Читать книгу Seitse ust - Агнес Раватн - Страница 4

Kuni advokaat Berg hiilib mööda seinaääri just nagu kaks kinnisvarahindajat nädal tagasi, valab Nina kohvi ümber termoskannu ja võtab tumeda šokolaadi jaoks kausi.

„Nii,“ ütleb Berg lõpuks siidmahedal häälel ja kõpsib üle toapõranda Nina juurde. „See läheb neile päris kena summa maksma.“

Ta on kitsa musta kostüümiga, mille all on koorvalge pluus. Ka kõrgetel kontsadel on ta Ninast peajagu lühem.

„Ma eelistaksin muidugi maja alles jätta,“ vastab Nina süngemalt, kui kavatsenud oli.

„Saan aru,“ ütleb Berg. „Kui kaua te siin elanud olete?“

„See on mu lapsepõlvekodu,“ ütleb Nina ja lisab kaminasse uue halu. „Ma sain selle omanikuks siis, kui tütar sündis. Kolmkümmend viis aastat tagasi.“

„Palju mälestusi ...“ lausub Berg trööstivalt pead kallutades, aga Nina hingeahistus või lausa leinavalu maja kaotuse pärast võimendab meelepaha Bergi halva kombe üle jätta laused lõpetamata.

Ta vaatab kella.

„Ta on kohe siin,“ ütleb Nina, aga Berg viipab rahustavalt. Aknast välja vahtides näpsab Nina aknalaual seisvate potilillede küljest paar kuivanud lehte.

„Noh, see on väga omapärane juhtum,“ lausub advokaat, ja Nina keerab ringi.

„Et linnavolinik satub olukorda, kus peab laskma oma maja lammutada, mõtlen ma.“

„Mads muidugi taandas enda,“ märgib Nina, „aga seda küll.“

Nad kuulevad, et all käib välisuks, ja kohe seejärel galopib ta trepist üles, Milja kukil. Advokaati nähes ta pidurdab.

„Ah teie, õige jah,“ ütleb ta ja köhatab. Ta laseb Milja põrandale ja sirutab advokaadile käe.

„Mads Glaser,“ ütleb ta. „Hea, et te pühapäeval tulla saite.“

„Mina käisin Piparkoogilinnas!“ kuulutab Milja advokaadile uhkelt, põsed roospunased. Berg naeratab talle meelitavalt.

„Nojah, meil on lapselaps külas,“ ütleb Nina. „Aga küll meil õnnestub ta telekaga neutraliseerida.“ Ta noogutab Madsile, kes viib Milja teise tuppa.

Nina ja Berg võtavad endale mõlemad söögilaua alt tooli. Mads sikutab villase kampsuni üle pea, tõmbab särgi sirgu ja istub teiste seltsi. Mustad niisked hallikirja juuksed on kõrvade ümbert kähardunud.

Berg võtab kotist paksu paki dokumente ja sätib ninale prillid, mille puhul Nina miskipärast kahtlustab, et need on null-klaasiga.

Berg lehitseb paberid pärlmutterküüntega läbi ja vaatab neile otsa.

„Lühike sissejuhatus võõrandamisseadusse?“

„Jah, paluks,“ ütleb Nina, aga Mads katkestab teda.

„Ei,“ ütleb ta, „pole vaja. Nagu ma telefonis ütlesin, oleme seda meelt, et leida vastastikku sobiv lahendus.“

„Okei?“ ütleb Berg ja vaatab Nina poole, kes noogutab tõrksalt.

Berg asub ette vuristama Nina ja Madsi õigusi, nüüd kui kergraudtee trass hakkab kulgema läbi nende elutoa.

Nina kuulab, kerge korts kulmude vahel, selleks et näidata, et ta saab juriidilistest terminitest hoolimata kõigest aru. Ta vahetab Madsiga diskreetse pilgu, too pööritab märkamatult silmi ja tõuseb.

„Kohvi?“ küsib ta, et Bergi sõnavalingut katkestada. Ta võtab termoskannu, seisab advokaadi vasakule käele ja valab nagu kelner.

„Lisaks võime nõuda, et linn hüvitaks kolimiskulud,“ jätkab Berg. „Võime isegi seda nõuda, et nad hüvitaksid näiteks kardinate ostu, kui vanad uude majja ei sobi. Kõik sõltub sellest, kui kaugele nad on nõus minema.“

„Mitte kuigi kaugele, ma pakun?“ kostab Mads ja kratsib meelekohta.

„Kas meile osutatakse uue otsimisel abi,“ küsib Nina, „või makstakse välja mingi summa ja peame minema elamuturule ja leidma midagi päris ise?“

Berg naerab esmalt, nagu oleks küsimus mõeldud naljana, aga saab siis aru, et Nina küsis surmtõsiselt.

„Jah, selle peate küll ise leidma,“ ütleb ta köhatades. „Ja teie asemel hakkaksin juba praegu otsima.“

„Armas aeg, nüüd peame raiskama kõik nädalavahetused näitamiste ja pakkumiste peale,“ lausub Nina Madsile meelepahaga.

„Siis kivi-paber-käärid Haukelandi ja Nygårdshøydeni vahel,“ ütleb Mads ja tõstab rusikas käe Nina poole. „Kumb saab tööle lühema tee?“

„Te ei kandideeri uuesti?“ küsib Berg.

Mads kergitab õlgu.

„Ma poleks iial arvanud, et võin seda kunagi öelda, aga olen hakanud taga igatsema ummistunud põsekoopaid. Kui ma tahan inimesi tõesti aidata, siis võin julgelt öelda, et kurk-nina-kõrv teeb linnavolikogule üks-null ära.“

„Ah, tervishoiunõuniku resigneerunud kõne,“ lausub Nina. „Aga kummal meist tööturul rohkem aastaid on jäänud? Mina keeldun vaatamast kinnisvara, mis asub humanitaarteaduskonnast kaugemal kui sada meetrit.“

„Noh, siis ei ole muud kui asuda otsingutele, kuigi lammutamine ei ole veel päevade küsimus. Nagu teate,“ ütleb Berg Madsi poole vaadates, „on meil šanss sõlmida väga hea leping, kui olete nõus kiiresti tegutsema.“

Nina tunneb sõna „lammutama“ juures pilguks iiveldust, tõstab salvrätiku suu ette ja köhatab.

„Selle maja puhul ütleksin ma lausa, et raske on leida midagi ligilähedast,“ jätkab Berg. „Kui soovite samasugust standardit ja stiili muidugi.“

„Täitsa nõus,“ ütleb Mads.

„Kui te ei tee endale asja lihtsaks ega koli Birke-veienile,“ ütleb advokaat.

Mads vaatab küsivalt Nina poole, kes vaatab Bergi poole.

„Sellisel juhul pääseksite majaotsingutest ja saaksite raha lihtsalt panka panna,“ jätkab ta.

„See ei tule kõne alla,“ ütleb Nina otsustavalt. „Reno-veerimisobjekt millisest kümnendist?“

„Viiekümnendatest – vähemalt,“ vastab Mads. „Ei, see ei ole varuvariant.“

Berg võtab prillid eest. Ta asetab sõrmeotsad vastamisi nagu ajugeenius, toetab küünarnukid lauale ja kummardub klientidele pisut lähemale.

„Kena on. Kas teeme plaani, kuidas olukorrast võimalikult valutult välja tulla?“ küsib ta ja Nina noogutab vapralt.

Nad jäävad seisma elutoaaknale ja vaatama ülalt alla, kuidas Berg oma musta Audit minut aega edasi-tagasi jõnksutab, enne kui selle keeratud saab.

„Kogu see lugu on nagu halb unenägu,“ ohkab Nina, kui auto varase pärastlõuna hämaruses mäest alla veereb. Ta kohtab aknapeegeldusel oma pilku, silmad on kaks musta laiku, ladistab sadada.

„Jah,“ ütleb Mads ja libistab käega üle naise tumedate juuste, mis ulatuvad õlgadeni.

„Kas mulle ainult tundub nii, või oled sa hakanud rohkem musta kandma?“ küsib ta ja nopib naise kleidilt juuksekarva.

„See on lõpuks mu elu esimene kriis,“ vastab Nina. „Kuidagi peab seda ju väljendama.“

Mads astub sammu kaugemale ja istub klaveripingile. Asetab käed klahvidele ja hakkab väga aeglaselt mängima Couperini „Les Barricades Mystérieuses’i“.

„Lõpeta ära!“ kostab silmapilk telekatoast.

„Kolmkümmend viis aastat,“ ütleb Nina. „Kas see ei tee sind natukenegi sentimentaalseks?“

Mads muigab nukralt.

„Ma olen teinud kõik, mida vähegi teha andis,“ ütleb ta, pilk noodilehel. „See ei mänginud välja.“

„Ma tean,“ ohkab Nina.

„Nüüd peame tegema, mida suudame. Ja sõlmima enam-vähem soodsa lepingu.“

Nina vaikib. Vaatab aiamaa poole teisel pool tänavat. Mida ta kevadel hakkab taga igatsema. Ta tõmbab laua alt tooli ja istub.

„Birkeveien,“ ütleb ta järsku ja keerab mehe poole. „Kes seda praegu üürib?“

„Üks noor üksikema,“ ütleb Mads mängu katkestamata. „Ta on elanud seal juba paar aastat.“

„Kas me ei peaks ka sellest ühe hoobiga vabanema?“

„Ei, mispärast?“ küsib Mads.

„Ma ei tea,“ ütleb Nina õlgu kehitades. „Lihtsuse mõttes.“

„Mõne aja pärast võib see Ingeborgi perele ära kuluda,“ ütleb Mads.

„Nii et minu lapsepõlvekodust pole suuremat lugu. Aga sinu tädi vana vare ...“

Mads tõstab käed klahvidelt ja nühib pihke vastu püksisääri. Vaatab Ninale otsa.

„Jaa-jaa,“ vastab Nina. „Ma tean. Sa tegid, mis suutsid.“

„Jo ütleb, et kasulikum on välja üürida.“

Nina läheb ja istub söögilaua taha, võtab taldrikule paar küpsist, pisut juustu ja puuvilja.

„Imelik,“ ütleb ta. „Ma ei mäleta matuseid.“

„Tädi Lena omi? See ei ole imelik, sest sa ei käinud seal.“

„Ei käinud?“

„Ta suri siis, kui sa olid teaduslähetusel Kopenhaagenis.“

Milja tuleb keksides telekatoast ja ronib vanaisale sülle. „Siit tuleb Pipi Pikksukk, hoo-hei-tiri-hopsassaa,“ laulab Mads ja võtab akordi, samal ajal kui Milja mõlema käega klahvidele lajatab.

„Ja mis kell me selle eksemplari tagastama peame?“ küsib Mads.

Milja hoiab Madsil käest kinni ja jõllitab nagu ära tehtud eelajaloolist krokodilli, kui Ingeborg trepist alla tuleb. Krokodill seisab paksu klaasi taga tardunult vees ja jõllitab teda tühjal pilgul vastu.

„Emme!“ hõiskab Milja ja laseb vanaisal käest lahti, Ingeborg kükitab maha ja võtab vastu tormaka kallistuse.

„Emme, ma nägin haid,“ lausub Milja tõsiselt ja Ingeborg kergitab tunnustavalt kulme.

„Vanaisa näitab sulle nüüd ahvipärdikuid,“ ütleb Ingeborg püsti tõustes ja saadab isale autoriteetse pilgu. „Vanaema ja mina ajame niikaua kohvikus paar sõna juttu.“

Mads vaatab küsivalt järele Ninale, keda tütar trepist üles viib, ja saab vastuseks nõutu õlakehituse.

Nad istuvad pooltühja kohviku tagumisse nurka.

Ingeborg riputab halli villase mantli toolikorjule, aga jätab kaela salli, mis on seotud keerulise süsteemi järgi.

Nina võtab välja rahatasku.

„Mida sulle võtta?“

„Kuldset piima,“ vastab Ingeborg.

„Mis asja?“

Ingeborg heidab emale noomiva pilgu.

„Sojapiim kurkumiga,“ vastab Ingeborg.

„Ingeborg. See on vorstiputka. Sul veab, kui saad tassi teed.“

„Siis jäävett.“

Tütred on keeruline žanr, mõtleb Nina maksmist oodates. Ta heidab vargse pilgu Ingeborgi poole, kes istub mobiili süvenenult, samal ajal kui pingviinid tagapool ringi paterdavad.

Ta mõtleb Elektra kompleksile, C. G. Jungi ettepanekule nimetada niiviisi tüdrukute Oidipuse kompleksi, kui väiksed tütred fantaseerivad ema tapmisest, et saada isa endale. Freud ei tunnistanud Elektra kompleksi kunagi kui reaalset nähtust, aga Nina on mitu korda mõelnud, et Jungil võis õigus olla.

„Millest sa minuga rääkida tahtsid?“ küsib Nina ettevaatlikult, kui on laua ääres tagasi.

Ingeborg avab suu, et vastata, aga huuled väänduvad, enne kui ta midagi öelda jõuab.

Nina kortsutab kulmu, samal ajal kui tütar näeb vaeva, et näoilmet taastada.

Alles nüüd märkab ta, et tütrel on tumedad silmaalused. Tema juuksed on kukla taga sasises krunnis ning teravad õlanukid püsti.

„Meil on majasoomukad,“ ütleb ta viimaks lämbuval häälel.

„Majasoomukad?“ ütleb Nina ja katsub mitte naerda. „Taevake, ma arvasin, et sa oled haige!“

Ingeborg vahib ema jahmunud pilgul.

„Me olime kogu öö üleval,“ ütleb ta. „Eirik on hüsteerias.“

„Aga nad ei tee ju midagi?“

„Praegu on meie juures inimene, kes sellega tegeleb,“ lausub Ingeborg resigneerunult. „Leidsime kellegi, kes oli nõus nädalavahetusel kohale tulema.“

„Kõigil on ju tänapäeval niiskuseputukad?“

„Majasoomukad!“ parandab tütar ägedalt.

„Ah siis sellepärast saime Miljat hoida,“ ütleb Nina lõbusalt. „Nad pidasid jahti.“

„Me peame korteri maha müüma,“ sosistab Ingeborg ja vaatab vargsi ringi.

„Tegelikult on nii, et säärasest asjast on kohustus ostjat teavitada ...“ hakkab Nina ütlema, aga sisistatakse ruttu vait.

„Niikuinii on meil suuremat vaja,“ ütleb Ingeborg. Ta võtab näo käte vahele, masseerib sõrmeotstega meelekohti.

„Varsti oleme kõik kodutud,“ ütleb Nina.

„Meil on üks tuba puudu,“ ütleb Ingeborg ja tõstab pilgu emale.

„Noo?“

„Vihje, vihje,“ ütleb Ingeborg.

„Vihje, vihje?“

Ingeborg ohkab valjusti.

„Ise veel kirjandusprofessor, aga ei suuda lihtsamatki asja tõlgendada!“

Nina vaatab tütrele imestunult otsa, enne kui taipab.

„Kuues nädal,“ ütleb Ingeborg. „Ma olen absoluutselt kogu aeg surmani väsinud.“

„Aga Ingeborg!“ Nina tõuseb ja kallistab teda üle laua. „Kui imetore!“

„Aitäh,“ ütleb tütar raugelt, vaadates ema väsinud silmadega.

„Me peame seda vanaisale rääkima,“ ütleb Nina ja sirutab kaela, et näha, kas ta silmab neid väljas.

„Ma mõtlesin, et ootaks õige pisut,“ ütleb Ingeborg. „Ma tahtsin enne järele kuulata, kas sa saaksid teda väheke ... töödelda.“

„Töödelda?“

„Et pärand ette kätte saada,“ sosistab Ingeborg peaaegu hääletult.

„Kuule,“ ütleb Nina ja patsutab kergelt ta kätt. „Kas sa tädi Lenat mäletad?“