Just nagu oleksid need siin ainukesed. Sirli suupisted on juba ammugi laual ootamas.“

Joel näitas selgelt välja, et selline Brita esiletükkimine talle ei meeldinud. Eks see oli ju kõigile teada, et neil Sirliga käib väike semmimine. Kuigi Joel ei elanud enam ammugi koos oma perega, oli ta siiski alles lahutamata ja Sirligi polnud vaba, ta mees oli rännanud Soome tööle.

„Lase staaril särada,“ jäi Sirli tagasihoidlikuks. „Minu suupistetega olete juba harjunud, kuid tema omi saate täna esmakordselt maitsta.“

Brita säras tõepoolest nii, nagu oleks ta staar, ja oli kärme mehe toodud korvist suupistevaagnaid lauale seadma. Muidugi jäid Sirli omavalmistatud lihapirukad ja kohupiimakook Brita kauplusest ostetud mitmekesiste sekserite varju, kuid poevärk on ikka poevärk, see jääb igati kodutoodetele alla.

„Astuge ligi ja võtke siit vaagnatelt kõike, kuid enne tõstame tervituseks pitsikese, mul on selleks muretsetud head kõrgklassi kuuluvat Hennessy konjakit…“

„Kuramuse kõrgklass?“ sisistas Joel pilkavalt. „Tavaline konjak ju.“

„Enne laulame teile ühe sünnipäevalaulukese,“ võttis Angela juhtimise enda kätte ja sel ajal, kui Kristjan valas jooki pitsidesse, kõlaski ühendkoorilt „Palju õnne teile, palju õnne teile…“

Miia hoidus targu Kristjanist ja Britast kaugemale ning laulis kogemata „teile“ asemel „sulle“ ja ega sest olnudki midagi, kuna ta hetkel mõtleski lauldes ainult Sirlile, kuid Brita tabas selle ära ja tema pilgust võis taas välja lugeda põlgust.

„Paganama ergu kuulmisega, jälgiks siin justkui pidevalt üksnes mind,“ pomises Miia nii, et seda kuulis vaid Juulia, kes nõustuvalt kohe ka noogutas.

Laul lauldud ja nüüd oldi kärmed sünnipäevalastega kokku lööma, kuid Juulia eelistas konjakile siiski Sirli toodud Vana Tallinna ja Miiagi avaldas soovi võtta just seda jooki.

„Eks kleepekas sobigi mõnele paremini, konjak on ikkagi eliitjook,“ ei jätnud Brita salvamata, kuna oli jõudnud märgata, kes need olid, kes tema pakutud joogist loobusid.

Joel ei teinud temast väljagi, valas nende pitsidesse Vana Tallinna ja, löönud Sirliga kokku, eemaldus koos temaga lauast.

Miia ei kavatsenudki Britale läheneda, kuna siis oleks tal tulnud silmitsi seista ka Kristjaniga. Brita nägi seda küll, kuid tegi näo, nagu oleks Miia ta jaoks üks tühi koht, lõi säraval ilmel teistega oma klaasi kokku ja naeratas võluvalt enda kõrval seisvale Kristjanile. Ometigi oli ta jõudnud tähele panna, et Kristjan saadab kuidagi liiga tihti Miia poole pilke ja too üritab seda justkui teadlikult eirata. Kas ainult seepärast, et end mitte reeta… Midagi on nende kahe vahel toimumas?

„Huvitav, Brita on ju Tüür…“ sähvatas Miiale ootamatult pähe, „seega ei ole nad Kristjaniga abielus, kui just Brita pole säilitanud oma endist perekonnanime. Ja üldse, tookord abiellus Kristjan ju ikkagi Kristiinaga… Ta elas Tallinnas, kuidas ta nüüd äkki on oma eluga siin Saaremaal?“

Tahtmatult tükkisid Miiale tobedad mõtted pähe, kuigi see polnud ju tema mure, mitmes naine Brita peaks Kristjanil olema. Mees oli olnudki paras seelikukütt ja armastanud korjata enda lähedusse ilusaid naisi. Ilus oli Brita küll, seda pidi Miia endale tunnistama.

„Ah, ilus küll, kuid siiski liialt ülbe ja ennast täis… Huvitav, miks iludused alati nii üleolevalt peavad käituma?“

Seltskond sumises juba üpriski elavalt ja näis, et täna polnud kellelgi kiiret koju minemisega, ainult Miia tundis end ebamugavalt. Söönud ära mõned Sirli toodud pirukad ja koogigi, sosistas ta Juuliale, et kaob nüüd vaikselt ära. Juulia oli valmis koos temaga tulema, kuid Miia keelitas teda jääma, ega siis sõbranna pidanud tema pärast mõnusast koosolemisest loobuma, seda enam, et Juuliale üldiselt meeldis seltskonnas napsi võtta, küll nad homme töö juures kõigest räägivad.

Kuigi ta lahkus enda arvates märkamatult, oli Kristjan seda ometigi tähele pannud ja hetkel, mil ta garderoobis mantlit selga tõmbas, oli mees äkki ta kõrval.

„No terekest siis kah!“

„Tere sullegi!“

„Kuhu sul siis nüüd äkki nii kiire hakkas, teised kõik on ju alles siin.“

„Tead, see on nüüd küll ainult minu oma asi, millal ma lahkun. Mul lihtsalt on vaja minna.“

Kristjani silmad tõmbusid kavalalt vidukile. „Ega sa nüüd äkki ometi minu pärast ära lähe?“

„Ära nüüd ennast ikka nii tähtsaks kah pea, sa siiski pole nii väärt mees, et sinu pärast peaksin mina siit ummisjalu põgenema.“

Miia oli samas endale pahane, kuna tundis, et lahvatas näost punaseks, oli ju Kristjan hetkel tõtt öelnud, tema pärast Miia praegu lahkubki, kuna ei talu mehe lähedust. Küllap kusagil hingesopis püsib endiselt kibedustunne ja pealegi ei kannata ta Brita mürgiseid pilke, sest too ei lasknud teda hetkekski silmist.

„Siis on hästi… muidu ma juba kujutlesin siin endale, et olen sul ikka veel hinges…“

„Minu hinges valitseb juba ammugi rahu, võid ses suhtes täiesti muretu olla.“

„Ausalt? Mul on sellest isegi veidi kahju, kuid olgu…“ Kristjan vaatas teda nüüd veidi süüdlaslikul ilmel. „Tead, nii kui ma praegu sind siin nägin, tuli mul kange tahtmine sinuga kusagil taas kokku saada ja pisut neid asju lahti seletada.“

„Sa ei pea mulle enam midagi seletama ja seega pole ma ka huvitatud sinuga kohtumisest.“ Miia keeras end minekule, kuid Kristjan rabas teda käest. „Oota nüüd veidi…“

Enne kui Miia jõudis talle vastata, seisis äkki Brita Kristjani selja taga ja, naaldunud kohe mehe käsivarrele, sisistas tigedalt Miiale: „Nojah, seda ma paningi kohe tähele, kuidas sa oma silmadega hakkasid võrgutavalt Kristjanit õgima.“

„Mina… teda?“ ei suutnud Miia oma kõrvu uskuda. „Pigem ikka vastupidi.“

„No tead… Sinusugused vanatüdrukud ainult teiste omi ju nooliksidki, muidugi on siis mehed valmis selliseid korrakski lohutama…“ Brita pilk rändas põlglikult üle Miia. „Kui naine meest nii himuralt vahib, siis lähebki mõni mees õnge. Kus need teiesugused muidu mehi saaksidki. Kuid võta teadmiseks, et minu Kristjan on teistsugune ja eelistab ikka ilusaid naisi.“

Miia keeras kannal ringi ja tuhises välja, uks prantsatas ta järel mürtsuga kinni, nagu paneks see need kaks igaveseks sinna luku taha.

„Minu Kristjan?“ tagus tal peas, kui ta mööda tänavat kodu poole jooksis. „Või nüüd on ta sinu Kristjan. Arvan, et küllap oled sa ta ise teiselt naiselt üle löönud. Tookord abiellus Kristjan ju Kristiinaga… Või nüüd on minu Kristjan! Kuradi tegelane.“

Jah, ta ei pidanud end küll mingiks iluduseks, kuid inetu polnud ta ammugi mitte. Talle oli sageli öeldud, et tema ilusad suured silmad ja ümarad põsed ja parajalt täidlased huuled on nii ehedad ja nõnda pilkupüüdvad. Seda oli ju Kristjangi talle kunagi kinnitanud ja just selline ehe ilu oli teda lummanud… Nüüd tuleb mingi peps ja nähvab talle, et ta on üks inetu vanatüdruk, kes lausa nooliks iga nägusat ettejuhtuvat võõrast meest.

Huvitav, kuidas neil Britaga ometi kohe teineteise suhtes selline antipaatia tekkis? Kas tõesti mingi sisemine eelaimus sundis?

Ah, tegelikult oled sa, Brita, lihtsalt üks lollakas naine, kui sa vaid teaksid, mis meie vahel Kristjaniga kunagi oli. Ja ma pole ise iialgi ühtegi meest hakanud noolima… pigem on olnud ikkagi vastupidi.

Miia tõusis otsustavalt voodilt, tõmbas külgkardinad aknale ette ja võttis mantli seljast. Ta oli oma hingelise tasakaalu tagasi saanud ja mingisugune Brita ei läinud talle rohkem korda. Mõelgu too pealegi, et tal vast polegi varem austajaid olnud. Elus ei ole kõik ainult üks lust ja lillepidu. Teadku ta sedagi, et ma ise olen vabatahtlikult valinud põlatud vanatüdruku staatuse. Ma lihtsalt ei julge enam kedagi armastama hakata.