Читать книгу Kett - Adrian McKinty - Страница 6

Neljapäev, 8.56

Rachel hakkab värisema. Ta tunneb end hädiselt, tal iiveldab, ta on liimist lahti. Nagu ravi ajal, kui ta lubas end mürgitada lootuses, et siis hakkab parem.

Vasakul undab liiklus lakkamatult, aga tema istub seal tardunult nagu mõni ammu surnud maadeavastaja, kes on sattunud võõrale planeedile. Nelikümmend viis sekundit on möödunud hetkest, mil naine kõne katkestas. Tundub nagu nelikümmend viis aastat.

Telefon heliseb ja ehmatab teda. „Halloo?”

„Rachel?”

„Jah.”

„Dr Reed siin. Me ootame sind kella üheksaks, aga sa pole veel allkorrusel end registreerinud.”

„Ma jään hiljaks. Liiklus,” ütleb ta.

„Pole hullu. Sel kellaajal on alati õudukas. Mis ajaks me sind ootame?”

„Mida? Aa … Ma ei tule täna. Ma ei saa.”

„Tõesti? Oh heldeke, noh – kas homme sobiks paremini?”

„Ei. Mitte sel nädalal.”

„Rachel, sa pead vastuvõtule tulema, et su vereproovi arutada.”

„Ma pean lõpetama,” ütleb Rachel.

„Vaata, mulle ei meeldi nendest asjadest telefoni teel rääkida, aga su viimases proovis on CA 15-3 tase väga kõrge. Me peame tõesti …”

„Ma ei saa vastuvõtule tulla. Head aega, dr Reed,” ütleb Rachel ja katkestab kõne, samal ajal kui tahavaatepeeglisse ilmuvad vilkuvad tuled. Suur tumedajuukseline Massachusettsi osariigi politseinik tuleb sõidukist välja ja läheneb Volvo 240-le.

Rachel istub seal, täiesti hajevil, pisarad näol kuivamas.

Politseinik koputab aknale, pärast hetkelist kõhklemist laseb Rachel akna alla. „Proua,” alustab politseinik ja näeb siis, et Rachel on nutnud. „Ee, proua, kas teie autoga on midagi lahti?”

„Ei. Palun vabandust.”

„Proua, see teetasku on ainult alarmsõidukitele.”

Räägi, mõtleb Rachel. Räägi talle kõik ära. Ei, ma ei saa, nad tapavad ta ära, kindlasti tapavad. See naine teeb seda. „Ma tean, et ma ei tohiks siin peatuda. Ma rääkisin telefonis oma onkoloogiga. Tundub … tundub, et mu vähk on tagasi tulnud.”

Politseinik mõistab. Ta noogutab aeglaselt. „Proua, mis te arvate, kas te oleksite võimeline praeguses seisundis teekonda jätkama?”

„Jah.”

„Ma ei tee teile trahvi, aga ma palun teil edasi sõita, proua. Ma peatan liikluse, kuni te rajale suundute.”

„Aitäh teile.”

Ta keerab süütevõtit ja vana Volvo mürahtab taas elule. Politseinik peatab aeglustusrajal liikluse ja Rachel sõidab minema. Ta sõidab paar kilomeetrit, kuni jõuab järgmise mahasõiduni ja saab selle kaudu välja. Lõuna poole jääb haigla, kus nad võib-olla saaksid ta terveks ravida, aga sellest ta praegu ei hooli. See on täiesti ebaoluline. Kylie tagasi saamine on päike ja tähed ja kogu ta maailm.

Ta suundub I-95 kaudu põhja poole, sundides oma Volvot takka hullemini, kui masinat kunagi sunnitud on.

Aeglustusrajale, keskmisele rajale, kiirendusrajale.

Üheksakümmend viis kilomeetrit tunnis, sada kilomeetrit tunnis, sada viis, sada kümme, sada kolmteist, sada viisteist.

Mootor kriiskab, aga Rachel suudab mõelda vaid sõida, sõida, sõida. Tema asjaajamised on nüüd põhja pool. Hankida pangast laen. Hankida ühekordsed telefonid. Hankida relv ja kõik muu, mis tal vaja on, et Kylie tagasi saada.