Читать книгу Seitse ust - Агнес Раватн - Страница 5

Päeva lõpu poole saab ta Ingeborgilt sõnumi. Ta lõpetab valvekorra kell 15, kirjutab ta. Kas nad võiksid Birkeveieni maja vaatama minna enne Milja lasteaiast toomist?

Ta viskab pilgu välja. Lõpuks ometi on ilm kuiv ja päike madalas. Jalutuskäik oleks päris mõnus.

Ta ei ole seal palju aastaid käinud ega mäleta maja numbrit. Ta helistab Madsile, aga ei saa vastust. Ta otsib arvuti kirjakastist tänavanime järgi ja saab päringule ühe vaste, Madsi ja nende panganõustaja nelja aasta taguse kirja, mille koopia saadeti temale. Birkeveien 61.

Ta leiab maja telefoni kaardiotsingust üles ja talle meenub uduselt, kuidas nad käisid paljude aastate eest külas tädi Lenal, rulaatoriga liikuval kaunil Bergeni-proual, kelle maja oli täis järske treppe.

Ingeborg seisab Marie Joysi haiglaploki ees juba valmis, sire ja sihvakas. Ta viipab ema märgates rõõmsalt ja astub talle vastu just samal hetkel, kui õhukiirabi tema taha helikopteritekile maandub.

„Kuidas vorm on?“ küsib Nina, aga tütar rehmab küsimuse eemale ning on ridaelamu võimalusest Landåsis heas tujus ja tulvil teotahet.

Ninat oli omal ajal üllatanud, et Ingeborg valis isa kombel meditsiini, sest tema arvates ei olnud tütre õige koht mingil juhul elualal, mis nõuab hingesoojust ja empaatiat. Samal ajal tundis ta heameelt, et tütar valis nii tulusa elukutse. Mis sellise asja mõte on, mõlgutas ta tihti, kui tema tudengid ülikooli lõpetasid ja hakkasid seejärel ringi rapsima vormitus tööelus, mis haakus kultuuri- ja haridusvaldkonnaga ettearvamatus tulevikus.

Nina on kaardi mobiilis lahti teinud ja juhatab Ingeborgi mööda Idrettsveienit ja Gimleveienit, mööda Branni staadionist, kuni nad lõpuks Birkeveienile jõuavad. Teel lõpp-punkti mööduvad nad kahest lasteaiast ja ühest toidupoest. Ingeborg on täis kõhedaks võtvat õhinat ja kõnnib kassisammul, roosid põskedel, ning ütleb kõik mõtted pauhti välja.

Küünilised lapsed, mõtleb Nina, see on karistus mingi paha asja eest, mida ma emana tegin. Aga mis see olla võis?

„Siin see on,“ ütleb Nina ja peatub. Ta tõstab pilgu telefonilt majanumbrile. Ingeborgilt kostab ahhetus.

„See on ju maja,“ sosistab ta.

Nad seisavad väikese ookrikarva kahepereelamu ees, mis on kolm korrust kõrge, punase kivikatuse ja eesaiaga, mida varjab tänavalt tihe krõbedaid pruune lehti täis pöögihekk.

„Neliteist minutit ja kakskümmend seitse sekundit,“ ütleb Ingeborg erutatult ja tõstab pilgu kellalt. „Ja tee peal on kaks lasteaeda. Ema ...“

Ta vaatab ema anuval pilgul.

„Jah, see on ideaalne,“ ütleb Nina.

„Ja ma nii armastan ookrit,“ ütleb Ingeborg, pilk unelevalt fassaadil.

„Aga kõigepealt peame rääkima isaga,“ ütleb Nina ja tõstab käe, et teise entusiasmi vaigistada.

Ingeborg lehvib juba väravast sisse ja Nina saab aru, et teda on asjatu peatada.

Majaukse kõrval toetub seinale lapseistmega naisteratas. Ühtki nimesilti ei paista. Kruus raksub, kui Inge-borg traavib nurga poole nagu rautatud saabastega, et heita pilk tagaaeda.

„Siin on nii nunnu,“ ütleb ta valjusti, oodates ema kinnitust.

„Vähemalt on siin peresõbralik,“ ütleb Nina ja paneb sõrme huultele, et tütart natuke rahustada.

„Teise korruse aknas on tuli,“ ütleb Ingeborg, ja enne kui Nina iitsatada jõuab, on ta juba uksekella helistanud.

„Aga Ingeborg ...“ ütleb ta.

„Mis siis on?“ vastab Ingeborg agressiivse pilgu saatel.

„Siin elatakse.“

„Jah. Meie majas.“

„Ta on kindlasti tööl,“ ütleb Nina. „Kell on natuke üle veerand nelja.“

„Aga ma kuulsin mingit häält.“

„Mina ei kuulnud midagi,“ ütleb Nina.

Nad seisavad tükike aega. Nina näeb hingeaurust, et Ingeborg hingab väga kiiresti.

„Me ei tohi niikuinii ette teatamata sisse murda,“ ütleb ta.

Ingeborg kummardub lähemale ja hoiab kellanuppu all eriti kaua. Nina keerab ringi, et minna tänavale tagasi ja distantseeruda Ingeborgi pealetükkivast käitumisest.

„Me helistame või kirjutame,“ ütleb ta. „Siis tuleme paari päeva pärast tagasi. Nii kiiret ju ka ei ole.“

Tütar vaatab teda anuvalt.

„Eirik palkas täna hommikul maakleri. Me müüme nii ruttu kui võimalik, kas sa üldse tead, kui kiiresti majasoomuka koloonia paljuneb?“

Samal hetkel lükkab keegi välisukse ettevaatlikult lahti.

Ingeborg keerab kruusal järsult ringi.

Uksepraost piilub välja noor naine. Tema taga ilmub nähtavale väike tõsine poiss, tumedasilmne ja -päine nagu ema.

Ma olen sind varem näinud, mõtleb Nina kohe, kui naise pilgu tabab, aga ei suuda meenutada, kus.

Naine silmitseb kutsumata külalisi äraootavalt.

„Kuku!“ ütleb Ingeborg poisile laia naerugrimassiga, mille peale too haarab kinni ema veinipunasest villasest kampsunist.

Naine vaatab Ingeborgilt Nina ja tagasi Ingeborgi otsa.

„Jah?“ ütleb ta.

„Ingeborg Wisløff Glaser,“ ütleb Ingeborg. „Mina olen selle maja omanik.“

„Ingeborg,“ sosistab Nina.

Naine uksel kortsutab kulmu.

„See on minu ema,“ ütleb Ingeborg ja näitab peaga Nina poole, kes astub sammu lähemale.

„Tere-tere,“ ütleb ta nii sõbralikult, kui suudab. „Me ei taha teid häirida ...“ hakkab ta ütlema, aga Ingeborg katkestab teda.

„Me tahaksime korraks maja vaadata,“ ütleb ta.

Naine vahib Ingeborgile mõistmatult otsa.

„Oh,“ ütleb Ingeborg ema poole pöördudes. „Ta ei saa norra keelest aru.“

„Excuse us,“ alustab Ingeborg otsast, „we are the landlords.“

„Saan küll,“ ütleb naine, „ma saan kõigest aru.“

„Ingeborg, sa korraldad nagu politseihaarangut,“ lausub Nina vaikselt. Ingeborg heidab emale segaduses pilgu ja keerab tagasi uksel seisva naise poole.

„Ma olen Haukelandi haiglas arst-resident,“ teatab ta enesega rahulolevalt, „nii et see rajoon on meile nagu rusikas silmaauku. Meil on kolmeaastane tütretirts, kes saab varsti venna või õe, nii et meil on vaja palju ruumi mürgeldamiseks.“

Südames vangutab Nina tasakesi pead, kui tütart vastumeelsusega jälgib. Troopikakiiver ja piits veel ainult puuduvad.

Naine uksel on sõnatuks tardunud. Poiss haliseb, ema võtab tal kaenla alt kinni ja tõstab ta puusale, laps klammerdub ema külge ja nühib tal ninaga kaela.

„Loomulikult anname teile paar kuud aega,“ lausub Ingeborg kannatamatult. „Aga enne kui me lepingu üles ütleme, tahaksin ma ju näha, kuidas maja seest välja näeb.“

„Kui praegu ei sobi, siis tuleme tagasi teine kord,“ ütleb Nina vahele naeratusega, mis mõjub loodetavasti sooja ja andekspaluvana.

„Praegu hästi ei sobi,“ ütleb naine uksel.

„Ainult väga kiire pilk?“ ütleb Ingeborg.

„Vabandage,“ ütleb naine ja raputab pead.

„Mitu magamistuba siin on?“ küsib Ingeborg.

Naine kaalub, kas vastata või mitte.

„Kolm,“ ütleb ta lõpuks ja Ingeborgil löövad silmad särama.

„Ingeborg,“ ütleb Nina ja pöördub naise poole: „Andke andeks, et me teid tülitasime. Me helistame hiljem ja lepime aja kokku.“

„Kas siin kamin on?“ küsib Ingeborg, kui Nina teda mantlivarrukast tirib, et ta ära tuleks.

„Palun,“ ütleb naine, lohutades samal ajal poissi.

„Ma kinnitan teile,“ jätkab Ingeborg häirimatult. „Me ei hooli sellest, kui siin on korralagedus.“

Lõpuks näib, nagu alistuks naine neile. Ta kõhkleb ja astub vastumeelselt sammu kõrvale. Ingeborg astub häbenematult majja ja marsib naise kannul trepist üles, võtmata saapaid jalast.

Nina ohkab vaikselt, läheb neile kitsast trepist järele ja tunneb ära psühhedeelse punavioletse lillelise tapeedi seinal. Talle meenub uduselt, et ta on siin kunagi paljude aastate eest käinud, arvatavasti siis, kui Ingeborg oli imikueas. Tädi Lena käis nende pool mitu korda, aga enda poole kutsus harva.

Ta murrab pead, kus ta seda naist varem näinud on, kui nad elutuppa jõuavad. Poiss istub mereröövlilaevaga põrandale.

„See on täpselt nagu muuseum,“ ütleb Ingeborg. „Kui kaua te siin elanud olete?“

„Natuke üle kolme aasta,“ vastab naine.

„Ja pole kunagi tundnud vajadust midagi ette võtta?“ küsib Ingeborg ja viipab käega toa poole. „Muljetavaldav.“

„Ma ei ole interjöörist huvitatud,“ lausub naine napisõnaliselt.

„Kas ma tohin väikese ringkäigu teha?“ küsib Inge-borg ja naine noogutab.

Nina seisab ebakindlalt keset tuba, naisel on pilk maas.

„Noh, me ei tervitanudki enne korralikult. Nina Wisløff,“ ütleb ta ja ulatab käe.

„Mari.“

Nad vaikivad natuke, kuni Ingeborg tuhiseb nagu tuulispask ukselt uksele, mantlisaba lehvimas.

„Kas me tunneme teineteist?“ küsib Nina lõpuks.

„Minu meelest mitte.“

Ta võib olla mõnevõrra noorem kui Ingeborg, aga vanem kui enamik ta tudengeid.

„Ahah.“

Mööbel elutoas on selline, nagu ta mäletab. Vanad Norra päritolu tugitoolid, tiikpuust laud, kitsas viledaks kulunud diivan. Raamaturiiulid on tädi Lena omad, aga vanad teatmeteosed ja seitsmekümnendate aastate raamatuklubiromaanid on kadunud. Nina libistab pil-guga kiiresti üle raamatuselgade, näeb luulet, filosoofiat, üllatavalt palju saksakeelseid pealkirju, uuemaid romaane. Raamatud lastekasvatusest. Suur kogu vinüülplaate. Plaadimängija seisab eraldi laual akna all.

Noor naine saadab pilguga Ingeborgi ja mängunurgast kostab lauluüminat.

„Kui vana ta on?“ küsib Nina.

„Sai just kolmeseks.“

„Tore vanus,“ ütleb Nina. „Minu lapselaps on kolme ja poolene.“

Naine ei vasta. Nina seisab naeratades ja piilub kööki. See on algupärane, viiekümnendatest saadik puutumatu. Köögilaua ääres on astmetega tool ja tavaline köögitool. Tööpinnal on raamatuvirn, paberipakk, sülearvuti, kolm väikest musta märkmikku. Ta on üliõpilane, mõtleb Nina.

Ingeborg tuleb väikese ärklikorruse trepist alla.

„Kas te mäletate, mis teie lepingus kirjas on?“ küsib ta. „Kui pikalt peab üürilepingu lõpetamisest ette teatama?“

„Ei,“ ütleb naine, „ma ...“

„Mis te arvate, kui kiiresti te välja saate kolida?“

Naine vaatab talle küsivalt otsa.

„Meil on üks olukord, saage aru. Äkki me võiksime maksta teile väikese summa, et pakiksite asjad, ütleme ...“

„Ingeborg,“ ütleb Nina teravalt.

„Aga,“ ütleb naine. „Meil ei ole ju teist ... Ask käib siinsamas lasteaias, me ...“

„Seda otsustame isa ja mina, mitte sina,“ püüab Nina öelda tütrele autoriteetsel häälel.

„Aga ema,“ ütleb Ingeborg kaeblikult ja pöördub seejärel uuesti naise poole.

„Viis tuhat?“

„Andke andeks, et me teid tülitasime,“ ütleb Nina. „Teil ei pruugi meid saatma tulla.“

„Kümme tuhat?“ pakub Ingeborg, samal ajal kui Nina teda trepist alla nügib.

Uks lajatab nende taga pauguga kinni ja Nina tirib Ingeborgi kõnniteele.

„Jeerum, küll ta oli imelik,“ ütleb Ingeborg ja tõmbab end ema käest lahti.

„Tema oli imelik?“ ütleb Nina. „Sa käitusid nagu gestaapolane, kes kavatseb ta küüditada, et ta maja endale võtta!“

„Need on hormoonid,“ ütleb Ingeborg. „Pesapunumine. Sa oled unustanud, kuidas see on.“

Nina ei vasta, tema hing keeb häbist tütre pärast ja samal ajal murrab ta paaniliselt pead, kus ta naist näinud on. Kui ta ülikoolis peaks töötama, oleks see katastroof.

„Ma tulen koju kaasa ja räägin isaga,“ ütleb Ingeborg. „Tema saab aru, et asjaga on kiire.“

„Temaga räägin mina,“ ütleb Nina teravalt.

„Aga sind ta ju ei kuula,“ kostab tütar.

Kui nad trepist üles jõuavad, istub Mads juba klaveripingil valmis.

„Ja mis ajast te olete hakanud väljapressijateks?“ küsib ta. Milja on juba teel, et vanaisa kallistada, aga ehmub tema toonist ja jääb keset tuba ebalevalt seisma.

Nina läheb Madsi poole vaatamata toidukraamiga kööki, aga Ingeborg, kes on isa tujuvarjundite suhtes tuimema kõrvaga, suundub joonelt tema juurde ja küsib, kui palju ruutmeetreid Birkeveienil on, päris täpselt.

„Istuge,“ ütleb Mads ja noogutab söögilaua poole.

Ingeborg tõmbab kotist iPadi ja annab Miljale, mispeale too kuulekalt istub.

Nina tuleb köögist ja võtab sõna lausumata platsi.

Mads tõuseb klaveripingilt ja istub nende vastu.

„Punkt üks,“ ütleb ta hirmuäratavalt mahedal häälel. „Kui ma esimesel katsel telefonile ei vasta, proovi uuesti. Hm? Selle asemel et isepäi tegutseda.“

Ingeborg avab suu, et protestida, aga Nina lööb talle jalaga vastu säärt.

„Punkt kaks,“ ütleb Mads ja kinnitab pilgu oma naisele: kuidas sa võisid selle peale tulla, et võtta see tütrehai tädi Lena majja kaasa?“

„Kui sa lubaksid mul selgitada ...“ ütleb Nina, aga Mads tõstab pihu resoluutselt tema poole ja Nina klõpsab suu kinni.

„Ta ütles, et sa olid pealetükkiv ja agressiivne,“ ütleb Mads Ingeborgile.

„Kes?“ küsib Ingeborg.

„Kes,“ kordab Mads ja naerab korraks. „See vaene naine, kellele sa peaaegu kallale läksid! Ta on elanud tädi Lena majas üle kolme aasta, ilma et oleks kordagi üüriga hilinenud.“

„Ingeborg,“ ütleb Nina vaikselt ja annab talle peaga märku. „Räägi oma asjast ...“

Mads vaatab Ingeborgile küsivalt otsa.

„Meile on tekkinud majasoomukad,“ ütleb Ingeborg isale tõsiselt.

Nina vangutab etteheitvalt pead.

„Aga tule taevas appi,“ laseb Mads lõua rippu, vajub toolile ja pööritab silmi, „kellel neid ei oleks!“

„Mitte sellest,“ ütleb Nina vaikselt. „Teisest asjast.“

Mads vaatab kannatamatult tütrelt naisele ja tagasi.

„Et ma olen rase või?“ küsib Ingeborg.

Mads avab suu, kuid peatub, vaatab kord naist, kord tütart.

„On see tõsi?“

„Jah,“ ütleb Nina ja vahib nõudlikult Ingeborgi poole, et too öeldut kinnitaks.

Mads kummardub üle laua tütre poole.

„On see tõsi?“ küsib ta ja Ingeborg naeratab häbelikult, vaatab maha. Mads kargab püsti, läheb ümber laua, haarab tal ümbert kinni ja sangutab teda, nii et Ingeborg puhkeb naerma. Milja tõstab ekraanilt uudishimuliku pilgu.

„Kui kaugel sa oled? Kuidas sa ennast tunned?“ küsib Mads, laseb tütre embusest lahti, vaatab talle silma ja paitab tal pead.

„Ma oleksin pidanud taipama,“ ütleb ta. „Kuidas muidu saab novembris nii särada?“

Nina hingab kergendatult, samal ajal kui Ingeborg kurdab isale pikalt-laialt, kui väsinud ta on.

„Birkeveien on teile ideaalne koht,“ ütleb Mads. „Tead, seal on kolm magamistuba ja palju ruumi.“

„Ainult kahju, et seal juba elatakse,“ pistab Nina vahele.

Mads keerab tema poole.

„Enam mitte.“

Nina vaatab mehele küsivalt otsa.

„Tänu sinule,“ lausub Mads rangelt, ja Ingeborg vaatab neid ebakindlalt.

„Ta soovis, et ma ta lepingu katkestaksin,“ ütleb Mads. „Ilmselt on ta pigem valmis tänaval elama kui riskima teid uuesti kohata.“

„Mida?“ sosistab Ingeborg suurisilmi. Ta vaatab emale võidukalt otsa, nagu oleks tema käitumine Birkeveienil täpipealt märki tabanud.

„Kui ma otsustasin maja müümise asemel alles jätta, siis ikka sinule mõeldes,“ ütleb Mads. „Ja su perele.“

Tema nägu venib naerule.

„Kas sellega on nüüd ühel pool?“ küsib Ingeborg ja vaatab isalt emale. Nüüd ei pane tema silmi läikima enam häbi noomimise pärast, vaid aplus.

„Ma annan sulle teada, kui maja sissekolimiseks valmis on,“ ütleb Mads. „Vahepeal võite ju Skutevikeni korteri müüki panna. Ja öelge majasoomukatele, et nad pildil kenasti naerataksid.“

Mads tõuseb püsti.

„Isa, ole pai, ütle, et sa ei tee nalja,“ niuksatab Ingeborg kööki minevale isale järele.

Mads tuleb tagasi jahutatud šampanjapudeli ja kahe klaasiga.

„Ega keegi täna sõitu ei lähe?“ küsib ta.

„Aga mina ju ei saa juua,“ hädaldab Ingeborg.

„Eks ole? Ja jääbki meile rohkem,“ ütleb Mads ja avab pudeli pauguga.