Читать книгу Kesktalvised mõrvad - Agatha Christie - Страница 4

Oli kohutav õhtu. Väljast kostis õel tuuleulg ja vihm peksis hooti vastu klaasi.

Istusime Poirot’ga kamina ees, jalad rõõmsalt leegitseva tule poole sirutatud. Meie vahel oli väike laud. Minu poolel seisis hoolikalt valmistatud kuum todi, Poirot’ poolel aga tass kuuma paksu šokolaadiga, mida mina poleks joonud ka saja naela eest mitte! Poirot rüüpas roosast portselantassist paksu pruuni sodi ja ohkas õndsalikult.

„Quelle belle vie!”¹ pomises ta.

„Jah, hea vana maailm,” nõustusin. „Siin ma istun, mul on töö ja hea töö pealegi. Ja siin istute teie, kuulus …”

„Oo, mon ami!” protesteeris Poirot.

„Aga seda te ju olete. Ja teenitult! Kui ma mõtlen tagasi selle pika rea peale, mille moodustavad teie edukalt lahendatud juhtumid, olen tõeliselt hämmastunud. Ma ei usu, et teil oleks aimugi, mis asi on ebaõnnestumine!”

„Kes sellist asja väidab, on veidrik!”

„Ei, aga tõsiselt, kas mõni teie ettevõtmine on üldse kunagi ka läbi kukkunud?”

„Lugematuid kordi, mu sõber. Mida te siis arvate? La bonne chance² ei saa ju alati minu poolt olla. Vahel on mind kutsutud liiga hilja. Tihtipeale on keegi teine, kel sama siht, esimesena minu juurde jõudnud. Kaks korda olen just edu lävel haigeks jäänud. Tõusud vahelduvad mõõnadega, mu sõber.”

„Ma ei pidanud mitte päris seda silmas,” ütlesin. „Kas te kunagi olete oma süü tõttu nokaudis olnud?”

„Aa, mõistan! Te tahate teada, kas ma kunagi olen end esmaklassiliseks lolliks teinud, nagu teie siin ütlete? Ühe korra, mu sõber …” Väikese mehe näol viivles mõtlik naeratus. „Jah, kord tegin end tõesti lolliks.”

Ootamatult kehitas ta end sirgemalt istuma.

„Kuulge, mu sõber, ma tean, et te olete üles tähendanud kõik minu väikesed edukad juhtumid. Nüüd lisage sinna veel üks lugu, lugu, mis räägib läbikukkumisest!”

Ta kummardus kamina poole ja viskas tulle veel ühe halu. Siis aga – pärast seda, kui oli kamina kõrval konksu otsas rippuva tolmulapiga hoolikalt käsi puhastanud – nõjatus tooli seljatoele ja alustas oma jutustust.

See, millest ma teile rääkima hakkan (ütles monsieur Poirot, ja ka kogu järgnev lugu on tema räägitu), leidis aset Belgias palju aastaid tagasi. Prantsusmaal käis parasjagu kohutav võitlus kiriku ja riigi vahel. Monsieur Paul Déroulard oli Prantsuse saadik. Oli avalik saladus, et teda ootab ministriportfell. Lisaks kuulus ta ka kõige tulisemalt katoliikluse vastu võitlevasse parteisse ja oli selge, et võimule asudes tuleb tal seista vastamisi ägeda vastasega. Ta oli nii mõneski mõttes kummaline mees. Kuigi ta ei joonud ega suitsetanud, polnud ta muude pahede tõttu tegelikult mingi süütuke. Te mõistate, Hastings, c’était des femmes – toujours des femmes³!

Mõne aasta eest oli ta abiellunud Brüsselist pärit noore daamiga, kel oli ka kenake dot⁴. Kahtlemata kulus raha mehele karjääri tegemisel marjaks ära, kuna tema perekond ei olnud rikas, olgugi et soovi korral oleks ta võinud end tituleerida monsieur le Baron’iks⁵. Lapsi neil ei olnud ja kahe aasta pärast naine suri – trepist allakukkumise tagajärjel. Muuhulgas pärandas naine talle Brüsselis Avenue Louise’il asuva maja.

Selles majas Déroulard ootamatult surigi, kusjuures tema surm langes kokku tolle ministri tagasiastumisega, kelle portfelli ta pidi pärima. Kõigis ajalehtedes ilmusid ülevaated tema karjäärist. Pärast õhtusööki ootamatult saabunud surm kanti ülesöelnud südame arvele.

Sel ajal olin mina, nagu te teate, mon ami, tööl Belgia politseis. Monsieur Paul Déroulardi surm ei pakkunud mulle erilist huvi. Nagu te teate, olen ma lisaks ka bon catholique⁶, ja tema teise ilma minek näis mulle natuke ka saatuse kättemaksuna.

Umbes kolm päeva hiljem, just siis, kui mul oli alanud puhkus, külastati mind mu kodus. Külastaja oli daam, looritatud, kuid ilmselt noor, ja ma märkasin kohe, et ta oli jeune fille tout à fait comme il faut⁷.

„Kas teie olete monsieur Hercule Poirot?” küsis ta vaiksel armsal häälel.

Kummardasin talle.

„Detektiiv?”

Kummardasin taas. „Istuge, mademoiselle, ma palun teid,” ütlesin.

Neiu istus ja tõmbas loori näolt. Tal oli võluv näoke, kuigi selle armsust rikkusid pisarate jäljed ja justkui südantlõhestavast murest vaevatud pilk.

„Monsieur,” ütles ta, „ma saan aru, et te olete puhkusel. Seega olete vaba ja saaksite võtta uurimisele ühe eraasja. Te mõistate, et ma ei taha politseid asjasse segada.”

Raputasin pead. „Ma kardan, et see, mida te palute, on võimatu, mademoiselle. Kuigi puhkusel, olen ma ometi politseinik.”

Neiu nõjatus ettepoole. „Écoutez⁸, monsieur. Ma palun teil lihtsalt asja uurida. Uurimise tulemused võite vabalt politseile teatavaks teha. Kui see, mille ma kardan tõe olevat, ka tegelikult tõeks peaks osutuma, siis läheb selle peatamiseks ilmselt vaja kogu seaduse masinavärki.”

See andis asjale mõneti teistsuguse jume ja nii asusin pikemate seletusteta tema teenistusse.

Tütarlapse põskedele tõusis kerge puna. „Tänan teid, monsieur. See, mida ma palun teil uurida, on monsieur Paul Déroulardi surm.”

„Comment?”⁹ hüüatasin üllatunult.

„Monsieur, mul ei ole midagi, millega seda tõestada, mitte midagi peale oma naiseliku instinkti, aga ma olen veendunud – veendunud, ütlen ma teile –, et monsieur Déroulard ei surnud loomulikku surma!”

„Aga arstid ju ometi …”

„Arstid võivad eksida. Ta oli nii terve, nii tugev. Ah, monsieur Poirot, ma anun teid, et te mind aitaksite …”

Vaene laps oli lausa endast ära. Ta oleks minu ette põlvili viskunud. Rahustasin teda nii hästi, kui oskasin.

„Ma aitan teid, mademoiselle. Olen peaaegu kindel, et teie hirm on asjatu, aga vaatame. Esmalt pean paluma, et te mulle majaelanikest räägiksite.”

„Muidugi on seal teenijaskond: Jeannette, Félice, Denise ja kokk. Kokk on seal juba palju aastaid; teised on lihtsad maatüdrukud. Lisaks veel François, aga tema on samuti vana teener. Siis veel monsieur Déroulardi ema, kes elas temaga koos, ja mina. Minu nimi on Virginie Mesnard. Ma olen madame Déroulardi, monsieur Pauli kadunud naise vaene nõbu ja majaliseks olnud juba üle kolme aasta. Ja sellega maja elanikkond piirdubki. Lisaks oli seal veel kaks külalist.”

„Ja nimelt?”

„Monsieur de Saint Alard, monsieur Déroulardi naaber Prantsusmaal. Ja üks inglasest sõber, härra John Wilson.”

„Kas nad on endiselt teie juures?”

„Härra Wilson on, aga monsieur de Saint Alard lahkus eile.”

„Ja milline on teie plaan, mademoiselle Mesnard?”

„Kui te poole tunni jooksul majja ilmuksite, mõtleksin seletuseks mingi loo välja. Parem on, kui ma ütlen, et te olete mingil kombel ajakirjandusega seotud. Ütlen, et te tulete Pariisist ja teil on kaasas kaart monsieur de Saint Alardilt. Madame Déroulardi tervis on väga nõrk ja ta ei pööra pisiasjadele erilist tähelepanu.”

Selle mademoiselle’i leidliku ettekäände toel pääsesin majja ning pärast lühikest vestlust surnud saadiku emaga, kelle hoiak hoolimata viletsast tervisest oli imepäraselt imposantne ja aristokraatlik, pääsesin vabalt liikuma.

Ma ei tea, mu sõber (jätkas Poirot oma jutustust), kas te suudate mõista minu ees seisnud ülesande raskust? Kolm päeva tagasi oli surnud üks mees. Juhul kui sellega oli seotud midagi kahtlast, sai see olla üksnes mürk! Mina polnud laipa näinud ning mul polnud võimalustki uurida ja analüüsida vahendeid, mille abil mürki manustati. Ei olnud mingeid juhtlõngu, isegi mitte valesid. Kas mees mürgitati? Või suri ta loomulikku surma? Mina, Hercule Poirot, pidin seda otsustama, ilma et miski mulle sealjuures abiks oleks olnud.

Kõigepealt küsitlesin teenijaskonda ja taastasin nende abiga tolle õhtu sündmused. Erilist tähelepanu pöörasin õhtusöögile ja sellele, kuidas seda serveeriti. Suppi jagas tirinast monsieur Déroulard. Järgnesid kotletid ja siis kana. Lõpuks puuviljakompott. Kõik see oli juba laual ja serveerijaks monsieur isiklikult. Kohv toodi lauale suure kannuga. Sealt ei leidnud ma midagi, mon ami; ja oli ju võimatu mürgitada kedagi, ilma et mürgitatud saaksid ka kõik teised!

Pärast õhtusööki oli madame Déroulard taandunud oma tubadesse puhkama ja mademoiselle Virginie oli temaga kaasa läinud. Kolm meest olid siirdunud monsieur Déroulardi kabinetti. Seal olid nad veidi aega südamlikult vestelnud, kuni saadik ootamatult, ilma mingit hoiatavat märki ilmutamata, raskelt põrandale kukkus. Monsieur de Saint Alard oli toast välja tormanud ja käskinud François’l kohemaid arst muretseda. Nimetatud mehe sõnul olla ta öelnud, et tegu on rabandusega. Kui arst aga kohale jõudis, ei andnud patsienti enam millegagi aidata.

Härra John Wilson, kellega mademoiselle Virginie mind tutvustas, oli ehtne John Bull¹⁰, keskealine ja tüse. Tema väga britilikus prantsuse keeles antud ülevaade oli suurelt jaolt samasugune.

„Déroulard läks näost tumepunaseks ja kukkus pikali.”

Siit polnud enam midagi võtta. Järgmiseks läksin sündmuskohale, kabinetti, ja palusin end üksi jätta. Seni polnud miski mademoiselle Mesnardi teooriat toetanud. Mul ei jäänud üle muud kui uskuda, et ta on eksiarvamusel. Ilmselt oli ta enne mehe surma hellitanud tema vastu õrnemaid tundeid, mis ei lasknud tal juhtunut normaalse pilguga vaadata. Sellest hoolimata uurisin kabineti põhjalikult ja hoolikalt läbi. Oli ju võimalik, et surnud mehe tooli sisse oli paigutatud mürgisüstal, nii et istudes sai ta surmava annuse. Sellest jäänud imepisikest täppi poleks keegi tähele pannud. Ent ma ei suutnud leida midagi, mis seda oletust kinnitanuks. Viskusin lootuse kaotanult tugitooli.

„Enfin, ma jätan selle asja siiapaika!” ütlesin valjult. „Mitte kusagil pole mingeid jälgi! Kõik on täiuslikult normaalne.”

Neid sõnu lausudes langes mu pilk läheduses seisval laual lebavale suurele šokolaadikarbile ja süda hakkas kiiremini tuksuma. Võis ju olla, et tegemist polnud monsieur Déroulardi surma seletava jäljega, aga vähemalt oli see midagi, mis ei olnud normaalne. Kergitasin kaant. Karp oli terve, puutumata, mitte üht kompvekki polnud puudu – aga see muutis mulle silma hakanu veelgi selgemaks. Sest mõistate, Hastings, karp oli roosa, kuid kaas sinine. Tihtipeale on näha sinise paelaga seotud roosasid karpe ja vastupidi, aga seda, et karp ise oleks üht ja kaas teist värvi – ei, kindla peale ei! – ça ne se voit jamais¹¹!

Ma ei suutnud veel mõista, kuidas sellest väikesest asjaolust mulle kasu võiks tõusta, kuid otsustasin seda siiski uurida kui tavapärasest erinevat. Helistasin kohale François’ ja küsisin, kas tema kadunud peremees oli magusaarmastaja. Teenri huultele ilmus nõrk melanhoolne naeratus.

„Lausa kirglik, monsieur. Tal pidi kogu aeg šokolaadikarp majas olema. Ta nimelt ei joonud üldse veini.”

„Aga ometi on see karp puutumata?” Tõstsin kaane ja näitasin karpi teenrile.

„Pardon, monsieur, aga see on uus karp, mis osteti tema surma päeval. Eelmine oli peaaegu tühi.”

„Seega tehti eelmisele karbile surmapäeval lõpp peale,” ütlesin aeglaselt.

„Jah, monsieur, leidsin selle hommikul tühjana eest ja viskasin ära.”

„Kas monsieur Déroulard sõi kompvekke igal ajal?”

„Tavaliselt pärast õhtusööki, monsieur.”

Mul hakkas koitma.

„François,” küsisin, „kas oskate saladust pidada?”

„Kui vaja, monsieur.”

„Bon! Võtke siis teatavaks, et ma olen politseist. Kas suudate minu jaoks teise karbi üles leida?”

„Kahtlemata, monsieur. See on prügikastis.”

Ta lahkus ja naasis mõne minuti pärast tolmuse esemega. See oli täpselt samasugune nagu see, mida ma käes hoidsin, vaid selle erinevusega, et seekord oli karp sinine ja kaas roosa. Tänasin François’d, palusin teda veel kord saladust hoida ning lahkusin pikemata majast Avenue Louise’il.

Järgmiseks külastasin monsieur Déroulardi läbi vaadanud tohtrit. Temaga osutus asi keerulisemaks. Ta varjus kenasti erialaste fraaside taha, kuid mulle tundus, et ta polnud ses loos päris nii kindel, kui oleks tahtnud olla.

„Sedasorti kummalisi juhtumeid on palju ette tulnud,” märkis ta pärast seda, kui mul oli õnnestunud teda pisut vähem relvastatumaks muuta. „Ootamatu raev, tugev emotsioon – pärast rikkalikku õhtusööki, c’est entendu¹² – siis raevuhoog, veri tungib pähe ja kõik! – ongi korras!”

„Aga monsieur Déroulardil ei olnud mingit raevupurset.”

„Ei olnud? Olen kindel, et tal oli monsieur de Saint Alardiga tormiline sõnavahetus.”

„Miks oleks pidanud olema?”

„C’est évident!”¹³ Arst kehitas õlgu. „Kas monsieur de Saint Alard pole siis fanaatiline katoliiklane? Kiriku ja riigi vaheline sõda hävitas nende sõprust. Mitte üks päev ei möödunud ilma vaidluseta. Monsieur de Saint Alardi jaoks oli Déroulard peaaegu antikristus!”

See ootamatu teade andis mulle mõtlemisainet.

„Veel üks küsimus, doktor: kas šokolaadi sisse on võimalik peita surmavas annuses mingit mürki?”

„Arvatavasti küll,” vastas arst aeglaselt. „Kui see on kujul, et pole ohtu, et mürk ära aurab, sobiks puhas sinihape, näiteks kui see pisikese kuulikesena märkamatult alla neelata, aga siiski näib see variant üsna ebatõenäoline. Morfiin või strühniin …” Ta tegi grimassi. „Saate aru, monsieur Poirot – ühestainsast hammustatud tükikesest piisaks! Ettevaatamatul poleks lootustki.”

„Tänan teid, monsieur le Docteur.”

Lahkusin. Järgmiseks uurisin Avenue Louise’i lähedusse jäävaid apteeke. Politseis töötamine tuleb kasuks. Sain ilma sekeldusteta teada kõik, mida vajasin. Kuulsin, et oli tõesti olnud üks kord, kui kõnealusesse majja oli toimetatud midagi mürgist ainet sisaldavat. Need olid madame Déroulardi jaoks mõeldud silmatilgad, atropiinsulfaat. Atropiin on tugev mürk ja ma läksin hetkeks elevile, kuid atropiinimürgistuse sümptomid on väga sarnased ptomaiinimürgistuse omadega ega esinenud üldse juhtumis, mida mina uurisin. Pealegi oli retsept vana. Madame Déroulardi oli juba aastaid vaevanud mõlemale silmale kasvav kae.

Olin just pettunult lahkumas, kui apteekri hääl mind tagasi kutsus.

„Un moment, monsieur Poirot. Mulle meenub, et tüdruk, kes retsepti tõi, rääkis midagi inglise apteekri juurde minekust. Võite seal õnne katsuda.”

Seda ma tegingi. Veel kord oma ametlikku seisust peale surudes sain teada, mida teada tahtsin. Päev enne monsieur Déroulardi surma olid nad täitnud härra John Wilsonile mõeldud retsepti. Mitte et seal midagi valmistada oleks olnud. Tegu oli pisikeste trinitriinitablettidega. Küsisin, kas võiksin neid näha. Apteeker näitas ja mu süda hakkas kiiremini lööma, sest pisikesed tabletid olid tehtud šokolaadist.

„Kas see on mürk?” küsisin.

„Ei, monsieur.”

„Kas võite mulle selle mõju kirjeldada?”

„See alandab vererõhku. Seda soovitatakse mõnede südamehaiguste, näiteks rinnaangiini ehk stenokardia korral. See alandab arterite toonust. Ateroskleroosi korral …”

Katkestasin teda. „Ma foi! See jutt ei ütle mulle midagi. Kas see põhjustab üle näo tulipunasteks minemist?”

„Kindlasti.”

„Ja kui ma sööksin kümme või lausa kakskümmend tabletti, mis siis?”

„Ma ei soovitaks seda katsetada,” kostis apteeker kuivalt.

„Ja ometi ütlete, et see pole mürk?”

„Paljutki, millega on võimalik inimest teise ilma saata, ei nimetata mürgiks,” vastas ta, nagu ennist.

Lahkusin apteegist ülevas meeleolus. Viimaks hakkas asi edenema!

Nüüd teadsin, et John Wilsonil olid olnud vahendid kuriteo sooritamiseks – aga motiiv? Ta oli tulnud Belgiasse äriasjus ning palunud monsieur Déroulardil, kellega ta varem oli põgusalt kohtunud, endale öömaja võimaldada. Déroulardi surmast poleks talle mingit kasu olnud. Veelgi enam: ma avastasin Inglismaal tehtud järelepärimistega, et ta oli selle rinnaangiinina tuntud valuliku südamehaiguse käes kannatanud juba aastaid. Seega oli tal täielik õigus neid tablette omada. Sellest hoolimata olin veendunud, et keegi oli läinud šokolaadikarpide juurde, avanud esmalt eksikombel uue, siis aga viimase kompveki sisu välja võtnud ja sinna selle asemel nii palju trinitriinitablette toppinud, kui mahtus. Kompvekid olid suured. Olin kindel, et sinna oleks mahtunud üle kahekümne tableti. Aga kes oli seda teinud?

Majas viibis kaks külalist. John Wilsonil oli vahend. Saint Alardil oli motiiv. Tuletagem meelde, ta oli fanaatik, ja pole leida hullemat fanaatikut kui usufanaatik. Kas võis tema võtta John Wilsoni trinitriinitabletid?

Mulle torkas pähe veel üks pisike mõte. Ah, minu väikesed mõtted sunnivad teid naeratama! Miks oli Wilsonil trinitriin otsa lõppenud? Ta oli ju Inglismaalt piisava varu kaasa võtnud, uskusin ma. Läksin veel kord majja Avenue Louise’il. Wilson oli väljas, kuid ma nägin Félice’i, tüdrukut, kelle hooleks oli tema tuba. Nõudsin temalt aru, kas vastab tõele, et mõne aja eest oli härra Wilsoni pesulaualt kadunud pudel tablettidega. Tüdruk oli õhinal nõus vastama. See vastas tõele. Teda oli veel selles süüdistatud. Inglise härra ilmselt arvas, et tema on selle ära lõhkunud ega taha tunnistada. Aga tema polevat seda puutunudki. Kahtlemata oli see hoopis Jeannette – muudkui topib oma nina sinna, kuhu ei tohiks …

Taltsutasin ta sõnadevoo ja lahkusin. Nüüd teadsin kõike, mida vaja. Üle jäi vaid seda tõestada. Ja ma tundsin, et see ei saa kerge olema. Mina võisin ju kindel olla, et see oli Saint Alard, kes John Wilsoni pesulaualt tabletid pihta pani, aga selleks, et teisi veenda, vajasin tõendeid. Ja neid mul ei olnud!

Aga polnud hullu. Ma teadsin – ja see oli suur asi. Mäletate meie raskusi Stylesi juhtumi puhul, Hastings? Ka seal ma teadsin, kuid mul läks kaua, enne kui ma leidsin viimase lüli selles jälgede ahelas, mille abil mõrvar kindlalt süüdi mõisteti.

Palusin kokkusaamist mademoiselle Mesnardiga. Ta tuli kohe. Nõudsin temalt monsieur de Saint Alardi aadressi. Tema nägu muutus murelikuks.

„Miks te seda küsite, monsieur?”

„Mademoiselle, see on vajalik.”

Ta näis olevat kõhklev – murelik.

„Tema ei oska teile midagi rääkida. Tema mõtted ei viibi siinilmas. Ta vaevalt märkab, mis tema ümber toimub.”

„Võimalik, mademoiselle. Sellest hoolimata oli ta monsieur Déroulardi sõber. On ehk asju, mida ta võib mulle rääkida – minevikust, mõni vana vaen, vanad armuafäärid.”

Tüdruk punastas ja hammustas huulde. „Nagu soovite, aga – aga ma olen nüüd kindel, et eksisin. Teist oli lahke minu nõudmisele vastu tulla, aga ma olin endast väljas – peaaegu segane. Nüüd ma mõistan, et siin pole mingit lahendamist vajavat saladust. Jätke see, monsieur, ma palun teid.”

Silmitsesin teda lähemalt.

„Mademoiselle,” ütlesin, „mõnikord on koeral raske jälge üles võtta, aga kui ta kord juba on selle üles võtnud, siis ei sunni miski siin ilmas teda enam loobuma! Seda juhul, kui ta on hea koer! Ja mina, mademoiselle, mina, Hercule Poirot, olen väga hea koer.”

Tütarlaps läks sõnagi lausumata ära. Mõne minuti pärast oli ta tagasi, käes paberileht aadressiga. Lahkusin majast. Väljas ootas mind François. Ta vaatas mind murelikult.

„Uudiseid ei ole, monsieur?”

„Veel mitte, mu sõber.”

„Ah! Pauvre¹⁴ monsieur Déroulard!” ohkas ta. „Ka mina mõtlesin nii nagu tema. Preestrid ei meeldi mulle. Aga ega ma seda majas ütlema lähe. Naised on kõik veendunud katoliiklased – võib-olla on see isegi hea. Madame est très pieuse – et mademoiselle Virginie aussi.¹⁵”

Mademoiselle Virginie? Oli ta très pieuse? küsisin endalt, mõeldes sellele pisarakriimule näole, mida ma esimesel päeval näinud olin.

Saanud monsieur de Saint Alardi aadressi, ei raisanud ma enam aega. Sõitsin tema Ardennides asuva lossi juurde, kuid läks veel mõni päev, enne kui suutsin sobival ettekäändel sinna sisse pääseda. Lõpuks pääsesin – mis te arvate? – torumehena, mon ami! Tema magamistoas väike gaasileke tekitada oli vaid hetke küsimus. Lahkusin, et minna tööriistade järele, ning tulin tagasi siis, kui teadsin, et võin majas enam-vähem segamatult tegutseda. Ma ei teadnud isegi täpselt, mida otsisin. Aga ma ei uskunud, et leian selle, mis mul vaja oli. Ta ei riskiks selle säilitamisega.

Sellest hoolimata ei suutnud ma kiusatusele vastu panna, kui avastasin pesulaua kohal oleva väikese kapi lukus olevat. Seda polnud keeruline lahti muukida. Uks lendas avali. Kapp oli täis vanu pudeleid. Võtsin need värisevi käsi ükshaaval välja. Ootamatult ma hüüatasin. Mida te siis arvate, mu sõber, sest ma hoidsin käes ingliskeelse sildiga väikest klaaspudelit. Sildil seisid sõnad: Trinitriin tablettidena. Võtta vajadusel üks tablett. Härra John Wilson.

Taltsutasin oma emotsioone, sulgesin kapi, libistasin pudeli taskusse ning parandasin gaasilekke! Asju tuleb teha kavakindlalt. Seejärel lahkusin lossist ja sõitsin esimesel võimalusel rongiga tagasi oma kodumaale. Brüsselisse jõudsin samal hilisõhtul. Hommikul, parajasti siis, kui ma prefektile ettekannet kirjutasin, toodi mulle kiri. See oli vanaproua Déroulardilt ning selles kutsuti mind viivitamatult tagasi majja Avenue Louise’il.

Ukse avas François.

„Madame le Baronne¹⁶ ootab teid.”

Ta juhatas mind madame Déroulardi tubadesse. Vanaproua istus kuninglikus poosis suures tugitoolis. Mademoiselle Virginiest polnud jälgegi.

„Monsieur Poirot,” ütles ta, „ma sain just teada, et te pole see, kelle väidate end olevat. Te olete politseinik.”

„Seda küll, madame.”

„Te tulite siia selleks, et uurida minu poja surma asjaolusid?”

„Seda küll, madame,” kordasin.

„Mul oleks hea meel, kui te räägiksite mulle oma senistest edusammudest.”

Kõhklesin.

„Esmalt sooviksin teada, kust te seda kuulsite, madame?”

„Kelleltki, kes ei viibi enam ilmalikus maailmas.”

Tema sõnad ja see sünge viis, kuidas ta neid lausus, saatsid minu südamesse jäise hinguse. Olin kõnevõimetu.

„Seega ma palun teid, monsieur, rääkige mulle täpselt, mis edu teil seni on olnud?”

„Madame, olen uurimise lõpetanud.”

„Minu poeg?”

„Tapeti.”

„Te teate, kes seda tegi?”

„Jah, madame.”

„Kes siis?”

„Monsieur de Saint Alard.”

„Te eksite. Monsieur de Saint Alard pole selliseks kuriteoks võimeline.”

„Tõend on minu käes.”

„Ma palun veel kord mulle kõik ära rääkida.”

Seekord kuuletusin, käies oma tõeni jõudmise teekonna taas sammsammult läbi. Vanaproua kuulas tähelepanelikult. Lõpuks ta noogutas.

„Jah, jah, see kõik oli nii, välja arvatud üks asi. Minu poega ei tapnud monsieur de Saint Alard. Seda tegin mina, tema ema.”

Vahtisin teda päranisilmi. Ta noogutas leebelt.

„See on hea, et ma teie järele saatsin. See on jumala sõrm, et Virginie mulle kõik ära rääkis, enne kui kloostrisse läks. Kuulake, monsieur Poirot! Minu poeg oli paha inimene. Ta kiusas kirikut taga. Ta elas patuelu. Ta vedas ka teisi hingi endaga kaasa. Aga oli midagi, mis on hullem kui kõik muu kokku. Ühel hommikul, kui ma oma toast väljusin, nägin oma miniat trepimademel seismas. Ta luges kirja. Nägin, kuidas minu poeg talle selja taha hiilis. Üks kiire tõuge ja naine kukkus, lüües pea vastu marmorist trepiastet. Kui nad ta üles tõstsid, oli ta surnud. Minu poeg oli mõrvar ja seda teadsin ainult mina, tema ema.”

Ta sulges hetkeks silmad. „Monsieur, te ei suuda mõista minu piina, minu ahastust. Mida ma pidin tegema? Andma ta politseile välja? Ma ei suutnud end selleks sundida. See oli minu kohus, kuid mu liha oli nõder. Pealegi, kas nad usuksid mind? Mu silmanägemine oli juba mõnda aega halvenenud, nad oleksid öelnud, et ma eksisin. Vaikides olin ka mina ise mõrvar. Mu poeg päris oma naise raha. Ta õilmitses nagu roheline puu. Ja nüüd ootas teda ministriportfell. Siis kahekordistanuks ta kiriku tagakiusamist. Lisaks veel Virginie. See vaene, kaunis ja loomu poolest jumalakartlik tüdruk oli mu pojast võlutud. Paulil oli naistele kummaline ja kohutav mõju. Ma nägin, mis oli juhtumas. Minu võimuses polnud seda peatada. Tal ei olnud plaaniski tüdrukuga abielluda. Jõudis kätte aeg, mil Virginie oli valmis talle kõiges alla andma.

Siis ma mõistsin, mida mul tuleb teha. Ta oli mu poeg. Mina olin talle elu andnud. Mina vastutasin tema eest. Ta oli juba mõrvanud ühe naise keha, nüüd oleks ta mõrvanud teise naise hinge! Läksin härra Wilsoni tuppa ja võtsin tabletipudeli. Kord oli ta naerdes öelnud, et neid on piisavalt selleks, et tappa inimene! Läksin kabinetti ja avasin šokolaadikarbi, mis alati seal seisis. Eksikombel olin võtnud uue karbi. Ka teine seisis laual. Selles oli üksainus kompvek. See tegi asja lihtsamaks. Peale minu poja ja Virginie ei söönud šokolaadi mitte keegi. Hoidnuksin tüdruku tol õhtul enda juures. Kõik läks nii, nagu ma olin kavatsenud …”

Ta peatus ja sulges veidikeseks silmad, siis avas need taas.

„Monsieur Poirot, ma olen teie kätes. Mulle räägitakse, et mul pole enam palju elada jäänud. Olen valmis hea jumala ees oma tegude eest vastust andma. Kas pean ma seda siis ka maa peal tegema?”

Kõhklesin. „Aga tühi pudel, madame,” ütlesin selleks, et aega võita. „Kuidas sai see monsieur de Saint Alardi kätte?”

„Kui ta tuli minuga hüvasti jätma, monsieur, libistasin selle tema taskusse. Ma ei teadnud, kuidas sellest vabaneda. Mul on sellised tasakaaluhäired, et ei saa eriti ringi liikuda, ilma et keegi mind abistaks, oleks aga minu toast tühi pudelike leitud, oleks see kahtlusi äratanud. Te mõistate, monsieur” – ta ajas end kogu oma pikkuses sirgu – „ma ei teinud seda selleks, et kahtlust monsieur Alardile juhtida! See ei tulnud mulle uneski pähe. Ma arvasin, et kui tema toapoiss leiab tühja ravimipudeli, viskab ta selle ilma pikemata minema.”

Kummardasin pea. „Mõistan, madame,” ütlesin.

„Ja teie otsus, monsieur?”

Vana daami hääl oli kindel ja vankumatu, ta istus, pea püsti.

Tõusin püsti.

„Madame,” sõnasin, „mul on au soovida teile head päeva. Ma uurisin – ja mu ettevõtmine kukkus läbi! Juhtum on lõpetatud.”

Poirot vaikis hetke ja lisas siis vaikselt: „Nädal hiljem ta suri. Mademoiselle Virginie tegi läbi noviitsiaja ning pühitseti nunnaks. Selline, mu sõber, see lugu ongi. Pean tunnistama, et mina ei paista seal kuigi heas valguses.”

„No aga läbikukkumine see vaevalt et oli,” vaidlesin vastu. „Mida muud te selles olukorras oleksitegi saanud arvata?”

„Ah, sacré¹⁷, mon ami!” hüüdis Poirot korraga elavaks muutudes. „Kas te tõesti ei mõista? Ma olin ju kolmekümne kuue kordne idioot! Minu hallid ajurakud, need ei funktsioneerinud ju üldse. Kogu selle aja oli lahendus mul ju nina all.”

„Milline lahendus?”

„Šokolaadikarp! Kas te ei mõista? Kas terve nägemisega inimene teeks sellist viga? Ma teadsin, et madame Déroulardil oli mõlemal silmal kae – atropiinitilgad reetsid seda. Terves majas oli vaid üks inimene, kelle silmanägemine oli sedavõrd vilets, et ta ei näinud, milline kaas millisele karbile käib. See oli šokolaadikarp, mis mind õigetele jälgedele juhtis, ja ometi ei taibanud ma kuni lõpuni karbi tegelikku tähendust!

Lisaks oli vigu ka minu inimesetundmises. Mõrvarina ei oleks monsieur de Saint Alard iial tabletipudelikest alles hoidnud. Selle leidmine tõendas tema süütust. Olin juba mademoiselle Virginie käest teada saanud, et de Saint Alard oli hajameelne. Lõppkokkuvõttes oli see, mida ma teile siin jutustanud olen, üks õnnetu lugu! Seda olete kuulnud üksnes teie. Saate ju aru, ma ei paista seal kuigi heas valguses! Vana daam sooritab niivõrd lihtsa ja nutika mõrva, aga mina, Hercule Poirot, lähen täiesti alt. Sapristi!¹⁸ Unustage see. Või ei, meenutage seda iga kord, kui ma teie meelest liiga ennast täis lähen – see on küll ebatõenäoline, aga seda võib ette tulla.”

Surusin naeratuse alla.

„Eh bien, mu sõber, siis öelge mulle: „Šokolaadikarp!” Kokku lepitud?”

„Kaup koos!”

„Lõppude lõpuks,” ütles Poirot, „oli see ju kogemus! Mina, kellel on kogu Euroopa parim aju, võin ju endale suuremeelsust lubada!”

„Šokolaadikarp,” pomisesin tasa.

„Pardon, mon ami?”

Vaatasin Poirot’ süütusse näkku, kui ta seal küsivalt ettepoole kummardus, ja mu süda tuksatas etteheitvalt. Olin küll tihti tema käes kannatanud, aga ka mina, kuigi mul polnud Euroopa parimat aju, võisin endale suuremeelsust lubada!

„Ei midagi,” luiskasin ja süütasin muheldes järjekordse piibu.