Читать книгу Elu pöördelised hetked - Adena Sepp - Страница 5

Juulia naaldus leivakastidele ja ootas, millal Miia jõuab leivad riiulile laduda. Ta polnud täna hommikul saanud Miiaga ühtegi sõna vahetada, kuna oli tööle jõudnud viimasel minutil. Ega eilne sünnipäevade tähistamine lõppenudki samas ruumis, Joel oli neid koos Sirli ja Riinaga meelitanud edasi Kapteni kõrtsi pidu jätkama. Muidugi, kui väike kilk juba peas, ega siis saa keelduda, seda enam kui keegi teine sulle napsud välja teeb. Ühesõnaga, Juulial oli nüüd väikest viisi pohmell, ta enesetunne polnud suurem asi, kuid uudishimu oli siiski suurem ja nüüd oli ta ootel, millal Miia saab võimaluse hakata talle Kristjanist pikemalt rääkima. Oligi veidi kummaline, et sellest mehest polnud neil kunagi varem omavahel mingit juttu olnud.

„No lase tulla!“ õhutas ta Miiat takka.

„Kulla tüdruk… Ära ole nii kärsitu. Ega ma ei hakka sulle ometi siinsamas riiulite vahel oma elulugu rääkima?“

„Miks ka mitte, sina lapi neid leibu edasi…“ Siis äkki taipas ta, et Miia on vales kohas. „Kuule, aga tegelikult, miks sa üldse siin praegu seda tööd teed?“

„Niisama, praegu pole kassades järjekorda, mõtlesin, et aitan pisut neid riiuleid täita.“

„Oh, oled sina ikka üks nobekäpp, kuid ega see tegevus takista ju sinu suu tööd…“

„Ole normaalne, siin teiste inimeste kuuldes ei hakka ma küll sulle midagi rääkima. Eks pärast tööd tuled minu poole ja siis kohvitassi taga lobisemegi.“

Juulia ohkas, Miiat tundes teadis ta, et too võib vahel olla vägagi kangekaelne.

„Praegu on poes nii vähe inimesi, arvad, et ma suudan ikka õhtuni vastu pidada? Uudishimu tapab mu ju ära.“ Juulia demonstreeris rinnust kinni haarates, et kukubki kohe kokku.

„Pole see uudishimu veel kedagi tapnud, küll elad sina ka selle üle,“ itsitas Miia tema tsirkust vaadates. „Pigem näib, et pohmakas võib sind täna jalust maha niita.“

Sõbranna punetavad silmad ja magamata olek näitasid seda ju ilmekalt välja.