Читать книгу Willandi laulik - Ado Reinvald - Страница 7

Ma seisin unes kõrgel mäel,

Sealt waatsin taewa piiredel;

Seal paistis meres kaareke,

Kui roheline saareke.

Seal saarel ’polnud sarwikuid,

Ei mingi kisk’jaid elajaid.

Ma leidsin Mammutide luid,

Sest tundsin, – wanast olnud neid.

Seal kuld’sed kägud kukusid,

Lõid hõbe linnud lugusid,

Seal haljendasid tamme puud,

Seal rõõm ja rikus andsid suud.

Seal jooksid klaasist allikad

Ja niisutasid lille maad,

Sest kaswid kuller kõllakad

Ja eller pärlid ilusad.

Ei kuulnud ma seal riisujaid

Ei mure nutu kahinaid,

Sest õigus walitses kui mõek

Arm, heldus põles nii kui leek.

Kes on siin saarel kuningas,

Sell’ ilusal maal isandaks?

Mul anti nõnda seletus:

“Meil Kalewala walitsus.“

Seal mäe peal seisin kaua ma

Ja nutsin raskest salaja:

Et selle armsa riigi a’al

Ju olen unustuse maal.