Читать книгу Willandi laulik - Ado Reinvald - Страница 5

Mo armas Eesti isamaa!

So auu ma tahan kuulut’da,

Sest sinus olen sündinud,

Ka suureks kaswan’d kõndinud;

Kui silmad eesmalt lahti tein’d,

Siis sinu taewa walgust näin’d.

Mo armas, kallis isamaa.

Mo armas Eesti isamaa!

Kuis wõib üks laps sind unust’da

So armo olen joonud ma

Ju sisse ema piimaga;

Kui noore põlwe elu teel –

Nii rõõmustad mind täna weel.

Mo armas, kallis isamaa.

Mo armas, kallis isamaa,

Kül ilus, kaunis oled sa!

So lehtis metsad kuhawad,

So aasud haljad ilusad,

So päike paistab heledast,

So linnud laulwad ilusast,

Mo armas, kallis isamaa.

Sa armas kallis isamaa

Ei lapsi saalis kaswata,

So tütred siiski ilusad,

Kui puna roosid õitsewad!

So poead prisked, tugewad,

Ehk rasked tööd kül tegewad,

Mo armas kallis isamaa.

Mo armas kallis isamaa,

Nüüd elad rahu randas sa!

Sind warjab Wene kotka tiiw,

Sul kaitsejaid kui mere liiw:

Sest kaugel jääb sult waenuga

Kõik sõa mürin kurnaga

Mo armas, kallis isamaa.

Oh hõiska, hõiska, isamaa!

Auu „Aleksandril” lõpmata!

Ta suured tükid, tugew raud

Kül liimiwad kõik riigi praud.

Et waenlane ei sisse saa

Meil kallist rahu rikuma,

Mo armas kallis isamaa.

Ei armsamat, kui isamaa

Ma taewa alt sa leidama!

Sa kannad, katad, toidad mind,

Mul hauda teeb ka sinu pind.

So põrmust ilma sündsin ma,

So põrmu poen ma puhkama,

Mo armas kallis isamaa.

Oh armas Eesti piireke,

Kui taewa koidu wiireke!

Mul paista elu õhtul weel,

Kui paistsid wara kätki teel.

Siis kata, kallis Maarja maa,

Mind oma pehme mullaga,

Mo armas, kallis isamaa.