Читать книгу Kett - Adrian McKinty - Страница 9

Neljapäev, 9.26

First National Bank Newburyporti kesklinnas State Streetil avatakse kell 9.30. Rachel tammub sissepääsu juures ja kimub Marlborot.

State Street on inimtühi, kui välja arvata üks närviline väga kahvatu vanem mees, kellel on seljas paks mantel ja peas Red Soxi pesapallimüts ning kes kõnnib tema suunas.

Nende pilgud kohtuvad ja mees jääb tema ette seisma.

„Kas sina oled Rachel O’Neill?” küsib ta.

„Jah,” vastab Rachel.

Mees neelatab raskelt ja tõmbab mütsi sügavamale pähe. „Ma pidin sulle ütlema, et ma olen juba aasta Ketist väljas. Ma pidin sulle ütlema, et kuna ma tegin nagu kästud, siis on mu perekond kaitstud. Ma pidin sulle ütlema, et on veel tuhandeid sellised inimesi nagu mina, keda saab värvata sulle sõnumit edastama, kui Kett arvab, et sulle või kellegi su perekonnast on sõnumit vaja.”

„Ma saan aru.”

„Sa … ega sa rase ei ole?” küsib mees kõhklevalt, justkui korraks improviseerides.

„Ei,” vastab Rachel.

„Siis on sulle selline sõnum,” ütleb mees ning virutab Rachelile ette hoiatamata rusikaga kõhtu.

Õhk paiskub Rachelist välja ja ta variseb maha. Mees on üllatavalt tugev, see valu on kohutav. Läheb kümme sekundit, enne kui Rachel jälle hingata saab. Segaduses ja hirmunult vaatab ta üles mehe poole.

„Ma pidin sulle ütlema, et kui sul on meie haarde kohta rohkem tõendeid vaja, siis peaksid sa guugeldama Williamsite perekonda Doverist, New Hampshire’ist. Sa ei näe mind rohkem, aga minusuguseid on veel palju. Ära üritagi mind jälitada,” ütleb mees ning pöörab ringi, häbipisarad mööda põski alla voolamas, ja kõnnib kiiresti mööda tänavat minema.

Samal hetkel avanevad panga uksed ja turvamees näeb naist pikali maas. Ta vaatab meest, kes Rachelist kiiruga eemaldub, ta käed tõmbuvad rusikasse ja ta mõistab, et midagi on just juhtunud.

„Kas ma saan teid kuidagi aidata, proua?” küsib ta.

Rachel köhatab ja võtab end kokku. „Kõik on korras, vist, ma … ee … koperdasin.”

Turvamees ulatab käe ja aitab ta püsti.

„Aitäh teile,” ütleb Rachel ja teeb valugrimassi.

„Kas olete kindel, et teiega on kõik korras, proua?” küsib mees.

„Jah, olen!”

Turvamees vaatab korraks kummaliselt Rachelit ja siis uuesti meest, kes minema kiirustab. Rachel saab aru, et turvamees kaalub, kas ta võiks olla peibutis pangaröövikatses. Mehe käsi liigub relva poole.

„Suur aitäh teile,” ütleb Rachel. Ta tasandab hääle sosinaks. „Ma ei ole kontsadega harjunud. Nii palju siis pangas hea mulje jätmisest!”

Turvamees rahuneb. „Mitte keegi peale minu ei näinud teid,” ütleb ta. „Ma ei tea, kuidas te nendel asjandustel kõndida saate.”

„On üks nali, mida ma oma tütrele räägin: kuidas nimetatakse dinosaurust, kes kannab kõrgeid kontsi?”

„Kuidas siis?

„Mu-jalgadel-on-saurus-väljas. Ta ei naera kunagi. Ta ei naera mitte kunagi mu lollide naljade peale.”

Turvamees naeratab. „Noh, minu meelest on see naljakas.”

„Aitäh veel kord,” ütleb Rachel. Ta kohendab juukseid, astub panka sisse ja palub näha Colin Temple’it, juhatajat.

Temple on vanem meesterahvas, kes elas saarel, enne kui linna kolis. Tema ja Rachel käisid teineteise grillipidudel ning Marty on tema paadiga kalal käinud. Paar korda, kui Rachel pärast lahutust hüpoteegimaksetega hiljaks jäi, ei teinud Colin sellest probleemi.

„Rachel O’Neill, mida mu silmad näevad,” ütleb mees naeratades. „Oh, Rachel, miks linnud alati siis välja ilmuvad, kui sina läheduses oled?”

Sest need on tegelikult mustvaresed ja mina olen üks kuradi elav surnu, mõtleb Rachel, aga ei ütle seda välja. „Tere hommikust, Colin, kuidas läheb?”

„Hästi. Mida ma saan sinu heaks teha, Rachel?”

Rachel neelab alla maksahaagist saadud valu ja manab poolvägisi näole naeratuse. „Ma olen natuke hädas ja ma mõtlesin, kas me saaks rääkida.”

Nad lähevad juhataja kabinetti, mis on kaunistatud piltidega jahtidest ja Colini enda tehtud detailitäpsete laevamudelitega. Seal on mõned pildid tatise ninaga King Charles spanjelist, kelle nime Rachel meenutada ei suuda, kuidas ta ka ei püüaks. Colin jätab ukse praokile ja istub oma laua taha. Rachel istub tema vastu ja üritab meeldivat näoilmet esile manada.

„Kuidas ma saan aidata?” küsib Colin, endiselt rõõmsameelne, kuid tema silmi hakkab hiilima kahtlus.

„Noh, asi on majas, Colin. Köögi kohal olev katus laseb läbi ja eile käis ehitaja, kes ütles, et enne, kui lund sadama hakkab, peab kogu katuse välja vahetama või muidu võib see sisse kukkuda.”

„Tõesti? Katus tundus korras, kui ma eelmine kord seal olin.”

„Ma tean. Aga see on originaalkatus, 1930. aastatest. Ja see laseb igal talvel läbi. Ja nüüd on see lihtsalt ohtlik. Ma pean silmas meile. Mulle ja Kyliele. Ja noh, majale ka. Majal on hüpoteek ja kui maja hävib, ei ole teie vara enam midagi väärt,” ütleb Rachel ja tal õnnestub isegi natuke võltsilt naerda.

„Kui palju su ehitaja ütles, et tal vaja on?”

Rachel oli mõelnud küsida kogu vajamineva kakskümmend viis tuhat, aga see tundub ühe katuse parandamiseks naeruväärne. Ta konto on tühi, aga Visa kaardiga saab ta maksta kümme tuhat. Raha tagasimaksmise pärast muretseb ta siis, kui Kylie on turvaliselt koju jõudnud.

„Viisteist tuhat. Aga pole hullu, Colin, ma sobin selleks küll. Ma alustan jaanuaris uuel töökohal,” ütleb ta.

„Jaah?”

„Newburyporti kolledž võttis mind loenguid lugema. Sissejuhatus kahekümnenda sajandi filosoofiasse. Eksistentsialism, Schopenhauer, Wittgenstein, kõik see hea kraam.”

„Teed lõpuks midagi oma kraadiga, eks ole?”

„Jaa. Vaata, ma tõin töölepingu ja kõik palgaandmed. Seda pole palju, aga see on kindel sissetulek ja seda on rohkem kui ma Uberi juhina sain. Meil lähevad nüüd asjad tõesti paremuse poole, Colin … noh, kui katus välja arvata,” ütleb ta ja ulatab mehele dokumendid.

Colin uurib pabereid, tõstab siis pilgu ning uurib Rachelit. Mees teab, et midagi on valesti. Rachel teab, et näeb kohutav välja. Kokku kuivanud, kõhn, murelik. Nagu keegi, kelle rinnavähk on tagasi tulnud või kes on metamfetamiini surmasõlme viimases keerus.

Mehed silmad tõmbuvad pilukile. Ta meeleolu muutub. Ta raputab pead. „Ma kardan, et me ei saa rohkem makseid edasi lükata ja me ei saa olemasolevale laenule midagi juurde anda. Mul ei lubata seda teha. Mul on neis asjus väga vähe otsustusvabadust.”

„Teine hüpoteek siis,” pakub Rachel.

Mees raputab uuesti pead. „Mul on kahju, Rachel, aga su maja ei ole selleks piisavalt kindel tagatis. Kui täiesti aus olla, on see lihtsalt tuunitud rannamajake, eks ole? Ja te ei ela tegelikult isegi rannas.”

„Me elame padurannal. See on veega piirnev krunt, Colin.”

„Mul on väga kahju. Ma tean, et te Martyga arutasite aastaid maja ümberehitust, aga te ei teinud seda, ega ju? Maja ei ole korralikult talvekindlaks muudetud, keskkütet ei ole.”

„Aga maa ise. Kinnisvarahinnad on siinkandis tõusnud.”

„Te elate Plum Islandi ebapopulaarsel lääneküljel, mitte Atlandi pool. Teie vastas on soo ja te elate üleujutuste alal. Anna andeks, Rachel, ma ei saa sinu heaks midagi teha.”

„Aga, aga … mul on see uus töö.”

„Kolledži tööleping on ainult üheks semestriks. Sa oled panga jaoks suur risk, sa ju saad sellest aru, eks?”