Читать книгу Viimane vaimudetund - Agatha Christie - Страница 3

Raoul Daubreuil läks endamisi viisikest ümisedes üle Seine’i. Ta oli umbes kolmekümne kahe aastane õhetava näo ja väikeste mustade vurrudega nägus prantslane. Ametilt oli ta insener. Mõne aja pärast jõudis ta Cardonet’le ja astus maja number 17 uksest sisse. Uksehoidja vaatas oma ubrikust välja ning viskas tõredalt: „Tere hommikust,” millele noormees rõõmsalt vastas. Seejärel läks ta trepist üles kolmanda korruse korteri ukse taha. Seistes ja oodates, kuni kellahelina peale avatakse, ümises ta jälle sedasama viisikest. Raoul Daubreuil oli täna hommikul iseäranis heas tujus. Uksele tuli eakas prantslanna, kelle kortsuline nägu läks külalist nähes naerule.

„Tere hommikust, monsieur.”

„Tere hommikust, Elise,” vastas Raoul.

Ta astus kindaid käest tõmmates vestibüüli.

„Madame ju ootab mind?” küsis ta üle õla.

„Aga muidugi, monsieur.”

Elise pani ukse kinni ja pöördus noormehe poole.

„Kui monsieur suvatseb minna väikesesse salongi, on madame ivakese aja pärast tema juures. Praegu ta puhkab.”

Raoul tõstis järsult pilgu.

„Kas ta ei tunne end hästi?”

„Hästi?”

Elise turtsatas. Ta astus Raoulist mööda ja tegi väikese salongi ukse tema ees lahti. Raoul astus sisse, Elise tema kannul.

„Hästi?” jätkas ta. „Mis hästi, vaene voonake! Seansid, seansid, muudkui seansid! See pole õige, pole loomulik, pole sugugi see, mida hea jumal meie jaoks ette näeb. Minu meelest, ja ma ütlen seda teile otse suu sisse, on see sahkermahker saatana enesega.”

Raoul patsutas talle rahustavalt õlale.

„Mis te nüüd, Elise,” sõnas ta suisutamisi, „ärge kütke end üles ega kippuge nägema saatanat kõiges, millest te aru ei saa.”

Elise raputas umbusklikult pead.

„Eks ta ole jah,” torises ta endamisi. „Öelgu monsieur, mida soovib, igatahes minule see ei meeldi. Te ainult vaadake madame’i – iga päevaga jääb ta kaamemaks ja kõhnemaks, ja siis veel peavalud!”

Ta tõstis käed taeva poole.

„Oo ei, kõik see vaimudega asjatamine. Vaimudega, ütle nüüd! Kõik head vaimud on paradiisis ja ülejäänud puhastustules.”

„Teil on surmajärgsest elust kosutavalt lihtne arusaam, Elise,” ütles Raoul toolile potsatades.

Vana naine ajas end sirgu.

„Ma olen aus katoliiklane, monsieur.”

Ta lõi risti ette ja läks ukse poole, siis jäi aga seisma, käsi lingil.

„Hiljem, kui olete naisemees, monsieur,” sõnas ta anuvalt, „tuleb sellele lõpp, eks ju, täielik lõpp?”

Raoul naeratas talle kiindunult.

„Te olete hea ja ustav hing, Elise,” ütles ta, „pealegi emandale pühendunud. Ärge mitte kartkegi – kui temast on kord minu naine saanud, tuleb „vaimudega asjatamisele”, nagu te ütlete, lõpp. Madame Daubreuil ei korralda siis enam ainsatki seanssi.”

Elise’i nägu venis naerule.

„Kas räägite õigust?” küsis ta õhinal.

Noormees noogutas tõsiselt.

„Jah,” ütles ta, rohkem endale kui Elise’ile. „Jah, see peab lõppema. Simone’il on imepärane anne, millega inimesi aidates pole ta eales kitsi olnud, aga nüüd on tema roll täidetud. Nagu te õigusega märkisite, Elise, jääb ta iga päevaga kaamemaks ja kõhnemaks. Meediumi elu on iseäranis kurnav ja raske ning toob kaasa hirmsat närvipinget. Sellegipoolest, Elise, on teie emand Pariisi – vähe sellest, pigem terve Prantsusmaa – imepäraseim meedium. Tema juurde tullakse kogu maailmast, sest teatakse, et tema ei kavalda ega peta.”

Elise turtsatas põlastavalt.

„Või veel! Iseenesestki mõista ei peta. Parimagi tahtmise juures poleks madame võimeline isegi vastsündinud lapsukest petma.”

„Ta on ingel,” ütles noor prantslane tuliselt. „Ja mina … ma teen kõik, mis seisab ühe mehe võimuses, et ta oleks õnnelik. Te ju usute seda?”

Elise ajas end sirgu ja ütles lihtsa väärikusega:

„Ma olen teeninud madame’i juba palju aastaid, monsieur. Võin täie lugupidamisega öelda, et armastan teda. Kui ma ei usuks, et te jumaldate teda just nii, nagu ta väärib – eh bien, monsieur –, siis kisuksin teil kõik ihuliikmed ükshaaval küljest.”

Raoul naeris.

„Braavo, Elise! Te olete ustav sõber, kindlasti kiidate mu heaks, eriti nüüd, kui olen öelnud, et madame peab vaimudest loobuma.”

Noormees ootas, et vana naine hakkab nalja peale naerma, kuid tema üllatuseks jäi too tõsiseks.

„Aga mis saab siis, monsieur, kui vaimud ei taha temast loobuda?”

Raoul jäi talle üksisilmi otsa vaatama.

„Mida te sellega tahate öelda?”

„Ma küsisin,” kordas Elise, „mis saab siis, kui vaimud ei taha temast loobuda.”

„Mulle on jäänud mulje, et te ei usu vaime, Elise.”

„Ei usugi,” vastas Elise kangekaelselt. „Oleks rumalus neid uskuda. Aga ikkagi …”

„Aga ikkagi?”

„Mul on raske seda seletada, monsieur. Teate, ma olen ikka arvanud, et meediumid, nagu nad ennast nimetavad, pole muud kui nutikad petised, kes määrivad end kaela vaesekestele, kes on kaotanud kallid lähedased. Aga madame pole selline. Madame on andekas. Madame on aus ja …”

Elise tasandas häält ja rääkis aukartliku tooniga.

„Mõndagi juhtub. See pole silmamoondus, mõndagi juhtub, ja sellepärast ma kardangi. See pole õige asi, monsieur, see on üks mis kindel. See on looduse ja le bon Dieu vastu ning keegi peab selle eest maksma.”

Raoul tõusis toolilt ja läks Elise’i õlale patsutama.

„Rahunege, mu hea Elise,” ütles ta naeratades. „Nimelt on mul teile midagi head teatada. Täna toimub viimane seanss, homsest neid enam ei tule.”

„Nii et täna on seanss?” küsis vana naine kahtlustavalt.

„Viimane, Elise, viimane.”

Elise raputas lohutult pead.

„Madame pole terve …” alustas ta.

Ent lause jäi pooleli, sest uks läks lahti ja sisse astus sihvakas heledat verd naine. Ta oli sale ja graatsiline, Botticelli madonna näoga. Raouli nägu lõi särama, Elise lahkus kähku ja diskreetselt.

„Simone!”

Noormees võttis tema pikasõrmelised valged käed pihku ja suudles neid kordamööda. Naine sosistas väga mahedalt tema nime.

„Raoul, mu kallis.”

Noormees suudles jälle tema käsi, siis vaatas talle pinevalt otsa.

„Simone, kui kahvatu sa oled! Elise ütles, et sa puhkad; ega sa ometi haige ole, mu armsam?”

„Ei, mitte haige …” Simone ebales.

Raoul viis ta diivanile istuma ja istus ise tema kõrvale.

„Räägi mulle.”

Meedium naeratas nõrgalt.

„Sa hakkad mind narriks pidama,” pomises ta.

„Mina? Pean sind narriks? Mitte iial.”

Simone tõmbas käe ära. Viivu-paar istus ta täiesti liikumatult, ainitine pilk vaibal. Siis hakkas ta tasase tõtaka häälega rääkima.

„Ma kardan, Raoul.”

Noormees ootas veidi, et ta jätkaks, aga kui seda ei juhtunud, küsis julgustavalt:

„Jah, mida sa kardad?”

„Lihtsalt kardan, muud midagi.”

„Aga …”

Raoul heitis Simone’ile hämmeldunud pilgu ja too vastas sellele kärmesti.

„Jah, jaburus, eks ju, aga just seda ma ometi tunnen. Hirmu, ja kogu lugu. Ma ei tea, mille ees või miks, aga mind painab lakkamatult mõte, et minuga juhtub midagi kohutavat, kohutavat …”

Ta vaatas ainiti enda ette. Raoul võttis tal õrnalt ümbert kinni.

„Mu kõige kallim,” ütles ta, „võta end kokku. Ma tean, millest see tuleb, Simone: pingest, meediumi eluga kaasas käivast pingest. Sul on vaja üksnes rahu ja vaikust.”

Simone vaatas teda tänulikult.

„Jah, Raoul, sul on õigus. Just seda mul vaja ongi, rahu ja vaikust.”

Ta pani silmad kinni ja toetus kergelt noormehe käsivarrele.

„Ja õnne,” sosistas Raoul talle kõrva.

Ta tõmbas Simone’i endale lähemale. Too, silmad endiselt kinni, hingas sügavalt.

„Jah,” sosistas ta, „jah. Kui hoiad mind embuses, tunnen end kaitstuna. Ma unustan meediumielu, hirmsa meediumielu. Sa tead küll palju, Raoul, aga isegi sina ei tea kõike, mida see tähendab.”

Raoul tundis, kuidas Simone’i keha tema embuses jäigaks tõmbus. Naine avas uuesti silmad ning jäi ainiti enda ette vaatama.

„Ma istun ja ootan pimedas kabinetis, ja pimedus on jube, Raoul, sest see on tühjuse, olematuse pimedus. Annan end teadlikult selle meelevalda, eksin sellesse. Seejärel ei tea ma midagi, ei tunne midagi, aga lõpuks pöördun aeglaselt, piinarikkalt tagasi, ärkan unest, kuid ütlemata väsinuna, nii kohutavalt väsinuna.”

„Ma tean,” ümises Raoul, „ma tean.”

„Nii väsinuna,” sosistas Simone uuesti.

Neid sõnu korrates oleks ta keha justkui üleni longu vajunud.

„Ometi oled sa suurepärane, Simone.”

Raoul võttis ta käed, püüdis teda oma innuga virgutada.

„Sa oled ainulaadne, suurim meedium, keda maailm on iial tundnud.”

Seepeale kergelt naeratades raputas Simone pead.

„Jah, jah,” kinnitas Raoul.

Ta võttis taskust kaks kirja.

„Näe, see on professor Roche’ilt Salpêtrière’st¹ ja see doktor Genirilt Nancyst², kes mõlemad anuvad, et sa ka edaspidi vahel neile seansi korraldaksid.”

„Oi ei!”

Simone hüppas äkki püsti.

„Seda ma ei tee, seda ma ei tee. Ma pean sellega lõpetama, pean sellest loobuma. Sa lubasid mulle, Raoul.”

Raoul silmitses üllatunult naist, kes vaatas teda värisedes nagu nurka aetud loom. Omakorda püsti tõusnud, võttis ta Simone’il käest kinni.

„Jah, jah,” sõnas ta. „Muidugi on sellega lõpp, arusaadav. Ent ma olen sinu üle nii uhke, Simone, sellepärast tegingi kirjadest juttu.”

Simone heitis talle silmanurgast umbuskliku vilkspilgu.

„Mitte sellepärast, et tahad, et korraldaksin ka edaspidi seansse?”

„Ei-ei,” tõrjus Raoul, „kui sa seda just ise ei soovi, mõnikord harva nende vanade sõprade meeleheaks …”

Ent Simone katkestas teda erutatult.

„Ei, ei, mitte iialgi enam. Mind varitseb oht. Ma ju räägin sulle. Ma tunnen seda, tunnen suurt ohtu.”

Ta surus käed korraks laubale, siis läks akna alla.

„Luba, et ma ei pea seda enam kunagi tegema,” poetas ta vaiksemalt üle õla.

Raoul läks naise juurde ja võttis tal õlgade ümbert kinni.

„Mu kallis,” sõnas ta õrnalt, „annan sulle sõna, et pärast tänast ei korralda sa enam ainsatki seanssi.”

Ta tundis Simone’i äkilist võpatust.

„Tänast,” pomises too. „Ah jaa, olin madame Exe’i sootuks unustanud.”

Raoul vaatas käekella.

„Ta peaks iga hetk saabuma, aga kui tunned end halvasti, Simone, siis ehk …”

Simone vaevalt kuulaski noormeest, sest oli omaenda mõttelõnga kütkes.

„Ta on imelik naine, Raoul, väga imelik naine. Kas tead, ta … ta tekitab minus lausa õudu.”

„Simone!”

Raouli hääl kõlas etteheitvalt ja Simone tajus seda kohe.

„Jaa, jaa, ma tean, sa oled samasugune nagu kõik prantslased, Raoul. Emadus on sulle püha ja mina olen muidugi südametu, kui kadunud last leinav naine äratab minus selliseid tundeid. Siiski … Ma ei oska seda seletada, ta on nii kogukas, üleni mustas ja tema käed … Oled sa tema käsi tähele pannud, Raoul? Need on suured ja tugevad, niisama tugevad nagu mehekäed. Ah!”

Simone judises ja pigistas silmad kinni. Raoul võttis käe tema ümbert ära ja ütles vaat et kalgilt:

„Ma ei saa sinust tõesti aru, Simone. Sina kui naine peaksid teisele naisele, ainsast lapsest ilma jäänud emale ju üksnes kaasa tundma.”

Simone lõi kärsitult käega.

„Ah, see oled ju hoopis sina, kes ei mõista, mu sõber! Sinna pole midagi parata. Kohe, kui ma teda nägin, tundsin …”

Ta lõi käed laiali.

„Hirmu! Mäletad, kui kaua läks aega, enne kui nõustusin talle seanssi korraldama? Olin miskipärast kindel, et ta toob mulle õnnetust.”

Raoul kehitas õlgu.

„Tegelikult tõi ta sulle hoopis õnne,” nentis ta kuivalt. „Kõik seansid sujusid tähelepanuväärse eduga. Väikese Amelie vaimul läks korda sind kohe üle võtta ja materialiseerumised olid täiesti rabavad. Viimane seanss väärinuks lausa professor Roche kohalolu.”

„Materialiseerumised,” kordas Simone tasakesi. „Raoul, aga räägi mulle sellest – sa ju tead, et mul pole aimugi, mis toimub sel ajal, kui ma olen transis –, kas materialiseerumised on tõepoolest nii imelised?”

Raoul noogutas õhinal.

„Esimestel kordadel oli näha lapsekogu uduhämus,” seletas ta, „aga viimasel seansil …”

„Jah?”

Raoul jätkas väga vaikselt.

„Simone, laps, kes seal seisis, oli ehtne luust ja lihast laps. Ma koguni puudutasin teda, aga nähes, et puudutus tegi sulle lõikavat valu, ei lubanud ma madame Exe’il enam seda teha. Kartsin, et ta kaotab enesevalitsuse ja selle tõttu võib sinuga midagi halba juhtuda.”

Simone pöördus uuesti akna poole.

„Olin ärgates kohutavalt kurnatud,” ütles ta poolihääli. „Raoul, oled sa kindel, oled sa päris kindel, et see kõik on õige asi? Elise arvab, nagu sa tead, et mul käib sahkermahker saatana endaga.”

Ta naeris üsna ebalevalt.

„Sa tead, mida mina usun,” lausus Raoul tõsiselt. „Tundmatuses peitub alati oht, aga su eesmärk on õilis, sest sa tegutsed teaduse huvides. Kõigil aegadel ja kogu maailmas on olnud teaduse nimel tegutsevaid märtreid, rajaleidjaid, kes on maksnud kallist hinda, et teised võiksid julgelt nende jälgedes astuda. Sa oled juba kümme aastat tohutu närvipinge hinnaga teadust teeninud. Nüüd on sinu töö tehtud, alates homsest oled vaba ja võid õnne tunda.”

Simone naeratas noormehele kiindunult, tema meelerahu taastus. Siis heitis ta vilkspilgu kellale.

„Madame Exe jääb hiljaks,” pomises ta. „Ehk ta ei tulegi.”

„Küll ta tuleb,” väitis Raoul. „Su kell käib pisut ette, Simone.”

Simone kõndis toas ringi, kohendas üht kaunistust siin, teist seal.

„Huvitav, kes ta selline on, see madame Exe,” arutas ta. „Kust ta pärit on, millisest perest? Veider, et me ei tea temast midagi.”

Raoul kehitas õlgu.

„Enamasti tahetaksegi meediumi juurde minnes tundmatuks jääda, kui see vähegi võimalik on,” märkis ta. „See on kõige lihtlabasem ettevaatusabinõu.”

„Küllap vist,” soostus Simone loiult.

Väike portselanvaas libises tema sõrmede vahelt välja ja kukkus kaminakividele kildudeks. Simone pöördus järsult Raouli poole.

„Näed nüüd,” sosistas ta, „ma pole mina ise. Raoul, kas peaksid mind väga … väga suureks argpüksiks, kui ütleksin madame Exe’ile, et ei saa täna seanssi läbi viia?”

Ta punastas, nähes noormehe näol piinatud üllatust.

„Sa lubasid, Simone …” alustas Raoul leebelt.

Simone taganes vastu seina.

„Ma ei tee seda, Raoul. Ma ei tee seda.”

Taas pani noormehe pilk, õrnalt etteheitev, ta võpatama.

„Ma ei ole raha järele hull, Simone, kuid sa pead aru saama, et summa, mida see naine sulle viimase seansi eest pakkus, on tohutu, lihtsalt tohutu.”

Simone katkestas teda trotslikult.

„Elus on palju tähtsamatki kui raha.”

„Enesestki mõista,” nõustus Raoul sõbralikult. „Seda ju minagi. Mõtle ometi, see naine on ema, ema, kes kaotas oma ainsa lapse. Kui sa pole just raskesti haige, siis sa lihtsalt jonnid; rikka naise kapriisi täitmisest võib keelduda, aga on sul tõesti südant keelata emale viimast võimalust oma last näha?”

Meedium laiutas ahastades käsi.

„Küll sa oskad mind piinata,” sosistas ta. „Sellegipoolest on sul õigus. Teen, nagu soovid, aga nüüd ma vähemalt tean, mis mulle hirmu nahka ajab: see on sõna „ema”.”

„Simone!”

„On teatud ürgseid jõude, Raoul. Tsivilisatsioon on enamiku hävitanud, aga emadusele kuulub ikka seesama koht, mis aegade alguses. Loomad ja inimolendid – nad kõik on endised. Ema armastusele oma lapse vastu pole maailmas võrdset. See ei tunne seadusi ega haletsust, see trotsib kõike ja litsub halastamatult puruks kõik, mis ette jääb.”

Ta vakatas kergelt hingeldades, siis pöördus noormehe poole kärme relvituks tegeva naeratusega.

„Ma käitun täna narrilt, Raoul. Ma tean seda.”

Raoul võttis ta käe pihku.

„Heida natukeseks pikali,” käis ta peale. „Puhka, kuni ta tuleb.”

„Hea küll.” Simone naeratas talle ja läks salongist välja.

Raoul vajus mõneks ajaks mõttesse, siis läks uksest välja ning kõndis läbi väikese halli. Ta astus vastastuppa – elutuppa, mis sarnanes väga sellega, kust ta oli äsja tulnud, ainult et selle toa ühes küljes oli seinaorv, kus seisis suur tugitool. Rasked mustad sametkardinad olid üles pandud nii, et neid sai orva ette tõmmata. Elise oli kibedasti ametis toa valmisseadmisega. Ta oli seadnud orva lähedale kaks tooli ja väikese ümmarguse laua. Laual olid tamburiin, sarv, paberit ja pliiatseid.

„Viimane kord,” pomises Elise morni rahuloluga. „Oi, monsieur, kuidas ma soovin, et see oleks juba möödas, lõplikult möödas.”

Uksekell tirises kiledalt.

„Seal ta ongi, see sandarmikerega naisterahvas,” jätkas eakas teenija. „Miks ta ei võiks oma lapsukese hinge eest kirikus palvetada nagu kord ja kohus ning õnnistatud jumalaemale küünla süüdata? Küll hea jumal juba teab, mis meile kõige parem on.”

„Tehke uks lahti, Elise,” ütles Raoul käskivalt.

Elise viskas talle pahandatud pilgu, kuid kuulas sõna. Ivakese aja pärast juhatas ta külalise sisse.

„Teatan emandale, et te olete siin, madame.”

Raoul astus lähemale, et madame Exe’i kätt suruda. Talle meenusid Simone’i sõnad.

„Nii kogukas ja üleni mustas.”

Madame Exe oli tõepoolest kogukas naisterahvas, prantsuspärased tihedad mustad leinaloorid tundusid ülepakutuna. Ta rääkis väga kumeda häälega.

„Paraku jäin pisut hiljaks, monsieur.”

„Kõigest mõne hetke,” vastas Raoul naeratades. „Madame Simone heitis pikali. Kahjuks pole tema enesetunne kiita, ta on väga närviline ja pinges.”

Käsi, mida madame Exe oli hakanud parajasti eemale tõmbama, pigistas Raouli kätt äkitselt nagu kruustangidega.

„Kas ta ikka viib seansi läbi?” nõudis ta järsult.

„Oh jaa, madame.”

Madame Exe ohkas kergendatult, vajus toolile ja päästis ühe oma heljuvatest tihedatest mustadest looridest lahti.

„Monsieur,” ütles ta vaikselt, „te ei oska ettegi kujutada, te ei suuda mõeldagi, mäherdust imestust ja rõõmu need seansid mulle pakuvad! Minu pisike! Minu Amelie! Teda näha, teda kuulda, võib-olla isegi … jah, võib-olla saaksin isegi käe välja sirutada ja teda puudutada.”

Raoul sekkus rutakalt ja käskivalt.

„Madame Exe, kuidas seda teile küll öelda … Te ei tohi teha mitte midagi ilma minu selge korralduseta, sest see võib olla kohutavalt ohtlik.”

„Ohtlik mulle?”

„Ei, madame,” sõnas Raoul, „meediumile. Te peate aru saama, et teadus seletab asetleidvaid nähtusi teataval viisil. Selgitan seda väga lihtsalt, keerukamatesse tehnilistesse nüanssidesse laskumata. Et materialiseeruda, peab vaim kasutama meediumi füüsilist olemust. Te olete ju näinud meediumi huultelt kerkivat auru. See tiheneb ja võtab surnu välise kuju. Ent me usume, et see ektoplasma on tegelikult meediumi olemus. Loodame, et hoolika kaalumise ja katsetega õnnestub seda kord tõestada, aga seda takistab suur oht ja valu, mida nende nähtuste mis tahes laadi uurimine meediumile põhjustab. Kui materialiseerunust toorelt kinni haaratakse, lõpeb see meediumi surmaga.”

Madame Exe oli teda terase tähelepanuga kuulanud.

„Vaat kui huvitav, monsieur. Öelge mulle, kas tuleb ehk aeg, mil materialiseerunud kuju on nii palju edasi arenenud, et teda saab tema meediumi kehast lahutada?”

„See on fantaasia, madame.”

Madame Exe ei jätnud alustatut sinnapaika.

„Aga kui faktidele toetuda, siis mitte võimatu?”

„Tänapäeval küll täiesti võimatu.”

„Ehk siis tulevikus?”

Simone’i sisenemine päästis Raouli vastamisest. Naine oli närb ja kahvatu, kuid end silmanähtavalt kogunud. Ta tuli lähemale ja andis madame Exe’ile kätt, kuigi Raoul märkas nõrka värinat, mis teda seejuures läbis.

„Mul oli väga kahju kuulda, madame, et te tunnete end halvasti,” ütles madame Exe.

„Tühiasi,” vastas Simone üsna järsult. „Kas alustame?”

Ta läks seinaorva ja istus tugitooli. Ühtäkki tundis Raoul omakorda hirmujudinat.

„Sul ei jätku jõudu,” hüüatas ta. „Parem oleks seanss ära jätta. Madame Exe mõistab.”

„Monsieur!”

Madame Exe tõusis nördinult püsti.

„Jah, jah, oleks tõesti parem, olen selles päris kindel.”

„Madame Simone lubas mulle viimase seansi.”

„Nii see on,” nõustus Simone vaikselt, „ja ma olen valmis oma lubadust täitma.”

„Võtan teid sõnast, madame,” lausus teine naine.

„Ma ei murra oma sõna,” ütles Simone jahedalt. „Ära karda, Raoul,” lisas ta leebelt, „lõppude lõpuks on see viimane kord – viimane kord, jumal tänatud.”

Tema märguande peale tõmbas Raoul rasked mustad kardinad orva ette. Ta vedas ette ka aknakardinad, nii et tuba jäi poolhämarusse. Siis näitas madame Exe’ile tooli kätte ja valmistus ise teisele istuma. Madame Exe aga kõhkles.

„Andestage, monsieur, aga … Te saate ju aru, et mul on täielik usk teie ja madame Simone’i aususesse. Et mul oleks väärtuslikum tõend, võtsin siiski vabaduse selle asjakese kaasa tuua.”

Ta tõmbas käekotist välja peenikese nööri otsa.

„Madame!” hüüdis Raoul. „See on solvang!”

„Ettevaatusabinõu.”

„Ma kordan: see on solvang.”

„Ma ei mõista teie vastuväidet, monsieur,” ütles madame Exe külmalt. „Kui tegu pole pettusega, ei ole teil midagi karta.”

Raoul naeris põlastavalt.

„Võin kinnitada, et mul pole midagi karta, madame. Siduge mind pealegi käsist-jalust kinni, kui tahate.”

Nendel sõnadel polnud oodatud mõju, sest madame Exe üksnes pomises kiretult:

„Tänan teid, monsieur,” ja astus nöörikeraga lähemale.

Äkki kostis kardina tagant Simone’i karjatus.

„Ei, ei, Raoul, ära lase tal seda teha.”

Madame Exe naeris mõnitavalt.

„Madame kardab,” märkis ta pilkavalt.

„Jah, ma kardan.”

„Vaata oma sõnadega ette, Simone!” hüüdis Raoul. „Madame Exe peab meid nähtavasti kelmideks.”

„Ma pean lihtsalt kindel olema,” nentis madame Exe mornilt.

Ta asus oma plaani hoolikalt ellu viima ning sidus Raouli tihkelt tooli külge.

„Kiiduväärt sõlmed, madame,” märkis Raoul irooniliselt, kui naine oli omadega valmis saanud. „Kas olete nüüd rahul?”

Madame Exe ei vastanud. Ta tegi toale ringi peale, uurides seinatahvleid terase pilguga. Siis keeras ta halli viiva ukse lukku, võttis võtme eest ja läks oma toolile istuma.

„Nüüd,” sõnas ta kirjeldamatu häälega, „olen ma valmis.”

Minutid möödusid. Kardina taga istuva Simone’i hingamine muutus raskemaks, narisevaks. Siis lakkas see sootuks, järgnesid oiged. Mõneks ajaks võttis jälle maad vaikus, mille katkestas äkiline tamburiinikõlin. Sarv haarati laualt ja paisati põrandale. Kostis iroonilist naeru. Seinaorva varjavaid kardinaid oleks nagu pisut eest tõmmatud, pilust paistis meedium, pea rinnale langenud. Korraga ahmis madame Exe õhku. Meediumi suust immitses udulint. Udu tihenes ja hakkas järk-järgult võtma kuju, lapsukese kuju.

„Amelie! Mu väike Amelie!”

Need sõnad tulid madame Exe’i suust käheda sosinaga. Vinejas kogu tihenes veelgi. Raoul jõllitas seda lausa uskumatult. Materialiseerumine polnud veel kunagi nii edukas olnud. Nüüd seisis seal tõeline laps, ehtne lihast ja verest laps.

„Maman!”

Seda ütles mahe lapsehääl.

„Mu laps!” karjatas madame Exe. „Mu laps!”

Ta upitas end toolilt pooleldi püsti.

„Ettevaatust, madame,” hüüdis Raoul hoiatavalt.

Materialiseerunud kogu tuli kõhklevalt kardinate vahelt välja. See oli laps. Ta seisis, käed välja sirutatud.

„Maman!”

Madame Exe ahhetas.

Ta ajas end toolilt päriselt üles.

„Madame,” hüüdis Raoul kohkunult, „meedium …”

„Ma pean teda puudutama,” karjus madame Exe kähedalt.

Ta astus sammu edasi.

„Jumala nimel, madame, talitsege end,” hüüdis Raoul.

Nüüd oli ta tõsiselt ärevil.

„Istuge jalamaid toolile.”

„Mu väikseke. Ma pean teda puudutama.”

„Madame, ma käsin teid, istuge!”

Raoul viskles ahastades köidikutes, kuid madame Exe oli oma töö hästi teinud ja mees oli abitu. Teda haaras ähvardava katastroofi hirmus eelaimus.

„Jumala nimel, madame, istuge!” kisendas ta. „Mõelge meediumile!”

Madame Exe ei teinud temast väljagi. Ta oli nagu ümber sündinud. Tema näolt paistsid alasti ekstaas ja vaimustus. Väljasirutatud käsi puudutas kardinaavas seisvat väikest kogu. Meediumi suust kostis jube oie.

„Mu jumal!” karjus Raoul. „Mu jumal! See on kohutav. Meedium …”

Madame Exe pöördus kalgilt naerdes tema poole.

„Mis minul teie meediumist?” hüüdis ta. „Ma tahan oma last.”

„Te olete hull!”

„Minu laps, ütlen ma. Minu! Minu oma! Minu liha ja veri! Mu väikseke tõusis surnust, tuli elusa ja tervena minu juurde tagasi!”

Raoul avas suu, aga sõnu ei kostnud. Ta oli hirmus, see naine! Halastamatu, metsik, kirest haaratud. Lapse huuled paotusid ja kolmandat korda kajas seesama sõna:

„Maman!”

„Tule ometi, mu väikseke!” hüüdis madame Exe.

Järsu liigutusega haaras ta lapse kaissu. Kardina tagant kostis pikk, ülimalt piinatud karje.

„Simone!” hüüdis Raoul. „Simone!”

Ta pani vaevu tähele madame Exe’i, kes tormas temast mööda, ukse lukust lahtikeeramist, trepist alla ruttavaid samme.

Kardina tagant kostis ikka veel õudne, kime, veniv karje; karje, millesugust Raoul polnud iial kuulnud. See hääbus hirmsa korinaga. Siis kostis kukkuva keha mütsatus.

Raoul rabeles hullunult, et end köidikutest vabastada. Meeletu ägedus aitas saavutada võimatut, kogu jõudu välja pannes kiskus ta nööri katki. Kui ta end püsti ajas, tormas sisse Elise, karjudes: „Madame!”

„Simone!” karjus Raoul.

Koos sööstsid nad kardinat eest tõmbama.

Raoul vaarus tagasi.

„Mu jumal!” sosistas ta. „Punane, üleni punane …”

Elise hääl kostis tema kõrvalt, lõikav ja värisev.

„Niisiis on madame surnud. Sellega on lõpp. Aga öelge mulle, monsieur, mis on juhtunud? Miks on madame kokku kuivanud, miks on ta poole väiksem kui enne? Mis siin ometi juhtus?”

„Ma ei tea,” kostis Raoul.

Tema hääl kerkis kisenduseks.

„Ma ei tea. Ma ei tea. Ma arvan, et lähen hulluks … Simone! Simone!”