Читать книгу Viimane vaimudetund - Agatha Christie - Страница 4

Ma ei oska seda lugu seletada. Ei oska arvata, miks see juhtus või mis selle põhjustas. See lihtsalt juhtus.

Sellegipoolest murran vahel pead, kuidas kõik oleks läinud, kui oleksin õigel ajal märganud ülitähtsat pisiasja, mida ma ei osanud mõtestada enne, kui alles palju aastaid hiljem. Kui oleksin seda märganud, küllap oleksid siis kolm elu kujunenud sootuks teistsuguseks. Miskipärast on see väga hirmutav mõte.

Et alustada algusest, pean tagasi pöörduma 1914. aasta suvesse, viimastesse sõjaeelsetesse kuudesse, kui sõitsin koos Neil Carslake’iga Badgeworthysse. Neil oli arvatavasti mu parim sõber. Tundsin ka tema venda Alanit, ehkki mitte sama hästi. Nende õe Sylviaga polnud ma kordagi kohtunud. Ta oli Alanist kaks ja Neilist kolm aastat noorem. Kui me veel koolis käisime, olin kaks korda asutanud end koolivaheajal Badgeworthysse Neilile külla sõitma, aga mõlemal korral oli midagi vahele tulnud. Nii juhtuski, et alles kahekümne kolme aastaselt nägin ma Neili ja Alani kodu esimest korda.

Oodata oli üsna suurt seltskonda. Neili õde Sylvia oli hiljuti kihlunud mehega, kelle nimi oli Charles Crawley. Charles oli Neili sõnul Sylviast hea tüki vanem, aga läbi ja lõhki korralik mees, üsna heal järjel pealegi.

Kohale jõudsime, nagu ma mäletan, kella seitsme paiku õhtul. Kõik olid läinud oma tuppa õhtusöögiks riietuma. Neil viis mu minule määratud tuppa. Badgeworthy oli võluv suur sipisopiline vana maja. Viimase kolme sajandi jooksul oli heldelt juurde ehitatud, nii et hoone kubises veidi kõrgemale või madalamale viivatest astmetest ja ootamatutest trepikäikudest. See oli sedasorti maja, kus võib kergesti ära eksida. Mäletan, et Neil lubas õhtusöögile minnes läbi astuda ja mind kaasa võtta. Olin veidi häbelik, sest pidin tema omastega esimest korda kohtuma. Mäletan, et ütlesin naerdes, et sellise maja keerdkäikudes võib vist küll vaime kohata, mille peale Neil viskas ükskõikselt, et kuulu järgi pidavatki seal kummitama, aga keegi neist polnud veel midagi üleloomulikku näinud ja tema isegi ei tea, mis kuju peaks kummitus võtma.

Siis tõttas Neil minema ja mina hakkasin kohvritest õhtuülikonda otsima. Carslake’id polnud jõukad, nad küll suutsid oma iidse kodu alles hoida, aga neil polnud teenreid, kes oleksid külaliste kohvrid lahti pakkinud või nende rõivaid korrastanud.

Olin just jõudnud lipsu sidumiseni. Seisin peegli ees. Nägin oma nägu ja õlgu, nende taga seina, laia lagedat seina, mille uks keskel pooleks lõhkus, ning just siis, kui sain lipsu seotud, märkasin, et uks läheb lahti.

Ma ei tea, miks ma ringi ei pööranud – see oleks ju loomulik olnud –, aga igatahes ei teinud ma seda. Jälgisin peeglist, kuidas uks aeglaselt avaneb, ja nägin selle vahelt tuba.

See oli magamistuba, minu omast suurem, kahe voodiga, ja äkki jäi mul hing kinni.

Nimelt oli ühe voodi jalutsis tütarlaps, kelle kaela ümber olid mehe käed, mees surus teda pikkamööda tahapoole, pigistades seejuures tema kõri, nii et tütarlaps oli aeglaselt lämbumas.

Eksida polnud võimalik. See, mida ma nägin, oli täiesti selge. Teoksil oli mõrv.

Nägin selgelt tütarlapse nägu, säravkuldseid juukseid, piina ja õudu tema kaunil näol, mis valgus vähehaaval verd täis. Mehest paistsid selg, käed ja arm, mis jooksis vasakult meelekohalt kaelale.

Sellest jutustamine on aega võtnud, aga tegelikult tuiutasin vaatepildist rabatuna vaid hetke-paar. Siis pöördusin ägedalt, et appi tõtata …

Minu taga seina ääres, selle seina ääres, mis oli peeglist paistnud, seisis üksnes Victoria-aegne mahagonist riidekapp. Ei lahtist ust ega vägivalda. Vaatasin kohemaid uuesti peeglisse. See peegeldas ainult riidekappi.

Pühkisin silmi. Seejärel sööstsin üle toa ja püüdsin riidekappi seinast eemale tõmmata. Just siis tuli Neil koridoriuksest sisse ja küsis, mida põrgut ma teen.

Küllap pidas ta mind natuke põrunuks, kui nõudsin temalt aru, kas kapi taga on uks. Ta vastas: jah, seal on tõesti uks, mis viib kõrvaltuppa. Küsisin, kes seal elab, ja Neil vastas, et Oldamid, major Oldam ja tema naine. Pärisin, kas proua Oldamil on kaunid heledad juuksed, ja kui Neil kostis kuivalt, et tumedad, hakkasin aru saama, et teen end vist tolaks. Võtsin end kokku, keerutasin mannetult midagi eneseõigustuseks ning me läksime koos alla. Sisendasin endale, et küllap tabas mind meelepete, häbenesin õige tublisti ja tundsin end tõelise tohmanina.

Ja siis, ja siis ütles Neil: „Minu õde Sylvia,” ning ma vaatasin otsa veetlevale neiule, kelle kägistamist olin äsja pealt näinud, ja mind tutvustati tema kihlatule, pikakasvulisele tumedapäisele mehele, kelle vasakult meelekohalt jooksis alla arm.

Selline see lugu oligi. Soovin, et te mõtleksite järele ja ütleksite, mida teie oleksite minu asemel teinud. Siin seisis neiu, täpselt samasugune neiu, siin seisis mees, keda olin näinud neiut kägistamas, ja nad pidid kuu aja pärast abielluma.

Kas ma olin või ei olnud näinud prohvetlikku tulevikunägemust? Kas Sylvia tuleb millalgi edaspidi koos abikaasaga siia, kas neile antakse see tuba (parim vaba tuba) ja kas stseen, mille tunnistaja ma olin olnud, leiab aset sünges tegelikkuses?

Mida ma peaksin tegema? Kas ma üldse saaksin midagi teha? Kas keegi, olgu Neil või neiu ise, usuks mind?

Seal viibitud nädala jooksul arutasin juhtunut ikka ja jälle mõttes ühest ja teisest otsast. Rääkida või mitte? Peaaegu kohe tekkis veel üks raskus. Teate, ma armusin Sylvia Carslake’i esimesest pilgust. Ihaldasin teda rohkem kui midagi muud maailmas. Mõneti sidus see mu käed.

Kui ma aga midagi ei ütle, abiellub Sylvia Charles Crawleyga ja Crawley tapab ta.

Nõnda siis pahvatasin päev enne ärasõitu talle kõik välja. Möönsin, et küllap peab ta mind vaimult vaeseks või midagi sellist, ent vandusin pühalikult, et olin näinud just seda, mida olin rääkinud, ja ütlesin, et kui ta on otsustanud Crawleyle mehele minna, pean ma oma kohuseks talle oma kummalisest läbielamusest rääkida.

Sylvia kuulas väga vaikselt. Märkasin tema silmades midagi, mida ma ei mõistnud. Ta polnud üldse vihane. Kui olin lõpetanud, tänas ta mind tõsiselt. Kordasin nagu loll: „Ma nägin seda. Ma tõesti nägin seda,” ja ta vastas: „Kahtlemata nägid, kui sa seda väidad. Ma usun sind.”

Tulemus oli see, et ma lahkusin teadmata, kas olin talitanud õigesti või teinud end tolaks, ja nädal hiljem katkestas Sylvia kihluse Charles Crawleyga.

Pärast seda algas sõda, mis ei jätnud aega millelegi muule mõtlemiseks. Kord-paar juhtusin puhkusel käies Sylviaga kokku, aga üldiselt vältisin teda nii palju kui võimalik.

Ma armastasin ja ihalesin teda niisama tugevasti nagu enne, aga tundsin miskipärast, et mul ei maksaks sellega lagedale tulla. Ta oli katkestanud kihluse Crawleyga minu tõttu ning ma kordasin endale üha, et võin oma tegu õigustada ainult sel juhul, kui suhtun temasse pealtnäha vähimagi huvita.

1916. aastal sai Neil surma ja minul tuli rääkida Sylviale tema viimsetest hetkedest. Pärast seda ei saanud me enam teretuttavateks jääda. Sylvia oli Neili jumaldanud, mina olin teda pidanud oma parimaks sõbraks. Sylvia oli armas, jumalikult armas oma leinas. Suutsin keele napilt hammaste taga hoida ja läksin tagasi sõtta, palvetades, et kuul teeks sellele masendavale loole lõpu. Elu ilma Sylviata ei tasunud elamist.

Paraku polnud minule kuuli määratud. Üks riivas mind küll kõrva alt, teine põrkas taskus olnud portsigarilt tagasi, aga muidu pääsesin ma sõjast vigastamatult. Charles Crawley hukkus lahingus 1918. aasta alguses.

Miskipärast muutis see kõike. Jõudsin koju 1918. aasta sügisel veidi enne relvarahu, läksin otsejoones Sylvia juurde ja ütlesin, et armastan teda. Mul polnud suuremat lootust, et tal minu vastu otsekohe tunded tekiksid, ja olin nagu puuga pähe saanud, kui ta küsis, miks ma polnud seda talle juba varem öelnud. Kogelesin midagi Crawley kohta, Sylvia aga küsis: „Miks ma sinu arvates temaga kihluse katkestasin?” ning tunnistas, et oli armunud minusse samamoodi nagu mina temasse – esimesest pilgust.

Seletasin, et olin arvanud, et ta katkestas kihluse loo pärast, mille ma talle rääkisin, tema aga puhkes põlastavalt naerma ja ütles, et kui armastatakse, siis ei olda nii arg; me meenutasime minu toonast nägemust ja olime ühel nõul, et see oli küll veider, aga ei midagi enamat.

Möödus mõni aeg, millest pole suurt midagi jutustada. Me abiellusime ja olime väga õnnelikud. Ent niipea, kui Sylvia sai päriselt minu omaks, adusin, et ma pole just parim abielumees. Ma armastasin Sylviat hardalt, kuid olin armukade, ogaralt armukade igaühe peale, kellele ta kas või ainult naeratas. Alguses tegi see talle nalja, minu meelest see isegi meeldis talle. Vähemalt tõestas see minu andumust.

Mis puutub minusse, siis sain üsna selgesti ja eksimatult aru, et ma ei tee end üksnes narriks, vaid sean meie rahuliku ja õnneliku kooselu ohtu. Ma teadsin seda, aga ei suutnud end muuta. Iga kord, kui Sylvia sai kirja, mida ta mulle ei näidanud, murdsin ma pead, kellelt see on. Kui ta mõne mehega naeris ja rääkis, muutusin ma tusaseks ja valvsaks.

Alguses, nagu öeldud, naeris Sylvia mu üle. Ta pidas seda suureks naljanumbriks. Seejärel ei pidanud ta seda enam nii naljakaks. Lõpuks polnud see tema meelest enam üldse mingi nali.

Järk-järgult hakkas ta minust eemale tõmbuma. Mitte füüsiliselt, kuid oma salamõtteid ta minuga enam ei jaganud. Ma ei teadnud enam, millest ta mõtles. Ta oli lahke, aga nukker ja kuidagi kauge.

Vähehaaval sain aru, et ta ei armasta mind enam. Tema armastus oli surnud ja selle olin tapnud mina.

Edasine oli juba vältimatu; ma avastasin, et ma lausa ootan ja samas kardan seda.

Siis tuli meie ellu Derek Wainwright. Temas oli kõike, mida minus ei olnud. Ta oli tark ja vaimukas. Ta oli kena ja ma olen sunnitud tunnistama, et ka läbinisti hea inimene. Teda nähes ütlesin endale: „Vaat see on Sylviale õige mees …”

Sylvia pani vastu. Ma tean, et ta sisimas võitles, aga ma ei ulatanud talle oma toetavat kätt. Ei suutnud. Olin ligipääsmatu, sünge, morn, kinnine. Kannatasin põrgulikult, kuid ei suvatsenud enda päästmiseks sõrmegi liigutada. Ma ei aidanud Sylviat kuidagi. Tegin kõik hullemaks. Ühel päeval elasin end tema peal välja, kohtlesin teda andeksandmatu toorusega. Olin armukadedusest ja meeleheitest hullumas. Loopisin julmi valesüüdistusi, ehkki teadsin seda tehes ka ise, kui julmad ja valed need olid. Sellegipoolest tundsin oma sõnadest õelat naudingut.

Mäletan, kuidas Sylvia punastas ja tagasi põrkas.

Kihutasin ta kannatuse viimse piirini.

Mäletan, et ta ütles: „See ei saa edasi kesta.”

Kui tulin tol õhtul koju, oli maja tühi, tühi. Mulle oli jäetud kiri – üsna tavapärasel kombel.

Sylvia kirjutas, et jätab mu maha – igaveseks. Ta sõidab päevakspaariks Badgeworthysse. Seejärel läheb ta ainsa inimese juurde, kes teda armastab ja vajab. Mul tuleb leppida, et see on lõpp.

Seni polnud ma oma kahtlusi vist päriselt uskunud. Mu suurimate hirmude kinnitus must valgel tegi minust märatseva hullu. Sõitsin talle Badgeworthysse järele nii kiiresti, kui auto võttis.

Kui ma tuppa prahvatasin, oli Sylvia parajasti õhtukleidi selga pannud, mäletan ma. Nägin tema nägu: kohkunud, ilus, hirmunud.

Ma ütlesin: „Keegi peale minu ei saa sind. Mitte keegi.”

Haarasin tal kõrist, pigistasin seda, painutasin teda tahapoole.

Äkki nägin meie peegelpilti. Lämbuvat Sylviat, iseennast teda kägistamas, ja armi mu parema kõrva all, kuhu kuul oli riivamisi puutunud.

Ei, ma ei tapnud teda. Äkiline ilmutus halvas mu, ma lõdvendasin haaret ja lasksin tal põrandale libiseda.

Siis ma murdusin – ja tema lohutas mind. Jah, tema lohutas mind.

Rääkisin talle kõik ära ja tema ütles, et „ainsa inimese” all, kes „teda armastab ja vajab”, oli ta mõelnud oma venda Alanit. Tol õhtul rääkisime ja nägime südamest südamesse ning sellest peale ei kaugenenud me teineteisest enam iial.

Kui poleks olnud jumala armu ja peeglit, oleks minust võinud saada mõrvar – see oli kainestav mõte, millega läbi elu edasi minna.

Keegi aga suri tol õhtul tõepoolest: armukadedusesaatan, mis oli mind nii kaua vaevanud.

Mõnikord mõtlen siiski, et kui ma poleks algul eksinud, arvanud, et arm oli vasakul meelekohal, nagu peeglist paistis, ehkki tegelikult oli see paremal … Kas ma oleksin siis nii kindel olnud, et see mees oli Charles Crawley? Kas ma oleksin Sylviat hoiatanud? Kas ta oleks abiellunud minuga või hoopis Crawleyga?

Või on minevik ja tulevik üks ja seesama?

Ma olen lihtne inimene ega hakka teesklemagi, et mõistan neid asju, aga ma tean, mida nägin, ja tänu sellele, mida ma nägin, oleme Sylviaga koos, kuni surm meid lahutab, nagu ütlevad vanamoelised sõnad. Võib-olla kauemgi.