Читать книгу Kesktalvised mõrvad - Agatha Christie - Страница 3

Jõulud veetsime tavaliselt Cheshire’is Wattside juures. Selle aja paiku sai Jimmy oma iga-aastase puhkuse ja siis sõitis ta koos Madge’iga kolmeks nädalaks Sankt Moritzisse. Jimmy oli väga hea uisutaja ja sellepärast meeldis niisugune puhkus talle kõige rohkem. Meie emaga sõitsime harilikult Cheadle’isse, ja et nende uus Manor Lodge’i nimeline maja ei olnud veel valmis, veetsime jõulud Abney Hallis koos vanade Wattside, nende nelja lapse ja Jackiga. Laste jaoks oli see jõulude veetmiseks suurepärane maja. See oli tohutu suur Victoria-aegses uusgooti stiilis ehitis arvukate tubade, koridoride, ootamatute trepiastmete, tagatreppide, eestreppide, alkoovide, niššidega – kõigega, mida lapse hing võib ihaldada. Seal oli ka kolm klaverit ja orel, millel tohtis mängida. Mis seal aga puudus, oli päevavalgus; majas oli silmatorkavalt pime. Erandiks oli vaid suur rohelise satiiniga tapetseeritud ja suurte akendega võõrastetuba.

Nan Wattsiga olime saanud suurteks sõpradeks. Me polnud mitte ainult sõbrad, vaid ka joomakaaslased – armastasime mõlemad sama jooki, rõõska koort, harilikku lihtsat lahjendamata koort. Olgugi et olin Devonshire’i elama asumisest saadik tarbinud tohutus koguses ka koorekreemi Devonshire’i moodi, oli töötlemata rõõsk koor tegelikult veelgi maitsvam. Kui Nan oli minu juures Torquays külas, oli meil kombeks külastada üht linna meiereid, kus jõime kumbki klaasitäie piimaga pooleks tembitud koort. Kui mina tema juures Abneys külas olin, tavatsesime käia nende kodutalu farmis ja juua poolepindiste kannude kaupa koort. Neid joomatuure jätkasime kogu elu ning mul on veel praegugi meeles, kuidas Sunningdale’is ostsime endale koort papist pakkides, mille me tühjendasime golfiklubi hoone ees istudes ja oodates, millal meie abikaasad oma mängu lõpetavad.

Abney oli õgardite paradiis. Hallist avanes kamber, mida nimetati proua Wattsi laoruumiks. See ei olnud niisugune kindlalt lukustatud varakamber nagu minu vanaema sahver. Sellele siin oli juurdepääs vaba ja seinteäärsed riiulid olid täis igasuguseid hõrgutisi. Ühes seinas oli ainult šokolaad, karpide kaupa, erinevaid kooretäidisega šokolaadikomme etikettidega karpides … Seal leidus küpsiseid, präänikuid, vekitud puuvilju, keediseid ja muud suupärast.

Jõulud olid suurim pidu, midagi unustamatut. Jõulusukad voodis. Hommikueine, mil igaühe tool oli kingitusi täis kuhjatud. Siis kiiresti kirikusse ja jälle tagasi, et jätkata kingituspakkide avamist. Kella kahe ajal jõululõuna, rulood on alla tõmmatud, ehted ja tuled säravad. Kõigepealt austrisupp (mina seda ei armastanud), siis lestakala, siis hautatud kalkun, kalkunipraad ja suur käntsakas küpsetatud loomaliha. Sellele järgnesid ploomipuding, magusa täidisega pirukad ja veinis leotatud biskviidist ja vahukoorest vormiroog, mis oli täis kuuepenniseid, põrsakesi, sõrmuseid, särginööpe ja kõike muud, mis sinna kuulub. Selle järel veel loendamatul arvul mitmesuguseid magustoite. „Jõulupudingu afääris”, ühes loos, mis ma kunagi kirjutasin, kirjeldasin just niisugust pidusööki. See on üks neist asjust, mida praegune põlvkond kindlasti enam kunagi näha ei saa; ja tõesti, kahtlen, kas tänapäeval kellegi seedimine sellele vastu peaks. Kuid meie seedimine kannatas tollal selle päris hästi välja.

Harilikult pidin söömises võistlema Humphrey Wattsiga, vanuselt Jamesist järgmise Wattside pojaga. Arvan, ta võis olla kahekümne ühe või kahe aastane minu kaheteist- või kolmeteistkümne vastu. Ta oli väga ilus noormees ning hea näitleja, suurepärane seltskonna lõbustaja ja lugude jutustaja. Olgugi, et olin kergesti armuv, temasse ma siiski ei armunud, kuigi see mind ennastki hämmastab. Olin vist alles selles staadiumis, kus mu armulood pidid olema romantiliselt võimatud, puudutades avaliku elu tegelasi, nagu näiteks Londoni piiskoppi ja Hispaania kuningat Alfonsot, ja muidugi mitmesuguseid näitlejaid. Tean, et armusin kõrvuni Henry Ainleysse, kui nägin teda „Pärisorjas”, ja olin vist juba küpseks saamas, et asuda tüdrukute hulka, kes olid armunud komöödias „Monsieur Beaucaire” mänginud Lewis Wallerisse.

Meie Humphreyga sõime mehemoodi kõike, mis jõululaual pakuti. Tema andis mulle silmad ette austrisupi söömisel, kuid muidu olime tasavägised. Kõigepealt sõime mõlemad kalkunipraadi, siis hautatud kalkunit ja lõpuks neli või viis tüsedat loomalihalõiku. Võimalik, et vanemad inimesed piirdusid selle käigu juures ainult üht sorti kalkuniga, kuid niipalju, kui mäletan, sõi vana härra Watts kindlasti loomaliha ja ka kalkunit. Siis sõime ploomipudingut ja magusaid pirukaid ja vormirooga – mina sõin vormirooga üsna vähe, sest mulle ei meeldinud veini maitse. Siis järgnesid küpsised, viinamarjad, apelsinid, Elvase ploomid, Carlsbadi suhkruploomid ja vekitud puuviljad. Lõpuks toodi õhtupooliku vältel laoruumist kamalutäite kaupa šokolaadikomme, igaühele maitse järgi. On mul mälestusi, et järgmisel päeval oleks süda läikinud? Või kõht valutanud? Ei, mitte kunagi. Ainsad korrad, mil mäletan end kõhuvalu käes kannatavat, olid septembris pärast tooreste õunte söömist. Tegelikult sõin tooreid õunu iga päev, kuid vahetevahel ilmselt pingutasin üle.

Aga mul on meeles üks kord, kui ma kuue- või seitsmeaastaselt olin söönud seeni. Kella üheteistkümne paiku õhtul ärkasin kõhuvalu peale üles, tormasin alla võõrastetuppa, kus isal ja emal olid külalised, ja kuulutasin dramaatiliselt: „Ma hakkan surema! Mul on seenemürgitus!” Ema rahustas mu kohe maha, andis mulle oksejuureleotist – mida tollal hoiti alati ravimikapis varuks – ja kinnitas mulle, et seekord ma veel ei sure.

Mina igatahes küll ei mäleta, et oleksin kunagi jõuluajal haige olnud. Nan Watts oli just niisamasugune nagu minagi; ka temal oli suurepärane seedimine. Tõepoolest, kui tuletan noid aegu meelde, näib, et kõigil oli üsna vastupidav magu. Arvatavasti oli inimestel ka siis mao-ja kaksteistsõrmiksoole haavandeid ning nad pidid olema söömisega ettevaatlikud, kuid ma ei mäleta, et keegi oleks elanud kala ja piima dieedil. Oli see robustne ja õgardlik ajastu? Jah, oli, kuid see oli suure naudingu ja elumõnu ajastu. Arvestades, kui palju ma noorpõlves sõin (sest olin alati näljane), on arusaamatu, kuidas ma ikkagi nii kõhn püsisin – tõepoolest nagu üks tiburääbakas.

Esimese jõulupüha pärastlõunasele õndsale loidusele – see tähendab, õndsale täiskasvanute jaoks; nooremad lugesid raamatuid, vaatasid oma kingitusi, sõid veel šokolaadikomme ja nii edasi – järgnes vägev teejoomine suure glasuuritud jõulutordi ja kõige muuga, ja lõpuks külmast kalkunist ja kuumadest magusatest pirukatest koosnev õhtusöök. Kella üheksa paiku kogunesime jõulupuu ümber, mille okstel rippus jällegi kingitusi. Suurepärane päev, mida andis mäletada järgmise aasta jõuludeni.