Читать книгу Härrana sündinud - Agu Takis - Страница 4

3. JUUNI, AASTA 1940

Hiiumaal Emmaste vallas sündis väikeses külakeses kodustes tingimustes noorhärra Ain. Härra tiitlit sai põnn paraku kanda vaid paar nädalat. Et Vene sõjaväebaasid olid Eesti territooriumil olnud juba ligi aasta, võtsid punased nüüd juunis võimu üle. Härrast sai üleöö seltsimees ja seda austavat nime kohustus Ain kandma viiskümmend aastat. Need viiskümmend aastat tuli kogu Eesti rahval üle elada, ja see polnud kerge aeg.

Ain sündis keskmise suurusega talus: kaks hobust, viis lehma, kümmekond lammast, paar siga ja kanad. Maad oli 27 hektarit, millest põllumaad kuus hektarit. Ülejäänud oli soostunud mets, mida kasutati heina- ja karjamaana. Kasutamata maad polnud. Kuigi kasvamas oli ka palgimets, hoiti seda mustadeks päevadeks ning kütteks kasutati vaid mahalangenud oksi.

Taluperemees Joosep, Aini vanaisa, oli 50-aastane täies elujõus mees. Ta teenis Vene kroonus kusagil Lõuna-Venemaal ja Ain vaatas suuremaks saades tema selleaegseid fotosid. Joosep oli füüsiliselt tugev ja äkilise vihaga. Sestap kartsid teda naabrimehed, ja seda eriti ühistel õllejoomistel.

Aini vanaema Loviise oli surnud enne Aini sündi ja nüüd oli Joosep toonud majja uue naise, samuti Loviise. Uus Loviise oli endise kaugsõidu meremehe naine – mees kadus koos laevaga ookeanisügavustesse. Uus Loviise oskas õmmelda ja talutöö teda ei huvitanud.

Aini isa Väino oli 23-aastane perepoeg. Kuus klassi haridust, mõned aastad jungana merel ja jäi siis isa käsul koju talutöödele. Ema Irene, Väinost kolm aastat vanem, oli pärit naaberkülast.

Et Aini esivanemad olid mitme põlvkonna vältel olnud samas talus talupidajateks, ei tohtinud seda traditsiooni muuta. Juba sünnihetkel pandi Aini edasine elu paika – talupidamine. Ain aga istus rahulikult oma hällis ja ootas, mida tulevik toob.

Tulemas oli paljugi…

Esimese aasta sündmusi Ain muidugi ei mäleta. Esimesed udused mälestused on meeles isa sõttaminekust – pimedavõitu tuba, inimsumm, vali jutt. Võib-olla oli see aga hoopis hilisem ettekujutus teiste juttude põhjal.

Algas Saksa aeg. Sedagi mäletab Ain uduselt. Oli mingi jama Saksa ohvitseridega, kes õues tulistasid. Veel mäletab Ain õhtuid, mil naised küünlavalgel villu kraasisid ja omavahel lugusid heietasid.

Saksa ajal tuli ka esimene kingitus taevaisalt. Vanaisa teise naise poeg esimesest abielust puhastas oma relva. Kõlas lask ja kuul lendas kümmekonna sentimeetri kauguselt Aini peast maja seina.

Selgemini on Ainil meeles 1944. aasta, kui Saksa väed taganesid ja venelased tulid. Igaks juhuks ootas metsas valmis kaevatud ja maskeeritud koobas. Ühel õhtul, kui kahurimürin tugevnes, otsustatigi koopasse varjuda. Ainile jäi see minek selgesti meelde. Majal keerati uksed lukku, kuid võtmed jäeti ette. Kui keegi tuleb, näeb ta, et kodus pole kedagi, aga ega lukk inimest pea. Vähemalt ei peksta siis uksi ja aknaid puruks.

Öö koopas möödus rahulikult. Vanaisa jälgis metsaveerelt maja ja järgmisel hommikul, kui kahurimüra vaibus, mindi koju tagasi. Kodu oli puutumata, kõik oli terve ja korras.

Sama päeva õhtul ilmusid hoovi võõrad kohvrite ja pampudega. Vanaisa seletas neile, kuidas mere äärde pääseda ja rääkis ka Aini emale Rootsimaale sõitmisest.

Ain ei saanud aru, aga ema ja vanaisa vaidlesid midagi paatimineku üle, millele vanaisa väga vastu oli. Õhtul tõstis vanaisa Aini vankrile, sinna ronis ka ema kohvri ja riidepampudega. Niipalju Ain taipas, et sõit läheb teise vanaisa kodu poole.

Sinna päris välja ei jõutud. Enne keerati paremale, kust oli kuulda merekohinat. Vanamõisa lahe kaldal oli palju hobuseid ja inimesi, merel oli näha kahte paati. Need olid viimased põgenikepaadid. Inimesi oli rohkem kui paatides kohti ja igaüks püüdis sinna pääseda. Vanaisa võttis Aini sülle, ema haaras kompsud ja koos mindi läbi vee paadini. Kui poiss oli juba paadis, mõtles Aini ema ümber, hüüdis midagi vanaisale ja sumas kaldale tagasi. Vanaisa ohkas sügavalt, haaras Aini uuesti sülle ja kahlas randa. Poolmärgadena, tekk üle jalgade, hobusele piitsa ja kodu poole. Nende kohad said kaks mandripõgenikku.

Seekord Ain ei taibanud, kus käidi ja miks tagasi tuldi. Ka Aini ema ei teadnud, miks? Lihtsalt tundis, et ei taha kodusaarelt lahkuda.

Sakslaste asemel ilmusid varsti venelased, kuid Vene vägesid polnud kauaks. Rinne läks edasi, aga nõukogude võim jäi.

Kaks ohvitseri majutati Seljale – nii oli talukoha nimi. Joosep oskas vene keelt ja kuuldes, et peremehe poeg võitleb Punaarmees, suhtuti majarahvasse hästi. Üks ohvitseridest mängis Ainiga ja rääkis vanaisa Joosepile, et temal kasvab Venemaal sama vana poeg.

Ain oli suur magusasõber ja ohvitserid andsid perenaisele suhkrut ning Ainile isegi šokolaadi.

Magusast veel niipalju – et suhkrut polnud saada, asendati see siirupiga. Selleks kasvatati suhkrupeeti. Suur katel pandi täis viiludeks lõigatud suhkrupeeti, tuli katla alla ja keedeti niikaua, kuni katlapõhjale jäi väike kogus pruuni läga. Suhkrust oli see küll kaugel, aga viljakohvi sai magusaks ja salaja proovis Ain seda ka paljalt limpsida.

Kasvatati ka kanepit. Millise kanepiga tegemist oli, Ain ei teadnud, aga meelde jäi selle lõikamisel tekkinud imal lõhn. Kanepikiust valmistas vanaisa Joosep müümiseks köit.

Toiduaineid sai oma majapidamisest: piim, munad, liha, kartul, lisaks kodusküpsetatud leib. Ja et vanaisa oli kõva suitsumees, kasvatati sellepärast ka tubakat.

Üks valuuta on olnud iga riigikorra ajal – samakas. Kui mõnes majapidamises korsten kaua suitses, teadis terve küla, mis toimus. Varsti ilmusid kohale värisevate käte ja siniste ninadega külalised. Kui külalist väärikalt ei kostitatud, võis too kaebama minna. Kui kostitati, lobises sellest kohe teistele. Suitsu vältimiseks kasutas Aini vanaisa haavapuitu, mis põlemisel suitsu ei eralda.

Talu suurus oli piiri peal kulakuks kuulutamisele. Kulak oli termin, mis näitas, et tegemist on rikkaga. Nõukogude seisukohalt oli rikkuse aluseks teiste tasustamata töö ja sellised inimesed tuli riigist välja saata. Kuigi esimesed küüditamised läksid Seljalt mööda, ei teadnud keegi, mida toob tulevik.

Perenaise tööd olid Aini ema õlul. Et Loviisel oli palju raamatuid ja ajakirju, õppis Ain nende abiga lugema ja kirjutama. Samuti oli Loviisel lähikonnas ainuke grammofon ja päris suur plaadikogu.

Aini elu oli igav, ja arvatavasti ka teistel. Polnud ju sel ajal elektrit, raadiot ega televisiooni, rääkimata arvutitest. Peamine lõbu oli töö. Lisaks väljas tehtavatele talutöödele leiti nokitsemist ka õhtutundidel. Vanaisa tegi puutööd – toole, laudu ja parandas hoburakendeid. Naised ketrasid, kudusid, õmblesid ja tegid süüa. Ain tegeles pahandustega, kuid ega siis meelega. Kui midagi maha kukkus või katki läks, juhtus see ikka ju kogemata.

Kui Ain ühel õhtul emalt küsis, mida tähendab „hunti kasvatatakse”, lidus ema kohe naabrite juurde asja uurima – millega poeg küll jälle hakkama sai. Asi oli lihtne. Kellapommid tuli üles tõmmata, ja kui kett vastu ei pidanud, polnud see ju ometi Aini süü.

Rindejoon nihkus edasi. Venelased olid kadunud ja elu läks edasi. Ega maarahvas saanudki eriti aru, milline võim kehtis. Toit tuli jätkuvalt talust ja suhted naabritega püsisid endised.

Talu heinamaa asus kümmekonna kilomeetri kaugusel. Suvel, kui kogu pere seal loogu võttis ning Ain lapsehoidjaga Seljal oli, ilmus hoovile vene sõdur. Ain hüüdis noorele hoidjatüdrukule: „Üks kuradi venelane on õues.”

Sõdur avas ukse koputamata ning astus tuppa. Valitses vaikus. Siis ütles vene sõdur selges eesti keeles: „Tere, poeg!”

Isa!!! Ain oli isa tulekut oodanud, aga niimoodi ei osanud ta küll taaskohtumist ette kujutada. Laps võõristas veidi, aga varsti oli ta isa süles ja jutustas õhinal kõigest, mis pähe tuli. Kui tööst väsinud heinalised õhtul saabusid, ei suutnud Ain uudisega kannatada ja jooksis vankrile vastu. „Meil on venelane!” hüüdis ta.

Heinalised üllatusid, kuid „venelast” nähes oli rõõm suur.

Sõda oli küll läbi, aga teenistus jätkus ja isa oli saanud kümme päeva puhkust. Alguses said poeg Ain ja isa Väino hästi läbi. Siis hakkas isa nõudma distsipliinist kinnipidamist. See oli Ainile tundmatu teema ja varsti uuris ta, millal isa kroonusse tagasi läheb. Punkti pani pannkookide valmistamine – Ain sai taina söömise eest vitsa.

Tainaga oli Ainil ennegi jamasid olnud. Oma neljandal sünnipäeval istus ta selle eest tund aega keldris kinni. Hiljem sai Ain kiidelda, et on Saksa ajal kinni istunud – seega fašismi vang.

Isa läks mõneks kuuks tagasi kroonusse ja elu kulges tavalises rütmis. Siis sai isa sügisel vabaks ning naasis päriseks koju. Alguses jätkus talutööd mõlemale mehele, aga varsti sai töö otsa ning isa hakkas endale töökohta otsima.

Paljud kroonust tulnud mehed olid seal parteisse astunud ja neil polnud töökoha saamisega probleeme. Partorge oli vaja, nagu ka igasuguseid volinikke ja juhatajaid. Isa sellist asja ei tunnistanud ja proovis ise tööd leida. Lõpuks õnnestus tal saada kassapidajaks võitööstuses, kus peamiseks tööks oli piimarahade väljamaksmine talupidajatele.

Isale meeldis kärakat panna ja sageli naasis ta töölt lõbusas meeleolus, mis aga koju jõudes tigedaks pöördus. Vanaisa autoriteet oli aga tugev ja tema käsku isa kuulas.

Tavaliselt oli isal koju tulles kaasas portfell dokumentide ja rahaga. Ükskord pani Ain tähele, et portfelli polnud. Isa oli kõva vine all ja jäi magama. Hommikul istus ta õnnetu näoga ja proovis meenutada, kus portfell olla võiks, sest see sisaldas suurt kogust raha – tegemist oli kogu maakonna piimarahadega.

Ehkki vanaisale ei lubatud midagi rääkida, tuli asi peagi päevavalgele. Järgmisel päeval tuli taat küsima: „Kes see sealt mööda põlluteed talu poole tuleb?” Tulijaks osutus isa õhtul koju sõidutanud bussijuht. Väikesekasvuline mees oli suure kartulikoti all kõveras, tema käes rippus aga portfell.

Isa silkas üle õue talle vastu ja sai bussijuhi käest sugeda: „Mida sa, kurivaim, selles kotis vead? Nii raske teine! Hakkasin hommikul bussi koristama, ja mis ma näen? Sinu asjad on bussi jäänud. Hea, et keegi öösel ära pole viinud! Mis sul seal kotis on?”

„Loodetavasti raha,” kokutas isa.

Nüüd tõmbus vanaisa nägu vihast siniseks ja poeg sai kuulda, mida sellisest pummeldamisest arvata.

See juhtum ehmatas isa ning joominguid jäi vähemaks.

Ema pidas kodus perenaise ametit ja ega töökohti külas polnudki. Aeg loksus edasi ja midagi erilist ei juhtunud. Siis sai Ain seitsmeaastaseks ning sügisel ootas kool.

Koolimaja asus kilomeetri kaugusel. Ega kooliminek Ainile eriti meeldinud, sest ta oli kuulnud, et seal tuleb palju aega tundides istuda. Paigalseismist aga Ain kartis. Ent, pääsu polnud ja 1. septembril kõmpis ta koos emaga kooli.

Teiste õpilaste seas oli õnneks ka mõni tuttav nägu. Nende hulgas naaberküla Liivi. Tüdruk tutvustas Ainile Reinu ja poisid otsustasid ühte pinki istuda. Paraku saadi pinginaabrid olla vaid väga lühikest aega. Juba teise tunni ajal tekkis poiste vahel mingi pisiasja pärast arusaamatus, käiku läksid käed ja õpetaja pani poisid eraldi istuma.

Ajast ette rutates võib öelda, et poisid proovisid kõrvuti istuda järgmised seitse aastat, aga kõige kauem said nad pinginaabrid olla nädala.

Kool oli seitsmeklassiline ja seal käisid ka need, kes Saksa ajal mingil põhjusel õppimise unarusse jätsid. Nende hulgas leidus ka paarikümneaastaseid noormehi. Vanemad poisid tabasid muidugi kohe ära nooremate nõrgad kohad ja püüdsid neid igal võimalikul juhul tülli ajada.

Ain ja Rein olid nagu kaks gladiaatorit, kes pidasid vahetundidel rusikavõitlusi. Vahel jätkus lahing ka pärast koolitunde koduteel. Peamiseks abivahendiks oli hobusesõnnik, mida sel ajal leidus maanteel piisavalt palju. Maakeeli hobusesita sõda kestis vahel kilomeetreid ja kodus ootas määritud riiete eest keretäis.

Vanemaks saades mõistsid poisid, et neid narritakse nimme ja omavahelisi kähmlusi jäi üha vähemaks. Ega nad sellepärast veel vaenlased olnud – omavahel tehti palju asju ka ühiselt.

Õppimisega Ainil raskusi polnud. Lugemine oli selge ja ka matemaatikast sai Ain kergesti jagu. Juba väiksena taipas ta, et parim tehe on jagamine. Nii möödusid esimesed kooliaastad.

Ain oli lõpetamas teist klassi, kui algas küüditamine. Selja talu perel ei olnud erilist hirmu küüditatute nimekirja sattuda, sest Väino võitles Punaarmee ridades. Kindel ei saanud aga milleski olla. Väljavalituks võis sattuda ka siis, kui mõni kohalik kommunist sellest kasu sai või kui keegi pereliikmetest midagi valesti ütles. Naabrite olukord oli halvem – nende üks perepoeg oli võidelnud ühel, teine teisel poolel. Varases hommikuvalguses kuuldus maanteelt automootorite müra.

„Tulevad,” mõtles Ain.

Ain käsutati aknast eemale, täiskasvanud piilusid kardinate vahelt maanteele. Jõudnud Seljale viiva taluteeni, vähendas esimene auto kiirust, kuid samal ajal tugevnes kohe mootorite mürin. Mööda läksid!

Naabertalu asus päris maantee lähedal ja seal kolonn peatus. Isa jooksis kiiresti teise akna juurde, et paremini näha. Esimesest autost läksid kaks meest talusse, kuid tulid tagasi veeämbriga. Hiljem selgus, et vesi läks radiaatoris keema. Pärast kasutamist visati ämber üle aia ja kolonn liikus edasi. Mida tähendas see peatus naabertalu elanikele, võite ise ette kujutada.

Hakkasid liikuma kuulujutud kolhooside moodustamisest. Keegi ei teadnud, mida need endast kujutavad, aga nalja visati sel teemal palju. Mõned näited – kõik kolhoosiliikmed pidid magama ühe teki all, mille traktor õhtul peale veab. Või et naised pidid olema kõigil meestel ühiselt kasutada. Need ja paljud teised naljad jäid Ainile hästi meelde. Kõik kartsid kolhooside tulekut ja omavahelistes juttudes, mida Ain suure huviga kuulas, lootis enamik inimestest, et ehk läheb mööda. Sittagi ei läinud.

Talvel langetati igaks juhuks kõvasti metsa. Lisaks palkidele tehti küttepuid ka müügiks – oma ahjud köeti peamiselt okste ja käbidega.

Ühel märtsiõhtul oli kogu meespere ametis küttepuude saagimise, lõhkumise ja riita ladumisega. Korraga hakkas Sammi haukuma ning meeste juurde astus isa sõjaväekaaslane.

„Jõudu tööle, tulevased kolhoosnikud!” hüüdis veidi vindine mees lõbusalt.

Isal jäi saag seisma ja vanaisa lõhkumiskirves lendas eemale.

„Tulid nalja tegema?” küsis isa.

Sõjaväekaaslasel polnud midagi kaotada, sest ta oli popsiperekonnast, kus maad vaid mõni hektar. Üldiselt oli ta normaalne mees, kuid astus sõjaväes parteisse. Nüüd käis ta mööda koosolekuid ja teda hüüti aktivistiks.

„Tulen just bussiga maakonnakeskusest. Nüüd on kindel, et kolhoosid tulevad, ja juba sel kevadel. Ja olge ettevaatlikud! Kes loomad enne kolhoosi minekut ära tapab, on kulak. Vaatamata sellele, kes ta ka on!”

Nii palju „kuradeid”, kui vanaisa suust siis tuli, polnud Ain varem kuulnud.

Sõnumitooja lahkus, aga küttepuude tegemine jäi korraks pooleli.

Vanaisa ja isa pidasid nõu, mida edasi teha. Vanaisa oli kindel, et temast kolhoosnikku ei saa. Isa püüdis teda maha rahustada, aga vanaisa raev muutus veelgi suuremaks. Küttepuude valmistamine läks hiljem edasi, nüüd küll nalja ja naeruta.

Vaikselt kaotasid oma hinge üks lehm ja paar siga. Kõiki ei julgetud loojakarja saata, sest tapmine käis igas talus ja liha poleks olnud kusagile panna.

Aprilli keskel tuligi teade – kõik peavad ilmuma kolhoosi asutamise koosolekule. Kolhoosid planeeriti väikesed ja igasse kolhoosi pidi astuma kümmekond talu. Kolhoos muidugi moodustati, aga kuidas edasi, seda ei teadnud keegi.

Kolhoosi astumise kohta tehti akt, kus oli kirjas, mida keegi sinna kaasa tõi. Loomi enam kodus pidada ei tohtinud. Välja valiti suuremad laudad, kuhu loomad viidi. Hobusetall otsustati tuua Seljale ja see vähendas natuke vanaisa viha. Hobused olid taluperemehe erilised lemmikud ja oluline oli, et talu oma suksud jäid koju. Nii sai ta nende eest edasi hoolt kanda. Hobused olid sama tähtsad kui hiljem autod. Iga mees kiitis oma ratsut ja alati leiti, mida kiita. Vanaisa lemmik valge ruun Tiksi andis autodega võrreldes välja Mercedese näitajad.

Kolhoose asutati palju ja igale neist pandi nimi. Nimepanemine toimus lihtsalt – koosolekut vedav parteikomitee esindaja tegi ettepaneku anda kolhoosile nimi ning koosolek kinnitas selle hääletamisega. Nimed olid sotsialistlikud: Stalini-nimeline, Lenini-nimeline, Kommunismi Võit, Esimene Mai ja samas vaimus edasi. Milline neist nimedest oli sellele kolhoosile määratud, pole teada, sest isa tegi kohe ettepaneku anda nimeks Kalev. Nii ka hääletati. Lisaks Kalevi kolhoosile nimetasid naaberküla värsked kolhoosnikud enda oma Kunglaks.

Lüpsilehmad viidi Seljalt kilomeetri kaugusele suurde lauta ja lüpsjaks määrati ema.

Isal õnnestus kolhoosist pääseda. Talu oli vanaisa nimel ja isal polnud kolhoosi midagi kaasa võtta. Taluperemees Joosep oli küll kolhoosi astumise vastu, aga vastuhakk lõppenuks halvasti ning isal õnnestus vanaisale mõistus pähe panna.

Kõigepealt väänati kolhoosi mitteastujatele riiginormid. Et riiginorme polnud võimalik täita, tehti täitmata jätmise korral inimene kulakuks ning saadeti Venemaa avarustesse.

Kalevi kolhoosi esimeheks valiti üksmeelselt ema õemees – agronoomi haridusega usklik inimene. Aga teda polnud kauaks. Mees juhtis kolhoosi mõistusega, mitte parteikomiteest tulenevate korraldustega – ja seda ei võinud partei ometi lubada.

Kolhoosnikele ei tasutud töö eest rahas, vaid natuuras. Iga tööpäeva eest maksti teravilja, kartulite või muude saadustega. Maksta võis ka rahas, aga seda lihtsalt polnud.

Kui mõne kolhoosi esimeheks sattus joodikust parteilane, ei makstud töö eest mitte midagi – pärast riiginormide üleandmist olid viljasalved tühjad.

Joodikust esimehed astusid tavaliselt sõjaväes parteisse ega teadnud põllumajandusest tuhkagi, kuid parteikomiteest tulnud korraldusi täitsid nad usinalt. Ega nende käskude jagajad ise targemad olnud. Nemad said oma korraldused kõrgemalt, kus ülemused olid ise samal vaimsel tasandil. Nii mõnigi esimees hakkas jooma, sest nägi, et ei suuda ega oska kolhoosi juhtida. Rahva seas räägiti, et kui vasikas ei tahtnud jooma hakata, öeldi talle: „Kui sa jooma ei hakka, paneme sind kolhoosi või külanõukogu esimeheks. Küll sa siis jooma hakkad!”

Kalevi kolhoosi esimees oskas kolhoosi juhtida. Ta tundis põllumajandust ega täitnud partei lolle korraldusi. Aasta lõppedes võis normpäeva eest maksta nii rahas kui ka natuuras ja seda kordades rohkem kui naaberkolhoosides.

Selline asi parteile ei sobinud ja mees otsustati maha võtta. Ja et töö oleks täielik, tunnistati ta ühtlasi ka kulakuks. Demokraatlikus riigis on selleks vaja üldkoosoleku otsust. Koosolek kutsuti kokku, parteikomitee instruktor ronis kõnepulti ja pani küsimuse hääletusele.

„Kes on selle vastu, et praegune kolhoosi esimees kulakuks tunnistada?”

Toas võttis vaikus maad. Keegi ei julgenud kätt tõsta, sest järgmine kulak olnuks ilmselt tema.

Aini emapoolne vanaisa Priidu tõusis püsti ja läks vaikse kõnnakuga välisukse poole.

„Tagasi, kuradi vanamees!” röökis koosolekut juhtiv parteikomitee instruktor.

„Ma lähe kusele,” vastas Priidu ja lahkus koosolekult.

Koosoleku tulemuseks oli endise esimehe väljasaatmine, partei määratud uue mehe esimeheks valimine ning järgmise aasta töötasu võrdsustamine naabritega.

Äraelamise võimaldas kolhoosniku abimajand, kus võis kasutamiseks olla paarkümmend sajandikku maad, üks lehm, siga ja kanad.

Loviise õmbles perele vanadest riietest uued. Vahel õnnestus ka poest midagi osta ning näljas ja püksata polnud keegi.

Toimus kolhoosides, mis toimus, aga Ain pidi koolipinki nühkima. Kolmas kooliaasta sai läbi, tunnistusel olid neljad-viied. Ainile meeldis lugeda ja kooli juures olevas raamatukogus oli ta suurema osa raamatutega sinasõprust teinud. Isale see tegevus eriti ei meeldinud ja sageli sai Ain selle eest sugeda.

Neljandal kooliaastal toimus Aini elus palju muutusi. Parteitu isa määrati üllatuslikult Emmaste Tarbijate Ühistu esimeheks ja emal õnnestus kolhoosist pääseda. Ta sai tööd Nurste kaupluse juhatajana. Ka elukoht muutus – kaupluse juhataja oli ühtlasi ka valvur ja pidi elama kauplusega samas majas.

Kui Seljal elades oli lähima naabrilapseni kilomeetreid, siis nüüd elas samas külas kuus üheealist last, lisaks kaupluse külastajad. Aini elu muutus lõbusamaks. Oli, kellega mängida ja sporti teha. Suvel toimusid Nurste küla nn olümpiamängud. Kavas oli isegi teivashüpe, millest olid kõik kuulnud, aga keegi osavõtjatest polnud näinud.

Poiste vanusevahe oli kaks-kolm aastat, aga võistlused olid tasavägised.

Meri oli lähedal, kuid ühtlasi kaugel. Vene piirivalvurid lubasid Külaküla randa ujuma viiekümne meetri laiusele alale, aga nii oleks tahtnud ju käia ka mujal. Mööda randa jooksis üles küntud ja rehaga silutud ala, mida kontrolliti mitu korda päevas. Lisaks paigaldati raketid, mis traadi puudutamisel õhku lendasid.

Poistel oli suur kiusatus keelatud kohtadest mere äärde pääseda. Selleks tõmmati traati ja lasti raketid taeva poole. Kuni piirivalvurid ala kontrollisid, said poisid teises kohas rannaga tutvust teha. See oli ohtlik, sest vihased piirivalvurid ajasid poisse hobustega taga. Kättesaamise korral viidi poisid kordonisse ja vanematel tuli trahvi maksta. Vahel anti karistus kätte kohapeal hobusepiitsaga. Aga meri ju kutsus ning sageli võis sealt leida mõne välismaise tühja pudeli või muud huvitavat.

Sügisel tuli kooli vahetada. Leisu vana kool muudeti neljaklassiliseks ja viiendat alustas Ain Emmastes. See kool oli suurem ja õpilasi rohkem. Klassijuhatajaks oli Meida – ilus noor neiu, keda mehehakatised vaimustusega vaatasid.

Praegu neid meenutusi kirja pannes on sellest ajast möödunud 59 aastat, aga Emmaste koolis on klassijuhatajaks seesama Meida.

Emmastes sai Aini pinginaabriks muidugi Rein, aga seda vaid kaheks tunniks.

Pärast tundide lõppu elas Ain internaadis, mis asus endises Emmaste vallamajas, kahe kilomeetri kaugusel koolist. Internaadi hädadeks oli külm ja rotid. Viimased kippusid öösel kõrvu ja varbaid närima. Külmast tuli lihtsalt üle olla.

Viiendas klassis osteti Ainile akordion – Itaalia pill kuueteist bassiga. Et isa oli kõva laulumees, ja seda eriti vindise peaga, lootis ta, et ka pojast saab asja. Sai ja ei saanud ka. Õpetajat polnud. Üks külamees mängis küll looduselt kingitud andest kõiki pille, aga õppinud polnud ta kusagil. Aini õpetamine seisneski selles, et mees kasutas võimalust pilli mängida ja pärast tunniajalist kuulamist oli õppus läbi.

Ega Ainil polnudki erilist soovi lõõtsa tõmmata, aga ühel hetkel hakkasid kuulamise järgi lood tulema ja huvi kasvas. Et muusikat sai ainult grammofonist lasta, ja neid leidus vähe, oli ka sellise tasemega pillimees hinnatud. Õppimisel oli palju abi ka Loviise suurest plaadikogust.

Vanaisa läks pensionile ja Aini isa võttis Seljal majapidamise enda hoolde. Sageli komandeeringus viibiv või lihtsalt jommis isa oli siiski vaid juhendaja rollis. Kahe lehma ja mõne seaga majapidamise eest hoolitses tegelikult Aini ema, vahel ka Ain.

Suvel oli peamiseks tööks heinategu, talvel küttepuude varumine. Ainil polnud midagi töö vastu, aga kui see ei lubanud eakaaslastega aega veeta, tekkis vastumeelsus.

Raske oli Aini emal, kes pidi pärast pikka tööpäeva kaupluses sõitma kolme kilomeetri kaugusele mitmeks tunniks talutöid tegema. Sõiduvahendiks oli Saksa sõjaväe jalgratas, mis mingi ime läbi koos seisis.

Samal ajal algas Hiiumaal suur maantee ehitus. Hiljem räägiti, et Moskvas aeti kogemata segi Hiiumaa ja Sahhalini saare ning tänu sellele tuligi tee ehitus Eesti saarele.

Ajaloost on teada, et Hitler plaanis 1943. aastal Hiiumaale Vene sõjavangide laagrit. Vangid oleks saarele toodud ja majandamine ning toitmine jäänuks nende endi ülesandeks. Valve oleks toiminud merelt. See Hitleri plaan õnneks ei täitunud, aga midagi sarnast toimus küll – tee ehitamiseks toodi Hiiumaale karistuspataljoni väeosadest umbes 3000 meest.

Peamiselt koosnes väeosa kaukaasia päritolu meestest, keda kartsid nii valvurid kui ka ohvitserid. Tee-ehitus algas Kalanast ja pidi saarele ringi peale tegema. Teetammi moodustamine toimus käsikärudega, kuhu labidatega liiva kühveldati. Kruus veeti laiali üle Eesti kohale toodud veoautodega.

Õhtuti ei julgenud keegi nina kodust välja pista. Vargusi ja röövimisi oli palju ning nii mõnigi naisterahvas tehti „õnnelikuks” vastu tahtmist. Elu läks aga edasi ja kõigega harjuti.

Ühel sügisõhtul sõitis Nurste rahvas Emmastesse peole. Ka Ain võeti oma akordioniga kaasa. Enne väljasõitu viskas isa igaks juhuks veoauto kasti paar kahemeetrist malakat. Kui sõidetud oli paar kilomeetrit, algas teeremont ning auto vähendas kiirust. Kohe kargas põõsastest välja kümmekond vatikuubedes röövlinägu, kes üritasid autokasti hüpata. Nüüd selgus, miks isa need toikad kaasa tiris. Ta haaras malaka ja kuhu see langes, sealt kostis seatapmist meenutav kisa.

Röövlinäod haarasid veoki kastist kinni ja kaigas lajatas neile vastu käsi. Kaukaasia murrakus venekeelseid „emasid” kostis sadu. Selleks korraks pääseti, aga tagasisõiduks kasutati teist teed.

Ka kaupluses käis neid nn ehitajaid sageli. Ohvitserid keelasid neile viina müüa, aga ise kauplusesse korda looma tulla ei julgenud. Aini emal oli seega kaks võimalust – kas müüa viina raha eest või lasta meestel seda ilma rahata võtta. Viina tuli müüa ka pärast tööaega, vastasel juhul oleks kauplusesse lihtsalt sisse murtud. Mõnel korral seda ka üritati, aga uksed ja aknad pidasid õnneks vastu.

Pärast tööpäeva lõppu müüdi viina läbi akna ja see jäi Aini ülesandeks. Sealt sai Ain esimesed vene keele tunnid ja teise nime – patsaan.

Noolsirge teetamm läks edasi Emmaste poole ning oli juba Külamaal, kui saabus vaikus. Pärast Stalini surma ja Beria hukkamist kadusid ka röövlinäod ning tee-ehitus lõppes. Valmisehitatud teetammi kasutati Hiiumaa ringtee ehitamiseks ja teede seisukord paranes.

Kui Stalin suri, elas Ain internaadis. Kõrvaltoas elas vene ohvitseri perekond. Läbi seina oli kuulda nuttu ja hala. Kui lastetoast kostis naeru, kargas ohvitser püstoliga sisse ja lubas kõik maha lasta.

Kolm aastat läksid kiiresti ja 1954. aastal lõpetas Ain Emmaste kooli. Tunnistus oli keskmine – kolme seal polnud. Ain tahtis minna merekooli, aga isa sooviks oli õpingute jätkamine keskkoolis. Suvi möödus heina tehes ja sügisel jäi isa tahtmine peale. Nii oligi Ain 1. septembril Kärdla keskkooli VIII klassi õpilane. Klassi koosseis oli tore ja läbisaamine hea.

Septembri alguses saadeti kõik kolhoosidesse kartuleid võtma. See oli omamoodi tore aeg, õpilased said omavahel tuttavaks ja oli näha, kes mida oskas või viitsis teha.

Koolis ja sõjaväes on nii, et kui sa satud halbade nimekirja, siis sinna ka jääd. Et Ain oli paras väänkael, sattuski ta halbade kirja ning jäi seetõttu edaspidi alati süüdlaseks.

Klassiruumiks oli lava ja seal oli klaver. Ain, kes akordioni taltsutamisega hakkama sai, proovis nüüd ka klaverit mängida. Kui toimus kontsert või tantsuõhtu, tõsteti koolipingid kokku ja pidu algas. Kärdlas asus Vene vägede tankipolk. Seal ohvitsere jätkus ja naised on nagu naised ikka. Ain pandi akordionit „vägistama” ning esimesed elukooli kogemused tulid Ainile saali jälgides.

Õppimine läks Ainil rahuldavalt, välja arvatud vene keel. Ühed ja kahed lendasid. Oma osa oli kindlasti ka õpetajal, kes talle neid hindeid mõnuga suras. Saatuse pilkena õppis Ain hiljem Vene kroonus keele selgeks ühe aastaga.

Et Ain ei kuulunud heade poiste nimekirja, karistati teda ka teiste pattude eest. Kooli direktoriks oli keskealine naine, kellele meeldis oma võimu näidata. Ain elas kooliga samas majas asuvas internaadis. Ühtlasi oli seal ka direktori korter. Õppeaasta jooksul visati Ain kolm korda koolist ja viis korda internaadist välja, aga direktrissil oli hea süda ja sama palju kordi võeti ta tagasi.

Ühel kevadõhtul otsustas Ain mereväeklubisse filmi vaatama minna. Filmil oli kaks seeriat ja internaati jõudis ta hilja. Poisid tulid akendele ja teatasid, et direktor käis tube kontrollimas ja lubas kõik internaadist välja visata, kui Ain sisse lastakse. Ain arvas, et üksinda läheb küll internaadis igavaks. Ta võttis julguse kokku ja koputas direktori uksele. Natuke ootamist, uks avanes ja direktriss ilmus seksikas hommikumantlis uksele. Ain nägi vilksamisi esikulaual ohvitseri vormimütsi ja nagis maani ulatuvat sinelit ning jõudis mõelda, et nüüd lendab ta kuuendat korda internaadist. Seekord juhtus aga midagi muud. Daam naeratas sõbralikult ja ütles: „Kindlasti oled külmetanud, mine ruttu puhkama,” ja kadus ukseavast.

Ain aga mõtles omaette – ütle veel, et Vene vägedest on ainult pahandusi.

Saabus kevad, koolitöö lõppes ja Ainile väänati vene keeles suvetöö. Nüüd taipas ka isa, et poissi pole vägisi mõtet koolitada ning Aini lapsepõlv sai läbi.